Juudas. Amos Oz

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli tulnud ebasobival ajal – vastama: näis, nagu oleks ta otsustanud kaaluda seda küsimust iga nurga alt seni, kuni ta leiab sellele mingi vastutustundliku ja selge vastuse. Lõpuks ütles ta:

      „Te ootasite kaua. Te kaks jõudsite kindlasti juba vestelda.“ Šmueli üllatas naise hääl, mis oli mahe ja rauge ja samas otsustav. Enesekindel. Ta ei rääkinud küsival toonil, vaid justnagu kokku võttes endamisi tehtud arvestuste tulemusi.

      Šmuel ütles:

      „Teie abikaasa käskis mul teid oodata. Ma sain kuulutusest aru, et … “

      Härra Wald avas silmad ja ütles jutuajamisse sekkudes naisele:

      „Ta ütles, et tema nimi on Aš. Loodetavasti tähendab see head.“

      Ning pöördus siis Šmueli poole kannatliku õpetaja kombel, kes oma õpilast parandab:

      „Kuid ma ei ole selle daami abikaasa. Mul pole ei seda au ega ka rõõmu. Atalja on minu perenaine. Mitte nagu naine, vaid nagu majaemand, kes kannab kõige eest hoolt ja kes on sellisena siin see, kes loob taeva ja maa.“

      Atalja kostis: „Hästi jätkake samas vaimus nii kaua, kui soovite. Teile mõlemale näib see meeldivat.“ Ta ütles seda naeratamata ning „hästi“ ja „jätkake“ vahel pausi tegemata. Kuid tema soe hääletoon näis Šmuelile justkui lubavat, et kõik on endiselt lahtine, kui ta vaid üle ei pinguta ega end tema ees rumalaks ei tee. Ta esitas Šmuelile neli-viis lühikest küsimust, korrates neist üht veel kord rõhutatumalt ja lihtsamas sõnastuses, kuna ta ei olnud saadud vastusega rahul. Seejärel vaikis ta hetkeks ning lisas siis, et on veel paar küsimust, mis vajavad selgitamist.

      Härra Wald sekkus rõõmsal toonil:

      „Meie külaline tahaks kindlasti midagi süüa ja juua! Ta tuli ju meie juurde otse Karmeli mägedest! Paar-kolm apelsini, tükk kooki, tassike teed võivad siin imet teha!“

      „Teie kaks jääge siia imesid tegema, mina lähen panen teevee keema.“

      Naeratus, mis kuidagi tema huulteni ei küündinud, kostis nüüd tema häälest.

      Seda öelnud, pööras ta ringi ning väljus toast sama ukseava kaudu, kust ta oli sisse astunud, ava, mille olemasolu Šmuel Aš polnud kuni naise tulekuni märganud. Kuid sel korral panid naise puusad ukseava ees rippuva helmeskardina õõtsuma. Ka veel siis, kui ta oli juba silmist kadunud, liikus kardin kergelt lainetades edasi ning tõi kuuldavale veenire vulinat meenutava tillerdava heli, millest Šmuel lootis, et see niipea ei vaibu.

      7

      Mõnikord kulgeb elu aeglaselt, kokutades nagu vihmaveetorust tilkuv vesi, mis koguneb nireks ja uuristab endale aias kitsa kanali. See nire kohtab mullahunnikut, peatub, moodustab hetkeks väikese lombi, kõhkleb, sirutub siis aga välja, et noolida tema teed takistavat mullakuhilat või tungida immitsedes selle alla. Takistuse tõttu vesi lahkneb ja jätkab teed kolme-nelja peenikese niidina. Või annab hoopis alla ning imbub maapinda. Šmuel Aš, kelle vanemad olid ainsa hetkega kaotanud kõik oma säästud, kelle ülikooliõpingud oli katkenud ja kelle armastatu oli kätte võtnud ning endise kallimaga abiellunud, otsustas võtta vastu töökoha, mida talle Rabi Elbazi tänava majas pakuti ja mille juurde kuulus „prii ülalpidamine“ ja igakuine tagasihoidlik tasu: selle eest tuli tal iga päev mõni tund vanale mehele seltsi pakkuda, ülejäänud aeg oli aga tema enda päralt. Ning lisaks oli siin ka Atalja, kes oli temast küll peaaegu kaks korda vanem, kuid kelle ruumist lahkudes ta siiski iga kord kerget pettumust tundis. Šmuelile näis, et ta tajus naise sõnade ja hääle vahel teatud vahemaad või lahknevust. Need vähesed sõnad, mis ta lausus, olid mõnikord torkavad, kuid tema hääl oli soe.

      Paar päeva hiljem kolis ta välja oma Tel Arza linnaosas asunud toakesest ning asus elama majja, mida ümbritses kivisillutisega hoov, kuhu heitsid varje viigi- ja viinapuu, majja, mis oli esimesest pilgust võitnud tema südame. Šmueli riided, raamatud, kirjutusmasin ja kaks rullikeeratud plakatit, millest ühel oli kujutatud Pietà ja teisel Kuuba rahvarevolutsiooni kangelased, mahtusid ära viide pappkasti ja ühte vanasse sõdurikotti. Kaenla all kandis ta plaadimängijat ja käes plaadikogu. Seekord ei komistanud ta ukse taga oleva lahtise lauajupi peal, vaid astus pika sammuga sellest üle.

