Lunastus. Yrsa Sigurðardóttir
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Lunastus - Yrsa Sigurðardóttir страница 7

Название: Lunastus

Автор: Yrsa Sigurðardóttir

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789985348093

isbn:

СКАЧАТЬ tühisena. Tegelikult jahmatas mind siiski üks sootuks teine asi.”

      „Mis nimelt?” Huldar uuris tema nägu.

      „Nad said vähem kui kakskümmend neli tundi tagasi teada, et nende sõbrannaga juhtus midagi kohutavat, kuid ometigi ei ilmutanud ükski Stella väidetavasti lähedane sõbranna mingeid kurbuse märke. Kellelgi nendest ei olnud nutmise tagajärjel tekkinud punetavaid silmi ega paistes või lapilisi põski.”

      4. peatükk

      Freyja rüüpas suure sõõmu kohvi ja tundis ennast pisut paremini. Ta oli maitsnud hullemaidki kohvisid, kuigi baarmeni saamatu katse piimavahust puulehte joonistada oli andnud tulemuseks pigem lapse kujutelma okasteta jõulupuust. Freyja ei olnud selle kohviku püsiklient, vaid oli astunud sinna pärast politseijaoskonnast lahkumist, sest vajas hädasti kofeiiniportsust ergutit. Kui tüdrukud olid ära läinud, näitas Huldar talle neid snäppe ja turvakaamera salvestist, mis pöörasid tal sisikonna pahempidi. Nüüd sai ta aru, miks Huldar kõneleb Stellast minevikus. Ent ta ei osanud anda Huldarile ainsatki vihjet tolle mehe võimalike motiivide kohta ega lugeda tema toimingutest välja midagi muud peale selle, et politseil on tegemist haiglaselt vägivaldse inimesega. Sellise järelduseni oli Huldar aga täiesti suuteline jõudma ka iseseisvalt.

      Väljudes Erlaga silmitsi sattumine ei muutnud Freyja päeva põrmugi paremaks. See pilk, mille ta Freyja suunas teele saatis, oleks pannud suurema osa inimesi sammu kiirendama, kuid Freyja reageeris kätteõpitud ükskõiksusega, naeratas just nimme ja teretas sõbralikult. See saavutas soovitud mõju. Erla lõi näost punetama ja Freyja ei kadestanud Huldarit, kui Erla mehe vihase käratusega enda juurde kutsus niipea, kui Freyja oli selja pööranud. Ehkki nende üürike kohtumine jättis talle suhu paha maitse, tekitas see siiski vähemalt tunde, et ta on saavutanud nende ärapanemisvõistluses väikese võidu. Freyjale oli senimaani mõistatuseks jäänud, kuidas see võistlus üldse alguse sai. Erlale ei meeldinud ta kohe nende esimesest kohtumisest saadik ja Freyja ise vastas kähku sellesamaga. Oli irooniaküllane, et need kaks inimest, kes talle tõepoolest vastukarva olid, töötasid ühes ja sellessamas kohas. Kui nüüd mõtlema hakata, oli ju seaduspärane, et Huldar ja Erla lõpuks üheskoos voodisse sadasid, kuigi ta ei tahtnud sugugi mõelda, millised võiksid näha välja nende järglased, kui need peaksid kunagi sündima.

      Ausalt öelda ei olnud Freyja kohvihimu taga mitte üksnes juhuslik kohtumine Erlaga ja südant pahaks ajavad videod, vaid teismeliste tütarlaste küsitlemine oli üles äratanud kummitusi tema enda minevikust. Ta taipas alla tassi poole vaadates, et see oli peaaegu tühi. Ta suutis pead kuklasse kallutades sellest veel mõne tilgakese välja meelitada. Tema jaoks oli kohvil täiskasvanupõlve maitse. See meenutas talle, et ta on suureks saanud, peaks oma elu just nagu ise juhtima ega muutu enam ealeski uuesti lapseks, juhtugu siis, mis juhtub.

      Ta pani suure tassi lauale kõvemini, kui oli kavatsenud, ja alustass klirises. Talle ei meeldinud mineviku üle mõtteid mõlgutada. Sellest ei tulnud iial midagi head. Tema ja vend Baldur said tavalisest erineva kasvatuse emapoolsete jumalakartlike vanavanemate kätes, mis jättis neile vähe õnnelikke mälestusi kõigest muust peale teineteise. Freyja teismeliseaastad olid iseäranis rasked. Küsimus polnud mitte niivõrd rahanappuses, kuivõrd vanavanemate jäigalt vanamoelistes vaadetes laste kasvatamisele. Need käsusõnad, mille järgi tema ja Baldur pidid oma elu ära elama, olid ilmselt tuttavad juba Moosese järeltulijatele. Heakene küll, tegelikult teda ei sunnitud ju kandma nunnarüüd ega sandaale, kuid tema rõivad oli eakaaslaste omadega võrreldes silmatorkavalt moest väljas. Isegi kooli kaasa pakitud lõunasöögid olid teistsugused.

