Isevärki kalmistu elukad. Андрей Иванов

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teab keda – uut Juudast vist! –, nad hoidsid minust eemale ja ega mina ligi tikkunudki: Ameerika venelased ei paistnud mulle huvitavana. Ameerika uhtis mind oma külmusega üle, ma mõistsin ühte-teist selle riigi kohta. Järjekordse filmi vaatamise ajal mõtlesin ma, et mulle piisab Ameerikast Hollywoodi filmide kujul, ma suudan rahulduda Ameerikaga distantsilt, elades mõnes teises riigis, näiteks Prantsusmaal. Brooklyn mulle meeldis, ma elasin heas kohas: Park Slope’i suures punastest tellistest majas, mille kulunud valge malmtrepp kolises mu jalge all nagu trapp (ma pole laevaga kunagi sõitnud, kuid koju kolmandale korrusele ronides panin silmad kinni ja kujutasin ette, et olen laevas); mul oli õdus tuba kahtlaselt kõrge põrandaliistuga, see tuba oli isegi suurem kui mu tuba d’Alesial, kuid mul polnud tahtmist seal viibida. Ma teadsin, mille eest pagesin, kuid ei teadvustanud kuigivõrd, mille poole püüdlesin. Kulutasin püksitagumikku kinos ja raamatukogudes, tolgendasin muuseumides ja shopping mall’ides, sõitsin läbi kõik New Yorgi subway liinid ühest otsast teise, kõndisin Atlantic avenüü lõppu välja ja tagasi, sigaretid põlesid kiiresti, ent prospektid olid lõputud, kioskid, vanakraamipoekesed, külmetavate bukinistide letid – nad rüüpasid skvääridel tuule käes oma plaskudest kärakat, ma peatusin igaühe juures, ostsin tingimata midagi, mulle anti lonksata kohvi ja viskit, mõned mitte midagi tähendavad laused – ja ma kõndisin edasi, hulkusin niiviisi pimedani, lugesin bussides ja rongides lehti, õhtuti lehitsesin raamatuid: loen lehekülje ja panen kõrvale … võtan teise, teen lahti ja loen, vaevalt aru saades … tuhlasin sõnaraamatus, kirjutasin sõnu välja … ei lugenud ühtegi lõpuni … tõin kaasa kohvritäie läbi-lugemata raamatuid. Nad lõhnavad Brooklyni järele, lehtede sahinas elavad bukinistide häälte kaja ja juhuslike möödakäijate lausejupid … ma loen ja ei loe ka, näen sõnade asemel pikakasvulisi teksastes ja lühikestes jakkides neidusid, nad naeratavad mulle, mina naeratan vastu, nad naeravad, maa jalge all hakkab liikuma, mu kohal rullub lahti kõrge sügistaevas, vasakul ja paremal sirutuvad prospektid, kus tuhisevad autod, tõttavad jalakäijad, libisevad pilvede varjud, jooksevad lapsed; ma kuulen tänavamuusikute mängu, politseiniku vilet, mu hinges tekib tuuletõmbus; panen raamatu kinni, sulen kindlalt kohvri, see on tuubil täis mu ähmast süütunnet, kohvritäis reetmist, millega tuli tasuda vabaduse eest.

      Ma vaatasin Maried ning minu südames tärkas meloodia, tärkas ja kustus, nagu teinuks süda salto mortale, peas läks kõik sassi, mõtteräbalad lohisesid mulle vähe maad eemal järele. Ma rääkisin midagi, kõvasti maha vaikides, hoidsin kõik muu sulgudes. Peterburi? Jah, hämmastav linn, seal tuleb osata elada, kuid vähestel tuleb välja, kui palju sante ja psühhopaate … Minul ei tulnud midagi välja, ma kartsin elu, häbenesin enda juurde tüdrukuid kutsuda (tunnetasin algusest peale oma soovide täitumatust). Lugesin palju. Õppisin keeli, võtsin inglise ja prantsuse keele tunde vanalt poetessilt, ta elas Moika kaldapealsel suures kommunaalkorteris, tema trepikoda polnud lihtne leida, ma ekslesin ja eksisin läbikäiguhoovides, pimedates käikudes ära, alati vale uks, vale koridor … et naabrid ei hakkaks kahtlustama, esinesin ma tema lapselapsena, tasusin talle raamatutega, neid oli mu toas tohutult, nad olid seal sõjaeelsest ajast peale tukkunud, üht-teist päris antiikset, poetess võttis kolme tunni eest ühe Solovjovi ning ühe tunni eest kaks räsitud Gumiljovi kogumikku (ma juurdlesin selle üle tükk aega: kas ta võttis kaalu või väljanägemise järgi või ei ole Gumiljov nii hea? küsida loomulikult ei söandanud). Katsin toas akna kuni õhuaknani kinni eelmise elaniku joonistusmappidega (kunstnik suri blokaadis, joonistas söega, kogu tuba oli söepurune, sõjast saadik koristamata). Neiud tülitsesid minuga. Sõbrad pöördusid minust ruttu ära. Mind peeti veidrikuks. Seda pärast esimest hullarisse sattumist. Varem või hiljem saavad kõik sellistest asjadest teada. Me elame majades, mis kubisevad avaustest. Mina ei rääkinud kellelegi midagi. Isa pistis mind hullarisse. Mida siin rääkida? Sai lahti. Kuid see on meie asi. Ta lõi kartma. Ma kirjutasin igasugust värki, lugesin rõdult luuletusi, kõik kuulsid, loopisin neid laiali – terve õu oli valge, kojamees sõimles. Ma rääkisin sellest, millest pidi vaikima, norisin isa sõprade kallal, esitasin küsimusi, lugesin imelikke raamatuid, tegin joogat, istusin aknalaual lootoseasendis ja hingasin päikest sisse, jahusin reinkarnatsioonidest, teosoofiast, esoteerikast … Isa helistas hullumajja – mind pandi kaheksaks kuuks luku taha. Ei olnud mingit uurimist. Isa kirjutas avalduse, et ma ajanud ihualasti trepikojas ahjuroobiga taga kedagi, keda ei näinud mitte keegi, naabrist joomakaaslane kinnitas kõike, tema naine kirjutas ka alla. Kõik käis kähku: väga lihtne on sattuda Serbski instituuti, kaduda igaveseks mingi kliiniku koridoride vahele. (Palju aega hiljem, kui ma sattusin Arsenalnajale, ütles Mihhail Aleksandrovitš Naritsa mulle, et isa päästis mu: „Ta nägi, et te võite jubeda jama kokku keerata, ja päästis teid ära. Te muutusite organite jaoks lollakaks enne, kui hakkasite teisitimõtlejaks. Olge isale selle eest tänulik, ärge kandke tema peale vimma.” Kuid ma ei suutnud isegi pärast neid sõnu isa juurde tagasi minna.)

