Mõned kummalised naised. Toomas Vint

Чтение книги онлайн.

      Kui Triin toimetusse jõudis, oli Libakana teda juba paar korda otsimas käinud. Miks see mutt ei helistanud siis, imestas Triin, kuid seejärel taipas, et oli õhtul telefoni välja lülitanud, sest Kasparil oli kombeks talle öösiti helistada. Kaspar oli eks. Säherdune, kes ei tahtnud kuidagi aru saada, et suhe on lõppenud. Libakana oli aga Triinu ülemus, kellest sõltus Triinu-suguse noore ajakirjaniku tänane toimetulek ja tõenäoliselt ka tulevik. Kasparit võis ignoreerida, kuid Libakanaga tuli arvestada.

      „Noh, said ka aega tööle tulla,” ironiseeris naiste-lehe toimetaja Laine Ruuven stereotüüpselt, isikupäratult või ükskõik kuidas säherdust nalja nimetada. Tagaselja kutsusid teda kõik Libakanaks ja küllap oli ta ainuke, kes polnud oma hüüdnime kuulnudki. Kuid võis arvata, et omanikud hindasid teda, muidu ta poleks nii pikalt kohta kinni hoidnud ja kui tõele au anda, siis isegi Triin respekteeris mõningaid tema omadusi.

      „Vaadake, proua Laine …” alustas Triin, aga Libakana katkestas teda. „Ah, ära hakka mingit imepärast luiskelugu välja mõtlema, parem ole valmis sõitma pärastlõunal mõnekümne kilomeetri kaugusele, et teha intervjuu Merilyn Rannaga.”

      „Merilyn Rand?” Triinul ei löönud kohe pilti ette, kuigi ta oli nime kuulnud, küllap see kükitas praegugi kuskil mälusopis, tekitamata muu maailmaga nähtavaid seoseid.