Tsaar Gorohhi salajuurdlus. Sari "Sündmuste horisont". Andrei Beljanin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mu pea pakule, aga tema on küllalt kullakest riigikassast minema tassinud. Aga kas just tema selle kirstukese võttis – seda ma ei tea...”

      „Tähendab kontrollime ka ülejäänuid. Mille eest varahoidja meil vastutab?”

      „Kuidas mille? Võtab aga raha vastu, loeb üle, jagab laiali, kellele annab võlgu, kellele asja pärast, millised maksud kuskil on, kes tõi, kui palju – kogu riigikassa sissetulek.”

      „Selge. Lihtsamalt öeldes – raamatupidaja-ökonomist,” märkisin mina. „Noh, eelarveridadega me praegu jändama ei hakka, see on rohkem fnantsinspektsiooni ala. Meie raputame teda lihtlabase varguse teemal. Nojah, aga see meie djakk, mida tema hoidlas teeb?”

      „Kirjutab,” seletas Jagaa, imestades pisut mu taipamatuse üle. „Kuidas siis ilma djakita saab? Kui bojaar või varahoidja või isegi valitseja ise varakambrisse minna tahab, siis on djakk paberi ja tindiga platsis. Kas tuleb midagi kirja panna, registreerida, nimekiri koostada, üle lugeda, tsaari teenritele palk välja maksta, paljugi mis... Eks Filimon seal siis ringi kõõlubki.”

      „Sain pihta. Noh, mis siis ikka, mu karmide päevade sõbranna, toimeta kohale järgmine.”

      „Juba jooksen, tuvike. Silmapilk toon ta sinu selgete silmade ette.”

      Hea eit on mul, eks ju?

      Selgus, et Tjurja on salalik, mõistatuslik inimene. Esmapilgul ei saa üldse arugi, kui vana ta on. Kaftan on lihtne, heast kangast, kuid mitte uus. Ise kiilas, habemekene hõre. Mulle ei meeldinud tema käed – liiga rahutud... Sõrmed nagu valkjad vihmaussid, muudkui rabelevad, ei seisa minutitki paigal. Kui ta sisse astus ja kohe palumata minu vastu istus, hakkasin sihilikult väga pingsalt tema nägu uurima, kuid ei suutnudki häguste hallide silmade otsest pilku tabada.

      „Nimi, perekonnanimi, isanimi?”

      „Tjurja... ka mu isake oli Tjurja ja vanaisa samuti... Olen siinne varahoidja, kas te ei mäleta? Aga vaat mina olen teid varemgi näinud, Nikita Ivanovitš. Küllap teie olete õukonnas sagedane külaline?”

      „Oletame.”

      „Noh, seda ma vaatangi, et miks teie nägu mulle tuttav on... Ega te juhuslikult pole varakambrisse raha protsendi peale hoiule andnud?”

      „Väga huvitav...” Ootamatusest katkestasin isegi kirjutamise. See tüüp püüab mulle avalikult altkäemaksu anda!

      „No mis ma ütlesin!” rõõmustas mu vestluskaaslane, hõõrudes võidunud varrukaga oma kiilaspead. „Ainult et teil oli tookord väga kiire ja te unustasite raamatusse allkirja anda. Nojah, noore inimese asi, kellega ei juhtuks... Kui palju seal kukrus raha oligi?”

      „Ei mäleta,” tõmbusin pingesse, surudes suurivaevu maha tulist soovi streletse hõigata. „Kuid olen kindel, et andsin hoiule mitte kukru, vaid laekakese.”

      „Täpselt! Just nii, isake... Hõbedat täis laekakese.”

      „Kulda!”

      „Halasta, armas isake,” läks altkäemaksuandja mu häbematuse pärast lausa punaseks.

      „Ja kolme aasta jooksul kuuskümmend protsenti kasumit!”

      „Karda ometi Jumalat, uurija-vojevood!” pistis ulguma varahoidja ja hüppas püsti. „Meil Lukoškinos pole iialgi selliseid protsente olnud. Ja sina teenid tsaari juures mitte kolm aastat, vaid natuke vähem kui kaks kuud. Kust ma sihukese raha küll võtan?”

      „Nonoh, istuda! Ja mitte röökida võimuesindaja peale!” möiratasin ma ja laksasin peopesaga vastu lauda.

