Vaata uuesti. Lisa Scottoline

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsimisega tegelev organisatsioon. Leheküljel oli terve rida teateid kadunud lastest.

      Naine leidis otsingunupu, sisestas Timothy Bravermani ning ja vajutas klahvi Enter. Ekraani sisu muutus.

      Ja Ellen oleks peaaegu valjusti õhku ahminud.

      Seitsmes peatükk

      Ekraanile ilmus värvifoto Timothy Bravermanist beebina ja lapse näojooned, eriti silmad, olid Willi omadega identsed. Timothyl olid sinised silmad ja sellist tooni silmi oli naine näinud üksnes Willi näos.

      Mu jumal.

      Naine luges leheküljel olevat infot. Ülemises servas oli kiri „Timothy Braverman“ ja selle all kõrvuti kaks fotot. Paremal oli mustvalge pisipilt, valgel kaardil nähtud arvutiga töödeldud foto lapsest sellisena, nagu ta pidanuks praegu välja nägema, ja vasakul värvifoto Timothyst beebina, mis oligi Elleni õhku ahmima pannud.

      Timothy ühe aasta vanusena, teatas pildiallkiri. Foto oli väiksemaks lõigatud, lapse nägu teravalt välja joonistunud. See oli tehtud õues, taustaks lopsakas roheline hekk. Timothy blondid juuksed sädelesid valguse käes ja päike andis neile leegitseva helgi; poiss naeratas laialt, parempoolne suunurk pisut lahti vajunud, kaks esimest hammast paistmas. Ellen oli samasugust naeratust näinud Willi näol pärast seda, kui laps viimaks terveks sai.

      Naine uuris ekraani, küsides endalt, milline oli Will väiksena välja näinud. Tema oli lapsega kohtunud alles siis, kui Will oli pooleteist aastat vana, haiguse tõttu oli ta nägu pikem kui Timothy oma. Laps oli olnud kahvatu, ta nahk õhuke ja kummaliselt vana. Timothyl oli täpselt samasugune nägu, ainult tervem; ta põsed kumasid beebi pontsakas ja rõõmsas näos roosakalt.

      Ellen luges ligihiilivat kõhedustunnet peletada üritades edasi. Lehel oli kiri „Lisainformatsiooni leiate aadressilt www.AidakeMeilLeidaTimothyBraverman.com“. Naine klõpsas lingile. Ekraanile ilmus uus info. Lehekülje ülemises servas oli pealkiri: „Aidake meil leida meie armastatud poeg, Timothy Braverman“. Tegemist oli põlve otsas valmistatud kodulehega, mille serva mööda popsutas väike vedur Toomas. Naise süda tegi jõnksu, kuid ta eiras seda. See ei tähendanud veel midagi. Will armastas samuti väikest vedur Toomast. Ilmselt armastasid teda kõik väikesed poisid.

      Naine libistas pilgu üle kodulehe. Sellel oli sama beebipilt, mida oli kasutatud AKRLK-i kodulehel, aga seekord ei olnud fotot väiksemaks lõigatud ja see oli tervikuna nähtav. Timothy kandis sinist Lacoste’i pluusi ja teksapükse ning poisi jalad olid sirgelt ette sirutatud; jalgade otsas olid uued valged Nike’i tossud, mille tallad olid puhtad. Lapse pontsakad sõrmed klammerdusid ümber Fisher-Price’i võtmekimbu ja ta istus tikksirgelt oma tumesinises kärus. Will istus samamoodi, tähelepanuväärselt sirgena, nagu soovides kõike näha ja märgata.

      Ellen sirutas käe kohvitassi järele ja pani selle siis lonksugi võtmata jälle käest. Willi teisiku nägemine oli nii paganama kõhedusttekitav. Kas oli mingi võimalus, et poisil on kuskil kaksikvend? Kaksikvend, keda talle polnud mainitud? Sellised asju tuli ette, vähemalt Oprah’ sõnul.

      Ta klõpsas järgmisele lehele viivale lingile. Sealt leidis ta veel fotosid Timothyst beebina; kokku üheksa, kronoloogilises järjekorras kuni esimese sünnipäevani. Ta silmitses fotosid pisikesest Timothyst valgesse tekki mässitud imikuna, siis kõhuli lamamas, seejärel end pontsakate käsivarte najale toetamas ja viimaks autos, lasteistmele kinnitatuna. Ellen ei olnud Willi beebina näinud, niisiis ei olnud tal tema väljanägemisest ettekujutust, kuid umbes kümne kuu vanusena muutus Timothy väljanägemine täpselt Willi sarnaseks. Naine luges piltide all olevat teksti:

