Mõrv šokolaadiste muffinitega. Sari „Hannah Swenseni mõrvamüsteerium“. Joanne Fluke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõik vajalikud koostisained. Ühe rühmaliikme tööks jäi koostisained välja mõõta ja panna sobivatesse nõudesse. Teine rühmaliige vastutas taina kokkusegamise eest ja kahe viimase hooleks jäi ahju eelkuumutamine ja küpsetusvormide või ahjuplaatide valmispanek. Kui tainas oli valmis, tõstis rühmajuht selle vormi või ahjuplaadile ja lükkas küpsetise ahju.

      „Hannah?” Edna Ferguson, Jordani keskkooli peakokk ja ühe rühma juht, vehkis teisel pool klassiruumi ägedalt kätega, et Hannah’ tähelepanu köita.

      „Mis lahti, Edna?”

      „Asi on selles keeksitainas. See ei ole õige. Tule siia ja sega seda natuke, siis saad aru, mida ma mõtlen.”

      Hannah kiirustas töösaare juurde ja proovis tainast segada. See oli sama vedel kui krepitainas. „Mõistad, mida ma mõtlen?”

      „Mõistan. Oled sa kindel, et järgisid täpselt retsepti?”

      „Täiesti kindel,” noogutas Edna nii ägedalt, et hallid lokid hüplesid.

      „Mina samuti,” kinnitas Linda Gradin. „Mõõtsin kõik kogu-sed välja ja vaatasin pealt, kui Donna taina valmis segas.”

      Donna Lempke noogutas. „Rääkisime isegi jahukogusest. See tundus liiga väike ja lasime Ednal retseptist üle kontrollida. Aga retseptis oli just selline kogus: kakssada grammi.”

      „Vaatame.” Hannah võttis Ednalt retsepti ja kortsutas seda lugedes kulmu. Vedeliku ja kuivainete koguste vahel oli ilmselge ebakõla.

      „Kas peaksin veel jahu lisama?” küsis Edna. „See ei tule niimoodi küll välja. Arvan, et sada grammi lisajahu oleks täpselt paras.”

      „Ei, oletaksid nii lihtsalt õiget kogust. See on Helen Bartheli retsept. Helistame talle ja küsime järele.”

      „Ma võin seda teha,” pakkus Charlotte Roscoe.

      „Aitäh, Charlotte,” ütles Hannah koolisekretärile naeratades. „Ootame, kuni sa üleval oma kabinetis ära käid.”

      Charlotte tõmbas taskust välja mobiiltelefoni. „Nii saab kiiremini. Kas keegi teab Heleni numbrit?”

      Üks õpilastest luges numbrit ette, kui Gail Hansen Hannah’t järgmise töösaare äärest hüüdis. „Kas saaksid korraks siia tulla, Hannah? Me ei tea, kas need küpsised on piisavalt suured.”

      Hannah astus lähemale, et küpsistele pilk peale heita. Gaili rühm proovis järele Hannah’ loodud rabaküpsiste retsepti. „Need näevad täiuslikud välja, Gail.”

      „Väga hea!” Gail lükkas plaaditäie ahju ja viipas Irma Yorkile, et ta taimeri tööle paneks. „Mulle tekitab üks asi su retseptis aga muret.”

      „Mis asi?”

      „Ütled, et tainast tuleb vormida väikesed Kreeka pähkli suurused pallid. See ei pruugi aga mõnes osariigis paslik olla.”

      „Ei või olla mida?”

      „Paslik.” Gail naeratas häbelikult. „Vabandust, Hannah. Käisin pärastlõunal ajalooliste armastusromaanide klubi kokkusaamisel ja räägin ikka veel niimoodi. Mõtlen lihtsalt, et see võib paljudele segadust tekitada. Vean kihla, et suurlinnades võivad paljud inimesed arvata, et mõtled kooritud Kreeka pähkleid.”

      „Tõesti? Ma poleks ise selle peale tulnud, aga sul võib õigus olla. Sõnastan selle ümber.”

      „Rääkisin just Heleniga,” hõikas Charlotte. „Ta kontrollis retsepti üle ja jahu peab olema kolmsada grammi, mitte kakssada. Ednal oli õigus, kui tahtis sadat grammi juurde lisada.”