      Pole siis ka ime, et tal oli raskusi kuhugi sobitumisega, sest talle olid keelatud seesugused lelud ja riided, nagu olid teistel, ning selliste asjade tegemine, mida tegid nemad. Seetõttu ei saanud ta päriselt kuuluda kampa ehk selliste laste hulka, nagu olid nood Stella sõbrannad. Kuid samas oli tal küllaga võimalusi jälgida niisuguseid kildkondi väljastpoolt. Ta oskas hõlpsasti tuvastada juhi ja tema asetäitja ning selle tüdruku, keda ähvardas väljaheitmine ja kes elas hirmus, et ta ütleb või teeb mõne vale asja, mis ta välja külma kätte kupatab. Ja ta tundis ära tüdruku, kes oli seal pugejana, tegi kõiki neid õigeid asju ega jätnud kasutamata ühtki võimalust, et kamba juhi ees lipitseda.

      Aga see aidanud tal põrmugi paremini ära aimata, mis see oli, mida Stella sõbrannad varjasid.

      Kelner võttis temalt tassi ja küsis, kas ta tahab, et see veel kord täis valatakse. Kuigi Freyja oleks võinud vaevata veel kaks tassitäit kurku kallata, ütles ta tänades ära ja küsis arve.

      Kohvik oli rahvast tuubil täis ja ainus vaba koht, mille ta oli leidnud, asus päris saali tagaosas. Ta pidi ennast laudade vahelt läbi litsudes paratamatult märkama, et ülejäänud kunded olid kõik välismaalased. Kõikidel laudadel olid avatud kaardid või brošüürid, toolileenidel rippusid seljakotid ja viimane kui üks inimene oli varustatud suure vabaõhuseikluse jaoks paremini kui keskmine islandlane. Ta hakkas kiiremini liikuma hirmust, et temalt küsitakse, millisest riigist ta on pärit või kas ta saab kellestki pilti teha või siis – jumal hoidku – palutakse tal esitada jalgpallifanaatikute viikingihuikeid.

      Väljas oli taevas sama vankumatult hall kui tema saabumiselgi, ent teisest küljest polnud ta ju ka viibinud kohvikus kuigi kaua. Ta tõmbas jope tihedamini ümber keha ja soovis, et tal olnuks samasugune rätik nagu nondel tütarlastel ennist. Rätik oleks talle marjaks ära kulunud ka auto sees – küttesüsteem oli taas töötamast lakanud, kuid ta oli seda juba kaks korda parandada lasknud ja talle tundus, et kolmandat korda töökotta minnes raiskaks ta üksnes raha.

      Telefon hakkas helisema parajasti just siis, kui ta tänaval kõndis. See oli lastemaja juhataja, kes andis teada, et ta laenatakse mõneks päevaks välja politseile. Freyja peatus jahmunult. Naine rääkis edasi ja ütles, et Freyjal pole tarvis kuni nädala lõpuni tööle tulla. Politsei vajab seoses tolle tüdruku kadumisega alaealisi küsitledes lastepsühholoogi, kes saab tarviduse korral kohale ilmuda, ja Freyja on ilmselge valik, kuna ta on juba ühe vestluse juures viibinud ja politseile parema meelega ei jagaks seda juhtumit puudutavat tundlikku informatsiooni veel kellegagi. Väga tõepärane jutt, mõtles Freyja – ja üleni täis Huldari sõrmejälgi. Kuid tema härdad palved kursusetöö ja loengute tõttu talle armu anda kostsid kurtidele kõrvadele. Vestluse lõpul avastas ta, et oli nõustunud kuni nädala lõpuni ooterežiimile jääma.

      Kui Freyja autoni jõudis, oli tema viha juba suurel määral haihtunud. Kõiki asjaolusid arvestades oleks tal võinud märksa hullemini minna. Ta saab tundides edasi käia, kui hoiab telefoni laual ja on valmis kutse peale minema lipsama. Ja politsei abistamisest vabal ajal võis ta õpingutele keskenduda, mis polnud tavaliselt võimalik lastemajas, kus töö nõudis jagamatut tähelepanu. Võib-olla saab ta tänu sellele veidi mahajäämust tasa teha. Ta võib alustada sellest, et läheb koju ja püüab oma matemaatikaülesannetest midagi aru saada.

      Kuid Freyja kavatsused nurjati niipea, kui ta oli selle sihi endale silmade ette seadnud. Tema telefon helises ja sedapuhku oli helistaja Huldar, kes tahtis teada, kas ta viibib kaugel, sest tema kohalolek on taas vajalik. Huldar ei suutnud oma heameelt varjata.

      Teismelised olid kuhjunud aktusesaali kõige tagumistele istmeridadele, otsekui oleksid nad oodanud, et lavalt sihitakse nende poole leegiheitja. Jäi selline tunne, et pärast Freyja aegu pole miski muutunud. Eesmärk oli ikka veel istuda täiskasvanutest võimalikult kaugele. Ukse läheduses olid hajusalt istet võtnud üksnes vähesed ja needki olid enamjaolt täiskasvanud – Freyja arvates õpetajad –, kellele lisandus ka neli õpilast. Kahest poisist oli üks paks ja teine piisavalt nõdruke, et jätta muljet, nagu oleks ta kogemata kohalikust algkoolist siia sattunud, kaks tüdrukut aga nägid vastupidiselt väga tavalised välja ning nende pruunid juuksed olid hobusesabasse seotud ja õlad norgus nagu mängijal, kes on äsja löönud karikavõistluste finaalis omavärava. Kõik neli СКАЧАТЬ