      „Meie, Carol ja Bill Braverman, oleme elu lõpuni tänulikud kõigile, kes aitavad meil leida meie poega, Timothy Alan Bravermani. Timothy röövijaks oli umbes kolmekümne aasta vanune, 180 cm pikkune ja 78 kg kaaluv valgenahaline meesterahvas. Mees peatas hätta sattunud autojuhti teeseldes Mercedese, millega Carol sõitis. Ta sihtis Carolit püstolist, röövis Mercedese ning tulistas Timothy lapsehoidja, Cora Elizondo pihta, kui naine karjuma hakkas, ning tappis ta. Mees sõitis minema, Timothy endiselt autos. Kahtlusalune helistas meile lunarahanõudega, mille me täitsime, kuid Timothyt tagasi ei toodud. Allpool näete fotorobotit kahtlusalusest.“

      Ellen judistas end. Valel ajal vales kohas; auto, mis koos lapsega minema kihutab. Iga lapsevanema õudusunenägu. Relvad, karjed, mõrv ja viimaks röövitud laps. Naine silmitses lihtsate pliiatsijoontega teostatud ja nappide varjutustega joonistust. Kahtlusalusel oli kõhn kitsaste silmadega nägu, pikk nina ja kõrged põsesarnad nagu tavalisel keskmiselt kõhedust tekitaval tegelasel. Naine jätkas lugemist.

      Carol Bravermani sõnul: „Jumala poolt antud aasta jooksul, mille Timothy meiega veetis, õppisime teda tundma kui armastavat, õnnelikku ja rõõmsat pisikest poissi, kes armastab väikest vedur Toomast, oma kokkerspanjelit Pete’i ja laimitarretist. Tema emana ei lakka ma iialgi teda otsimast ega puhka enne, kui ta on taas kodus.“

      Ellen oleks samasuguses olukorras end täpselt samamoodi tundnud. Ta poleks iialgi Willi otsimisest loobunud. Ta pöördus veebilehe juurde tagasi.

      „Röövijat otsivad hetkel nii föderaalsed kui osariigi ametivõimud. Bravermanide perekond on välja pannud 1 miljoni dollari suuruse vaevatasu, mis makstakse välja Timothy leidmiseni viiva vihje andjale. Palun ärge helistage meile alusetute vihjete andmiseks või tüngakõnede tegemiseks; selle nõude eirajad võetakse seaduses sätestatud korras vastutusele.“

      Ellen tundis Bravermanidele südamest kaasa, võimalik, et poiste sarnasusest tingitult. Miljon dollarit oli tohutu summa, niisiis pidi perekond olema jõukas, kuid ka kogu maailma raha polnud neile neid tabanud õnnetuse eest kaitset pakkuda suutnud. Naine klõpsas taas lingile, mis viis kodulehe algusesse, ja silmitses taas Timothyst beebina tehtud ülesvõtet. Ta avas impulsi ajel pildi ja vajutas seejärel printimisnuppu.

      „Hei, sõbranna,“ ütles keegi ta selja tagant, Ellen klõpsas automaatselt hiirenuppu ning ekraanisäästja, milleks oli Willi foto, hüppas monitorile. Tema laua kõrval seisis Sarah Liu, kes talle kiire naeratuse läkitas. „Kuidas läheb?“

      „Normaalselt.“

      „Mis teoksil?“

      „Ei midagi, mis siis?“

      „Sa näed kehv välja. Courtneyl oli õigus. Ega sa haige ole?“

      „Ei.“ Ellen tundis end arusaamatul põhjusel närvilisena. Timothy foto nihkus sahinal sentimeeterhaaval ta laual seisvast printerist välja. „Mul on lihtsalt Courtney pärast paha tunne.“

      „Tal pole häda midagi. Ta teadis, mis tulemas on.“

      „Ei, ei teadnud.“ Ellen kortsutas kulmu.

      „Ta ju enam-vähem ütles seda tualettruumis.“

      „Aga ta ei mõelnud seda tõsiselt. Ja selline asi on kõigele vaatamata paras šokk.“

      Sarah kergitas kulmu. „Tema oli ilmselge valik. Tal ei olnud mingeid erilisi sidemeid ja kirjutamise poole pealt jäi ta nii sulle kui mulle alla.“

      „See ei vasta tõele,“ andis Ellen vastu, tundes Courtney pärast vaatamata viimase puudumisele solvumist. Vahepeal oli Timothy foto tubli jupi võrra printerist välja libisenud ja sellelt paistis nelinurkne tükike sinist taevast.

      „Millega sa parajasti tegeled?“

      „Teen СКАЧАТЬ