Miks emme vannub. Gill Sims

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ te täpsemalt minu äraoleku ajal tegelesite?“ küsisin ma. „Ja ÄRA ÜTLE, et „vaatasin Peteri järele“. Ta ei ole mingi beebi, keda peab kogu aeg valvama.“

      „Tegelikult on asi nii, kallis,“ vastas Simon ärritava üleolekuga, „et puhastasin külmkappi ja sorteerisin meie sahtlitest välja kõik toiduained, mis olid ületanud oma säilivusaja.“

      Mul võttis kõhu alt õõnsaks. „Mida sa tegid?“ küsisin õudusega.

      Lõin kapiuksed lahti. Kõik maitseained – kadunud!

      „Mõne säilivusaeg oli möödas juba kaks aastat tagasi,“ ütles Simon nördinult.

      Nuuksatasin.

      Riiul, mis oli täis kallist riisi ja pastat ja keskklassile kohast kinoad – kõik läinud.

      „NELI aastat!“ teatas Simon. „See kinoa läks pahaks juba neli aastat tagasi! Pealegi oli see kinnine pakk! Risoto riis aegus eelmisel kuul ja see punane Camargue’i riis kaks kuud tagasi ja peale selle oli seal veel veidra kujuga pastat, mis kaotas säilivuse kuus kuud tagasi. Ja purk makaronirõngaid, mis aegus KUUS aastat tagasi!“

      „Need asjad ei lähe pahaks,“ ütlesin maruvihaselt. „Maitseained PEAVADKI aeguma! Kellelgi pole õige kuupäevaga maitseaineid. Need, kes ütlevad, et pead asjad kuue kuu pärast välja viskama, ajavad niisama pada. Kui neile tolmumaitse juurde tuleb, siis nad alles hakkavadki HÄSTI maitsema. Ning pasta ja riis on ilmselgelt täiesti söödavad veel kuid pärast toda paki peal kirjas olevat meelevaldset kuupäeva ja nüüd ma pean jälle raha raiskama kinoa peale, mida keegi ei söö, sest kui meil köögiriiulis kinoad ei ole, siis kas me üldse kuulume keskklassi? Ja konservid ei lähe KUNAGI halvaks. MITTE KUNAGI! Seepärast varutaksegi tuumakatastroofi aegadeks hunnikute viisi konserve. Kui katastroof toimuks täna õhtul, võime kohe alla anda, sest me jääks nagunii nälga, sest SA VISKASID MU HÄDAABI MAKARONIRÕNGAD VÄLJA!“

      „Kallis, ma arvan, et sa reageerid jälle üle,“ irvitas Simon. „Vaata külmkappi.“

      Avasin külmkapi. Moosi polnud. Ketšupit polnud. Majoneesi polnud. Ei ühtegi juurvilja. Kolm topsitäit antiikset hummust, mis üha võikamaks muutusid ja mida ma tegelikult puudutadagi kartsin, olid samuti haihtunud, ja see juba tähendas midagi.

      „Kõik aegunud,“ säras Simon.

      „Kartulid?“

      „Läksid halvaks eile.“

      „Porgandid, sibulad, küüslauk?“

      „Kõik läinud.“

      „Aga neil polnud ju midagi viga. Kui nad just kasvama pole läinud, roheliseks muutunud või kõdunema hakanud, pole neil absoluutselt midagi viga.“

      „Säilivusaeg oli läbi! Läbi!“ rõhutas Simon. „Pidin kõik välja viskama.“

      „Persse küll,“ pomisesin. „Einoh, eks me siis tellime toidu koju. Ja kus sink on? See küll pahaks ei läinud.“

      „Ei, aga paki peal oli kirjas, et tuleb tarbida kaks päeva pärast avamist ja see oli juba kauem lahti, nii et ma viskasin singi minema.“

      „No kurat küll, raisk!“ ütlesin. „Sõna otseses mõttes MITTE KEEGI teine ei pööra sellele tähelepanu! MITTE KEEGI! Ma lähen nüüd duši alla ja kraabin need kuradi põllujäägid kehalt maha ja sina võid siis Sainsbury poodi minna JA MULLE MIDAGI SÜÜA TUUA!“

      „Aga ma olen selle jamaga nii palju vaeva näinud ja kogu nädalavahetuse Peteri järele vaadanud! Kuigi, päriselt ka, külmiku ja köögikappide korrastamine peaks sinu töö olema, nüüd, kus sa enam tööl ei käi, aga sinu pärast ma tegin seda ikkagi,“ vaidles Simon. „Kas sa ei võiks ise poest läbi hüpata?“