      Hannah tõstis mõlemad pöidlad, et Ednat õige jahukoguse äraarvamise eest kiita. See polnud muidugi üllatav, Edna oli enam kui neljakümne aasta jooksul peaaegu iga päev midagi küpsetanud.

      Hannah oli pöördunud just vaatama, kuidas kolmandal rühmal pirukas edeneb, kui kuulis verdtarretavat karjatust.

      „Mis see oli?” küsis Hannah ehmunult klassiruumis ringi vaadates, kontrollimaks, ega keegi õpilastest polnud kuidagi viga saanud.

      „Ma ei tea!” Edna häälest kostis šokk. „Kas peaksime politseisse helistama? Olen päris kindel, et see tuli kõrval asuvast klassist.”

      Hannah hakkas naerma, hirm oli korraga kadunud. „Kui see tuli kõrvalklassist, siis ongi see politsei. Mike Kingston õpetab seal enesekaitset. Ta selgitab tõenäoliselt õpilastele, kuidas täiest kõrist karjuda, kui keegi neid röövida üritab.”

      Sõnad olid Hannah’ huulilt vaevu lahkunud, kui kõrvalklassist kostis veel karjumist. Sellele järgnesid kiledad hädaviletörtsud ja taganemist nõudvad käsklused. Lärmi allikaks oli kindlasti Mike’i klass. Hannah ja ta õpilased naersid veel veidi, kuid asusid siis taas küpsetama.

      Neil polnud naaberklassist kostva lärmi tõttu retseptide katsetamisele sugugi kerge keskenduda, kuid saadi siiski hakkama. Kui kell sai üheksa ja tund ametlikult läbi, olid nad jõudnud küpsetised juba omavahel laiali jagada, et igaüks saaks midagi koju viia, koristanud ära töösaared ja otsustanud, milliseid retsepte nad tahaksid kodutööna proovida. Viis minutit hiljem oli Hannah’ klass tühi. Ta kontrollis sahvris veel viimaseid asju, kui Mike tema klassi avatud uksele koputas.

      „Tere, Hannah. Oled biifsteegiks valmis?”

      „Olen sellest terve päeva unistanud.” Hannah pöördus mehe poole ja avanev vaatepilt lõi tal hinge kinni. Biifsteek polnud ainus asi, millest ta unistanud oli. Mees oli pikk, karune ja nägus ning polnud mingi ime, et kõik linnakese vallalised naised – ja ka mõned, kes ei olnud enam nii vallalised – veetsid unetuid öid, püüdes mõelda välja viisi, kuidas Mike’i tähelepanu endale tõmmata. Kui Winnetka maakonna šerifijaoskond oleks tahtnud anda rahakogumise eesmärgil välja seksikate meeste kalendri, siis poleks neil olnud vaja teha muud, kui panna Mike kalendri kaanele ja müügihitt oleks sündinud. „Kas šerif Grant sai su kätte? Ta käis siit enne läbi ja ütles, et tal on sulle laialijagamiseks mingid paberid.”

      „Ta ootas mind, kui ma parklasse keerasin. Ütlesin talle, et ma ei jaga neid flaiereid laiali.”

      „Miks mitte?”

      „Sest need olid „Grant šerifiks” reklaamlehed.”

      „Olid või?” Hannah hakkas itsitama. „Pole siis ime, et ta ei tahtnud neid minu kätte jätta! Kas meil pole mitte reeglit, mis keelab poliitreklaami jagamise koolides?”

      „Selline reegel on olemas. Kui seda talle mainisin, siis otsustas ta, et jagab neid ainult parklasse sõitvatele inimestele.”

      „Võin siit vist järeldada, et sa ei kavatse šerif Granti poolt hääletada?” narris Hannah meest.

      „Muidugi mitte. Hääletan Billi poolt. Ta on mu partner ja parim sõber. Peaksid seda teadma, Hannah.”

      „Teangi,” ütles Hannah ohke saatel. Vahel võttis Mike kõike nii tõsiselt, et teda ei saanud narritada. „Ei tea, kas šerif Grant on ikka veel siin. Andsin talle mõned kreemimuffinid prooviks ja ta lubas, et annab teada, СКАЧАТЬ