      Ma jutustasin muust, muust … sellest, kui mõnus on ikkagi Leningradis kevadisel ajal, kuidas kuplid sädelevad, kui lahe on kaldapealsetel, ja sillad, jah, ma olen alati sildu armastanud – neis on midagi muinasjutulist: kõnnid ühest maailmast teise … ja muuseumid, neis tunned, kuivõrd on meie maailm ikkagi välja mõeldud; muuseumikirg vedas lõppude lõpuks alt … Nii, ega ma midagi liigset rääkinud? kas ta homme tuleb? kas homme üldse tuleb? See sild, ärgu see otsa lõppegu, sulagu jõega kokku ning me läheme veealusesse varjuderiiki!

      2

      ennustada kinnisilmi

      maailma eesriide taga

      panna vihma lembeid noote kokku

      sumedaks motiiviks

      joonistada lõpuni peisaaži

      sajandite uduloori all mis magab

      oma saatust ristata

      viirastuste saatustega

      mis tulvasid su peale ulmaešelonidena

      Miski nagu sipleb, krabistab. Mõnikord ärkad keset ööd, tundes, et toas on keegi, kahmad tikkude järele ning hetk hiljem, kui hirmud on rinna kokku pressinud, tunned kergendusega aknast sisse lennanud liblika tiibade sametist kahinat.

      Alfred ajas liblika lehvikuga vabadusse. Vaatas mitu sekundit, kuidas too lendab laterna valguses: öö kardiogramm. Pani akna kinni, tõmbas kardina ette. Küünal Voltaire’i terrakotabüstil oli kustunud. Didrot’l ja Rousseaul nad veel vaevu-vaevu põlesid. Ta võttis kapist veel küünlaid. Ei salli elektrit. Kui tegi ukse lahti, tundus, nagu oleks teda vaadatud, justkui oleks ta avanud luugi, mille taga istus tanuga eideke.

      Ma ajan kuupäevi segi, unustan nimesid, sündmusi, kuid minevik sellest ei muutu. Aga kes seda usaldusväärselt mäletab? Kõik mäletavad vaid seda, mida tahavad mäletada. Aastatega korrigeerin, tõmban maha, kirjutan juurde. Pole ajalugu, pole minevikku. Kui palju toimetajaid raamatu kallal ka vaeva ei näeks, on kõikidel sündmustel üksainus tõene tekstitõmmis. Selle võtmete vardjateks on viirastused, kellega me öösiti vestleme. Ja mis keel see on, milles me räägime? Varjude keel, lõpmata õhukese mateeria voltide šiffer.

      Ta pani kapi kinni, läitis küünla, pani alustassile, läitis järgmise, soojendas küünla teise otsa pehmeks ja sättis Voltaire’i otsmikule.

      Paneks õige raadio mängima.

      Selles öös on mingisugune ähmane mälestus. See häirib õhulise puudutusega nagu nähtamatu näoloor. Rullub peale kujutiste laine. Niipea kui ma püüan neid tähelepanelikumalt vaadata, loor kaob, ma unustan nähtu. Üürikesed ulmad. See meenutab kiire vooluga jõge. Võib-olla see polnudki kiire vooluga, kui me kihutasime rongiga, lendas kübar ära, kostis kellegi naeru, ma tahtsin heita kurja pilgu sellele, kes naeris mu emme üle, kuid siis puhkes ka ema naerma ja isa ja kõik teised …

      Ta СКАЧАТЬ