      „Esiteks, ma KÄIN tööl ja püüan uut karjääri teha, ma ei istu niisama ajakirju lugedes ja komme süües nagu mingi mõisapreili,“ (siin võib muidugi väike vale peituda) „nii et ma ei tea, kust sulle see mõte pähe on tulnud, et kõik siin majas nüüd minu kohustuste alla kuulub. Teiseks, MA OLEN MINGI KURADIMA PÕLLU PEAL MAGANUD JA MIND ON PIINANUD MARDIKAD JA MA RISKISIN ELUGA ÜHT VÄGA OHTLIKKU GAASIPLIITI KASUTADES, ET SINU TÜTRELE IMELISI LAPSEPÕLVEMÄLESTUSI LUUA, SAMAL AJAL KUI SINA VISKASID MINEMA TOHUTUID KOGUSEID TÄIESTI HEAD TOITU!“ möirgasin ma. „Käi ISE oma näruses poes!“

      Simon läks poodi. Koju tuli ta raevuka nurinaga, sest toidu hinnad olid täiesti ülekohtused, mis ausalt öeldes oli talle paras, sest ise ta viskas kõik minema. Kui imeline on kodus olla. Ees ootab veel mitu nädalat samaväärset toredust.

      Kolmapäev, 10. august

      Tulenevalt tänasest igasuguse inspiratsiooni puudumisest midagi lastega teha, läksime parki. Ma vihkan parke. Parkides käivad emmed siis, kui nende imearmsad rüblikud on nad nii kuradi hulluks ajanud, et vajavad tunnistajate juuresolekut, sest muidu saadavad nad korda midagi, mida hiljem kahetsevad. Vahel mõtlen, et peaks kõik tunnid kokku arvestama, mis olen laste sündimisest saadik veetnud külmades, tuulistes parkides, aga see oleks ilmselt liiga masendav. Pealegi jorisevad kõik selle üle, kui sageli tekivad raseduse jooksul hemorroidid, aga mitte keegi, mitte üks õnnetu sitapea ei ütle sulle ealeski, et hemorroidid tekivad pigem tundide viisi külmal ja niiskel pargipingil istumisest. Kuid vähemalt on suvi, nii et hemorroidide ja külmamuhkude tõenäosus on pisut väiksem.

      Mänguväljaku pühadest väravatest ma aga läbi tulla ei tohi, sest võtsin koera kaasa, nii et luusime väljaspool, samal ajal kui põnnide emmed jõllitavad meid, juhul kui otsustame väravast läbi tungida, et Judgy võiks liivakasti sittuda ja mina saaksin seda nende süütute lapsukeste silma hõõruda ja NAD IGAVESEKS PIMEDAKS TEHA! Loomulikult tean, et koerakaka võib väga ohtlik olla, ja muidugi ei kiida minagi heaks inimesi, kes lasevad oma koertel laste mänguväljakule sittuda. Ma lihtsalt ei salli nende emmekeste sisistamist, kui mõnekümne meetri lähedusse satub koer. Õnneks on Peter ja Jane piisavalt suured, et ei vaja pargis enam hoolikat järelevalvet. Peter on täiesti võimeline turnikal oma jäsemeid omapäi murdma ja Jane’i huvitab palju rohkem Sophiega selfide tegemine vana iPhone’iga, mille ta minult välja pinnis ja nüüd igale poole kaasa tahab võtta, kuigi kinnitan talle, et pargis telefoni tegelikult vaja ei lähe.

      Kuni lapsed mängisid, käisin kiirelt oma e-kirjad läbi, kuid seal polnud midagi huvipakkuvat – järjekordne Nigeeria kindral vajas lihtsalt mu kontoandmeid, et mulle oma miljoneid üle kanda (huvitav, kas suudaksin mõelda välja äpi, mis spämmiks spämmijaid automaatselt vastu?), Gapis oli jälle allahindlus (millal neil ei ole allahindlust? Kas keegi üldse midagi Gapist alghinnaga ostab? Äkki teen Gapile äpi kõigi allahindluste jaoks. Ah, neil juba on selline. Jama), veel üks kiri värbamisagentuurist, kuhu end kirja olin pannud. Oleksin äärepealt värbamisagentuuri kirja ära kustutanud, sest hoolimata hoolikalt täidetud ankeetidest, kus rääkisin kõigist oma kutseoskustest, huvidest ja ametialadest, mida otsin, on nad mulle vastu saatnud pideva jada töökohti, millel pole mingit pistmist minu ekspertiisiga ja mis asuvad tuhande kilomeetri kaugusel ja mille eest saab palka umbes kolmandiku sellest, mida teenisin senini. Kuigi minu peamine eesmärk oli jätta teistele mulje, et tegelen millegi tähtsaga – ja vältimaks mõne teise lapsevanema pilku või temaga vestlusse astumist –, avasin kirja ja mida ma näen! AINULT OMA KURADIMA UNELMATE TÖÖPAKKUMIST!

      See oli täiuslik. Töötaksin viimase viie aasta ühe kuumima tehnoloogilise idufirma heaks, mis paiknes hallil tööstusalal asuva halli hoone СКАЧАТЬ