      Tjurja võpatas ja jäi vait.

      „Kõik! Aitab provokatsioonilisest lobast! Vastake esitatud küsimustele lühidalt ja selgelt. Millal ja kelle käest te kuulsite varakambris toimunud vargusest?”

      „Noh... kuidas siis mitte kuulda?! Juba öösel ajasid streletsid mu voodist välja. Noh, eks ma läinud, nagu olin, särgis ja paljajalu, joostes tsaari taresse, laskusin keldrisse, aga uks oli seal juba lahti. Küll ma neid valvurikesi klobisin, ikka vastu kaela ja vastu kärssa, aga nemad ajasid oma joru – meie ei tea mitte midagi! Astusin sisse, vaatasin silma järgi üle, kus miski oli, aga tammepuust kirstukest kolmesaja tšervoonetsiga ei paistnud kusagil. Nagu oleks niiske maa alla vajunud, neetud...”

      „Teie tegevused?”

      „Mis tegevused?! Aa... et mis ma tegin või? Noh, teada asi, kõigepealt panin uksed kinni ja käskisin valvuritel hoolega valvata! Siis juba läksin isakese tsaari juurde süüd tunnistama. Aga teda ei saa ju varakult üles ajada, valitseja võib vihastada... Saadab unise peaga tapalavale, aga pärastpoole, lõuna paiku, mõtleb ümber. Vaat kui ta oli juba tõusnud ja ennast pesnud, siis ma tema selgete silmade ette astusingi. Ja riskisin veel niigi, oleksin pidanud pärast teejoomist...”

      „Sain aru, panin kirja. Keda kahtlustate?”

      „Pea mu sõnu meeles, piirkonnavolinik – siin on mängus kuri vaim!” usaldas varahoidja mulle vandeseltslasliku sosinaga.

      „Ja mida te sellega öelda tahate?”

      „Kui sa lõpetaksid õige selle uurimise ära... See on surnud asi. Kui siin juba kurja vaimu järgi lõhnab, ei suuda inimene iialgi seda lahti harutada. Ajad ainult rahva ilmaasjata ärevile ja pistad oma ulja pea kirve alla. Aga kui põrguliste kaela ajada, siis pole valitsejale ju liiga tehtud, saad isegi aru...”

      „Saan aru, saan liigagi hästi aru... Olete tänaseks vaba, kodanik.”

      „Kas võin minna?”

      „Võite. Kuid edaspidiseks paluksin meelde jätta – mina altkäemaksu ei võta, mul on riigi ees piinlik,” torkasin väga sobivalt jutu sisse lennuka lause populaarsest mänguflmist.

      Tjurja tõusis püsti, kummardas ja sööstis nii hoogsalt väljapääsu poole, et oleks peaaegu vastu piita tormanud.

      „Uks on rohkem nagu vasakul...”

      „Aitäh, isake vojevood!”

      „See on kah varas,” teatas vanaeit kindlalt, kui varahoidja oli välja läinud.

      „Lollilegi selge. Aga mida ta lõpetuseks nõidusest jahus? Kas selles on mingit ratsionaalset iva?”

      „Oh, Nikituška, kui sa ometigi räägiksid minuga vene keeles, ma olen ju juba vana, välismaiseid sõnu ei mõista. Aga mis puutub nõidusesse, siis arvan, et see just oligi! Mismoodi sa ilma nõiduseta nelja streletsi silmad kõrvale pöörad, rauast uksed lahti teed ja kullakirstu välja tood?”

      „Eh, vanaemake... Maailma kuritegevuse praktikas on hullematki juhtunud. Aga saagu sinu tahtmine, uurime kõiki versioone. Kui võtta aluseks varahoidja jutt, siis tuleks oletada, et keegi, kes varjas ennast nõidusega...”

      „Nähtamatuks tegeva mütsiga, jäneserohuga, nõiajoogiga, võlusõrmusega...” kukkus loetlema Jagaa.

      „... möödus streletsidest, avas uksed, võttis rahakirstu ja oligi läinud. Kui valvurid toibusid ja varguse avastasid, jooksid kaks neist varahoidjat kutsuma, aga kaks jäid postile, kas oli nii?”

      „Kindlasti СКАЧАТЬ