Miljoni dollari Apollo. Дарья Донцова

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leidis, oli Margarital juba väike alustusraha koos. Kuid miljon dollarit oli tema jaoks pilvedest kõrgem rahasumma.

      4. PEATÜKK

      Ljuba jõudis seiklusteta kohta, mida isa oli nimetanud, ja leidis putkast mobiiltelefoni, mis hakkas kohe helisema, niipea kui tüdruk oli selle pihku haaranud.

      „Miljon dollarit,“ kähistas isa, „reedeks. Mobiil jäta sinna, kus see oli.“

      „Meil ei ole sellist raha!“ Ljuba puhkes nutma.

      „Pole raha, pole isa,“ kostis vastus.

      „Oodake!“ hüüdis tüdruk. „Kas võib maksta osade kaupa? Emal on viis tuhat dollarit kõrvale pandud. Andke issi tagasi, ema annab allkirja, et võlgneb teile ülejäänud raha.“

      Telefonis kostis taas Prohhori hääl:

      „Miljon. Edasised juhised tulevad hiljem. Kui te politseisse pöördute, olen laip.“

      Kujutate ette, millises meeleolus Ljuba koju jõudis ja millist õudust koges Margarita, kui ta seda uudist kuulis?

      Neljapäeva hommikul võttis Prohhori endine naine postkastist järgmise mälupulga. Ekraanile ilmus taas Jermakov, kuid ta nägi välja palju viletsam kui eelmisel korral. Nägu oli määrdunud ning kui ta rääkima hakkas, sai selgeks, et vaesekesel pole esihambaid – suus olid mustad augud.

      „Buss number viissada nelikümmend A, sõita Zjukovo peatuseni. Istuda ümber bussile number üheksakümmend neli B, maha minna Anissinos. Kõndida kirikuni. Jätta kott rahaga puust tooli peale sissepääsust vasakul. Kell üheksa õhtul peab miljon seal olema. Lunaraha toob kohale Ljuba. Sõidab üksinda. Me jälgime. Kui märkame saatjat, on Prohhor laip…“

      Degtjarjov katkestas jutustamise ja hõõrus käega kaela.

      „Kas aimad, mis juhtus?“

      „Jah,“ vastasin süngelt. „Isa ega tüdruk koju tagasi ei tulnud, ema ootas Ljubat hommikuni ja tormas politseisse. Miks küll inimesed kurjategijaid usuvad?“

      „Rumalusest.“ Polkovnik kehitas õlgu. „Paljud arvavad, et kui nad alluvad, saavad kalli inimese elusana tagasi.“

      „Prohhoril ei olnud silmad kinni seotud,“ ütlesin ohates. „Juba see pidanuks sugulased valvsaks tegema. Kui röövija ei jätnud sugulasi ilma võimalusest ohvrit näha, võib järeldada, et röövija ei kavatsenud teda vabaks lasta. Ja teie ei suutnud kurjategijat leida?“

      „Ei,“ lausus Aleksandr Mihhailovitš ja ohkas. „Ta osutus kavalaks. Lindistusel olid vaid Prohhori kujutis ja hääl, Jermakov kandis ette röövija koostatud teksti. See oli filmitud helebeeži seina taustal, rohkemat kaadris ei paistnud. Meie arvutimees püüdis salvestisest kas või mingidki teabekübemed välja pigistada, kuid ei saavutanud midagi. Tool, mille jalad paistavad, oli tavaline, ostetud odava kauplustevõrgu poest. Selliseid on kõik kohad täis, võimatu oli määrata, kes ja millal selle ostis. Ka heli osas ei saanud millestki kinni haarata. Ekspert ütles, et salvestis oli tehtud väikeses ruumis, mingisugust kõrvalist müra ei olnud fikseeritud. Prohhor luges ettevalmistatud teksti ja kui ruumis olidki peale tema veel teised inimesed, siis nad seisid väga vaikselt, peaaegu ei hinganudki. Prohhor ei saanud kätega mingisuguseid märke teha, need olid tal selja taha viidud. Jermakova trepikojas polnud valvurit, videoseadet ega sisetelefoni – Margarita elas koos tütrega vaeses rajoonis, majaelanikel polnud raha ohutuse tagamiseks –, seepärast ei õnnestunud välja selgitada, kes mälupulga postkasti viskas. Mu poisid küsitlesid hoolega kohalikku rahvast selle kohta, kas õues või majas on nähtud kõrvalisi isikuid. Andmed polnud lohutavad. Õue peaaegu et polegi, õigemini on see läbikäiguhoov, sealt kaudu voolab inimhulk metroojaama juurde. Kõrval asub suur kaubanduskeskus, paljud müüjad ja tehniline personal on võõrtöölised, kes üürivad eluruume lähedal asuvates viiekorruselistes majades. Selles trepikojas, kus elasid Margarita ja Ljuba, võis harva kohata euroopaliku näotüübiga inimesi. Vähe sellest, et kõik need tadžikid ja kirgiisid ei osanud kuigi hästi vene keelt, politseid kartes teesklesid nad veel, et on idioodid. Minu poiste kinnitused, et neil pole pistmist immigratsioonitalitusega ja nad uurivad julma mõrva ning iga detail võib aidata leida kurjategijaid, kutsus neis esile paanika.“