      Atalja Abravanel tutvustas talle tema ülesandeid ja majakorda ning näitas rauast keerdtreppi, mis viis köögist üles katusekambrisse. Naine seisis trepimademel ning selgitas Šmuelile tema tööülesannete ning köögi ja pesuköögi kasutamisega seotud üksikasju, ühe käe sõrmed puusal harali, samal ajal kui teine käsi viivuks üle mehe kampsuni libises, noppides selle varrukalt ära rohukõrre või kuivanud lehe, mis selle kiududesse oli takerdunud. Ta oli rääkides napisõnaline ja asjalik, kuid tema hääl manas Šmuelis esile kujutluse pimedast ja soojast toast:

      „Vaadake. Asi on nii. Wald on ööloom: ta magab alati lõunani, sest ta on igal ööl kuni hommikutundideni üleval. Igal õhtul kella viiest kuni kümne või üheteistkümneni istute te raamatukogutoas ja ajate temaga juttu. Ja see ongi enam-vähem kogu teie ülesanne. Igal pärastlõunal kella poole viiest lähete te raamatukogutuppa ning täidate ja süütate petrooleumiahju. Annate kaladele akvaariumis süüa. Vestlusteemade leidmisega ei ole teil vaja kuigi palju vaeva näha – küll ta juba ise hoolitseb selle eest, et teil oleks piisavalt seda, millest kõnelda. Kuid kindlasti saate te üsna pea aru, et ta on üks neist inimestest, kes räägivad peamiselt seetõttu, et nad ei kannata hetkegi vaikust. Ärge kartke talle vastu vaielda, vastupidi, ta ärkab just siis ellu, kui temaga nõus ei olda. Nagu vana koer, kellel on vaja, et aeg-ajalt tuleks keegi võõras, et tal oleks endiselt põhjust ärrituda, haukuda ja mõnikord isegi kergelt naksata. Aga üksnes mängult. Sellest hoolimata võite te juua nii palju teed kui soovite: siin on veekeedukann, tõmmis ja suhkur ja siin on küpsisekarp. Igal õhtul kell seitse soojendate te köögis üles pudru, mis elektripliidil ootab, katate selle fooliumiga ning jätate tema ette lauale. Enamasti sööb ta oma õhtusöögi isukalt ja kiiresti ära, aga kui ta ka vaid maitseb või keeldub üldse söömast, siis ärge sundige teda tagant. Lihtsalt küsige, kas te võite kandiku ära viia, ning jätke kõik nii, nagu see on, kööki lauale. Tualetti suudab ta karkude abil omal jõul minna. Kell kümme tuletage talle alati meelde, et ta peab rohud ära võtma. Kell üksteist või veidi enne seda jätate tema lauale ööseks termose sooja teega ning seejärel olete vaba. Kui te olete tema juurest lahkunud, käige köögist läbi, peske ära taldrik ja tass ning asetage need kraanikausi kohal olevale restile kuivama. Öösiti ta tavaliselt loeb ja kirjutab, kuid peaaegu igal hommikul rebib ta öö jooksul kirjutatu puruks. Üksi toas olles armastab ta aeg-ajalt iseendaga rääkida. Ise endale valjul häälel midagi ette lugeda või koguni iseendaga vaielda. Või ta räägib tundide viisi telefonis ühe või teisega oma kolmest-neljast põlisvaenlasest. Kui te kuulete teda väljaspool oma tööaega häält tõstmas, siis ärge pöörake sellele tähelepanu. Harvadel juhtudel võib ta öösiti valjuhäälselt nutta tihkuda. Ärge sekkuge, vaid laske tal olla. Ja mis minusse puutub,“ – hetkeks sugenes tema häälde kõhklusevarjund, mis kadus sama kiiresti, kui see oli tekkinud – „pole oluline. Tulge siia. Vaadake: siin on petrooleum. Siin prügipang. Elektriline lauapliit. Siin on suhkur ja kohv. Soolased ja magusad küpsised. Kuivatatud puuviljad. Külmkapis on piima ja erinevaid juuste ning natuke puu- ja juurvilju. Siin üleval on konservid: liha, sardiinid, oad ja mais. Osa neist seisab siin juba Jeruusalemma piiramise ajast. See on nõudekapp. Siin on pistikupesad. Siin on leib. Meie vastas elav naaber, vanemaealine proua Saara de Toledo toob iga päev härra Waldile lõunaks mõne taimse roa ning õhtuti jätab ta meie kööki pliidile enda pool keedetud pudru. Nii on kokku lepitud ja ta saab selle eest tasu. Pudrust, mille ta õhtul kööki jätab, peaks ka teile jaguma. Lõuna ajal hoolitsege enda eest ise: läheduses, Ussiškini tänaval asub väike taimetoidurestoran. Näete, siin on pesukorv. Igal teisipäeval СКАЧАТЬ