Suvetüdrukud. Мэри Элис Монро

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ memm kirjutas…”

      „Kui aus olla, siis mul on täiesti ükskõik, mida su memm kirjutas,” segas Cal talle vahele. Pärast põgusat vaikust ütles Cal külma, lõplikkust väljendava tooniga: „Kui sa tahad minna memme juurde, pead Nate’i kaasa võtma. Muud võimalust ei ole. Ma panen nüüd toru ära.”

      Cal oli alati olnud selline. Ta ei pannud iial tähele Nate’i häid omadusi – huumorimeelt, intelligentsust, töökust. Selle asemel oli Cal pahane, et tema pojaga nii palju aega koos veetis, ja virises selle üle, et nende elu keerleb ainult ja ainult Nate’i ümber. Ja nii oli Cal nad maha jätnud, käitudes sellega ise nagu tujukas laps.

      Dora õlad vajusid kössi, kui ta kinnitas memme kutse magnetiga külmikuuksele, toidupoenimekirja ja poja koolis tehtud foto kõrvale. Nate’i kulm oli sel pildil kortsus ja tema suured silmad vaatasid kõhklevalt kaamerat. Dora ohkas, suudles pilti ja asus uuesti õhtusööki valmistama.

      Kui ta sibulat hakkis, täitusid tema silmad pisaratega.

      NEW YORK

      Harper Muir-James nokkis röstsaiaviilu nagu linnupoeg. Ta avastas, et sõi palju vähem, kui võttis pisikesi tükke, näris need põhjalikult läbi ja jõi ampsude vahele vett. Närimise ajal tegeles tema mõistus kõigi emotsioonidega, mis olid temas mässelnud sestpeale, kui ta oli avanud hommikuse postiga saabunud kutse. Harper hoidis kutset sõrmede vahel ja silmitses tuttavat sinist käekirja.

      „Memm,“ sosistas ta ja see sõna kõlas tema huulil võõrana. Sellest, mil see sõna viimati valjult tema huulilt kõlas, oli möödunud väga palju aega.

      Ta asetas paksu kaardi marmorist köögilaual seisva lilli täis kristallvaasi najale. Ema nõudis, et kõigis nende Central Parki ääres asuva maja tubades oleksid alati värsked lilled. Georgiana oli kasvanud üles Inglismaal, perekonna häärberis, kus see oli olnud tavaline. Harper pööras pilgu aeglaselt kutse pealt aknale. Kevad oli jõudnud Central Parki ja muutnud talve järsud pruunid ja hallid toonid kevadiselt roheliseks. Aga vaimusilmas nägi ta hoopis lõuna märgala rohelisi kõrkjaid, looklevaid jõgesid, mille kallaste ääres olid randumissillad, ja suuri vahaseid valgeid magnooliaõisi roheliste lehtede vahel.

      Tema tunded lõunavanaema vastu olid nagu jõgi, mis Sea Breeze’i taga voolas – sügavad ja rõõmsad mälestused. Memm oli kutses nimetanud teda suvetüdrukuks. Seda polnud Harper kuulnud üle kümne aasta – ta polnud sellele isegi mõelnud. Ta oli olnud kaksteist, kui oli veetnud Sea Breeze’is oma viimase suve. Kui mitu korda oli ta nende aastate jooksul memme näinud? Harper taipas üllatusega, et neid kordi oli olnud pelgalt kolm.

      Vahepealsetel aastatel oli ta saanud palju kutseid. Saatnud vastuseks väga palju vabandusi. Harper tundis korraga süümepiinu, mõeldes selle peale, kui palju aastaid oli ta lasknud mööda minna ilma memme külastamata.

      „Harper? Kus sa oled?” hüüdis hääl koridorist.

      Harperil jäi kuiv saiatükk kurku kinni ja ta köhatas.

      „Aa, siin sa oledki,” ütles ema kööki astudes.