      „Kas surnukehad leiti?“ küsisin.

      „Jah.“ Aleksandr Mihhailovitš noogutas. „Kirikus. Ljuba lebas üsna sissekäigu lähedal, Prohhor seal, kus tavaliselt seisab lett küünalde, raamatute ja muu sellisega.“

      „Kirik polnud avatud?“ oletasin.

      Degtjarjov hakkas oma portfellis tuhnima.

      „Sa oled täna haruldaselt taibukas. Just nii see oli. Jumalakojast olid alles vaid seinad ja lagi. Jumalateenistust polnud seal peetud möödunud sajandi kolmekümnendatest aastatest peale. Anissino väikeküla oli vaikselt surnud kuuekümnendate aastate lõpus, täna elavad seal kaks arulagedat vanaeite, kes ei mäleta, mis nende nimed on.“

      „Kas isa ja tütar olid maha lastud?“ küsisin.

      „Ei. Oli kasutatud sõjaväe elektrišokiaparaati,“ täpsustas polkovnik pärast lühikest pausi.

      „Ekspert oletas, et tegutses professionaal: ta ei jätnud süütõendeid, isegi mitte jälgi, jalgade ümber olid tal plastkotid. Võis oletada, et ta kandis jalatseid number nelikümmend kaks, ta kasv oli veidi üle meeter seitsmekümne. See oli kõik.“

      „Ema lubas tüdruku üksinda endise mehe röövijaga kokku saama?“ imestasin. „Prohhor oli naist vägevasti solvanud, petnud teda, pärast ei andnud raha, aga Margarita tormas talle appi? Ja kust ta hankis miljon dollarit?“

      „See on kõige huvitavam küsimus, millele samuti ei leidunud vastust,“ ühmas Aleksandr Mihhailovitš.

      Jäin teda põrnitsema.

      „Mida sa silmas pead? Margarita keeldus sponsori nime teatamast?“

      „Ta ei teadnud seda.“ Degtjarjov krimpsutas nägu. „Neljapäeva õhtul ütles ema tüdrukule: „Meil pole lunaraha, minu haledat viit tuhandet röövijad ei vaja. Tuleb olukorraga leppida. Me ei suuda midagi teha.“ Ljuba küsis: „Aga kui korter maha müüa?“ – „Ühe ööga?“ küsis Margarita sünge muigega. „Pealegi ei maksa meie hale onn miljardit dollarit. Ainus asi, mis meil üle jääb, on palvetada Prohhori hinge eest.“ – „Juba homme püüan röövijale auku pähe rääkida!“ hüüdis tütar õhinal. Margarita keelas tal kategooriliselt sõita röövijaga kokku saama. Ljuba lubas koju jääda.“

      „Ja emme jäi teda uskuma ning sõitis tööle?“ küsisin pahaselt.

      Aleksandr Mihhailovitš nohises.

      „Ei. Jermakoval oli kavas koju jääda. Ta tõusis kell seitse hommikul, istus koos Ljubaga lauda hommikukohvi jooma ja… jäi peagi magama. Margarita ärkas kesköö paiku, leidis laualt kirja: „Emmeke, anna andeks, panin sinu kohvi sisse unerohtu. Ma tean, kust raha saab. Olen varsti koos isaga tagasi. Musi!““

      „Teismeline tüdruk leidis miljon dollarit?“ panin ma imeks.

      „Alguses me oletasime, et Ljuba pöördus oma sõbranna Alissa Lunkina poole,“ hakkas seletama Degtjarjov. „Jermakova käis prestiižikas gümnaasiumis, temaga ühes klassis õppisid rikaste inimeste lapsed. Alissa isa kauples alkohoolsete jookidega, raha oli tal laialt, ainsat tütart ta jumaldas ega keelanud talle midagi. Lunkina võis paluda СКАЧАТЬ