      Georgiana James ei astunud iial lihtsalt tuppa; tema saabus. Rõivakangas kahises ja tema ümber särises energia. Rääkimata parfüümist, mis jõudis tuppa enne teda nagu trompetihelid. Suure kirjastuse peatoimetajana oli Georgianal alati kiire – et töö tähtajaks valmis saada, et jõuda kellegagi lõunale või õhtusöögile või ühele oma lõpututest kohtumistest. Kui Georgiana parasjagu kuhugi ei kiirustanud, luges ta suletud uste taga. Igatahes polnud Harper kasvades oma ema kuigi palju näinud. Nüüd, kahekümne kaheksa aastasena töötas ta ema assistendina. Hoolimata sellest, et nad elasid koos, teadis Harper, et peab emaga vestlemiseks aja kinni panema.

      „Ma poleks osanud oodata, et sa oled veel siin,” ütles Georgiana teda põsele suudeldes.

      „Ma olin just lahkumas,“ vastas Harper, tabades ema häälest noomiva noodi. Georgiana kahvatusinine villane kuub ja sinine pliiatsseelik sobisid tema saleda kehaga ideaalselt. Harper langetas pilgu omaenda mustale pliiatsseelikule ja hallile siidpluusile, otsides hargnevaid niidiotsi ja puuduvaid nööpe, mis ema kullipilgu eest varjule ei jääks. Siis sirutas ta käe hooletu liigutusega – vähemalt ta lootis, et see nõnda välja paistis – kutse poole, mille oli lolli peaga klaasist lillevaasi najale toetanud.

      Ta jäi hiljaks.

      „Mis see on?” küsis Georgiana kummardudes ja kaarti enda kätte krabades. „Kutse?”

      Harperi magu tõmbus krampi ja ta vaatas emale otsa, vastamata sõnagi. Ema nägu oli ilus, ilus nagu marmorkuju. Tema nahk oli valge kui alabaster, põsesarnad teravad ja kahvatupunased juuksed lõigatud soengusse, mis rõhutas tema põsesarnu. Ema soeng oli alati veatu. Harper teadis, et tööl kutsuti tema ema Lumekuningannaks. Harper ei mõelnudki selle peale solvuda, sest tema arvates sobis see nimi emale. Ta silmitses ema nägu, kui too kutset luges, nägi tema huuli aeglaselt pingule tõmbumas ja siniseid silmi jäiseks muutumas.

      Georgiana tõstis pilgu kaardilt ja vaatas Harperile silma. „Millal sa selle said?”

      Harper oli sama kleenuke kui tema ema ja tal oli ema kahvatu jume. Kuid erinevalt emast polnud tema hoiak jahe, ta oli pigem arg nagu saakloom.

      Harper köhatas. Tema hääl oli vaikne ja katkendlik. „Täna. See tuli hommikuse postiga.”

      Georgiana silmad välkusid ja ta koputas kaardiga vastu peopesa ja turtsatas põlglikult. „Ah et lõunaosariigi lilleke saab kaheksakümmend.”

      „Ära kutsu teda nii.”

      „Miks mitte?” küsis Georgiana kergelt naerdes. „See on ju tõsi.”

      „Sa ei ütle seda hea tooniga.”

      „Kas sa kaitsed teda?” küsis Georgiana noriva tooniga.

      „Memm kirjutab, et ta hakkab kolima,” vastas Harper teemat vahetades.

      „Ta ei lollita kedagi. Sellega püüab ta teid lihtsalt sinna meelitada, et viiksite minema tema mööbli või lauahõbeda või mida iganes ta oma närusesse rannamajakesse kuhjanud on.” Georgiana mühatas. „Nagu võiks teid huvitada miski sellest kraamist, mida tema võtab antiigiks nimetada.”

      Harper kortsutas kulmu, sest ema snobism ajas teda marru. Ema inglise perekonnal oli antiikseid asju, mis olid sadu aastaid vanad. Aga tema arvates ei kahandanud see memme kodus oleva Ameerika antiigi väärtust. Harper ei tahtnud sealt muidugi midagi. Ta pidi niigi pärima mööblit ja hõbedat nii palju, et ei oskaks sellegagi midagi peale hakata.

      „Ta ei kutsunud meid sellepärast,” vaidles Harper vastu. „Memm tahab, et läheksime taas kõik koos Sea Breeze’i, viimast korda. Mina, Carson, Dora…” Ta kergitas oma õblukesi õlgu. „Meil oli seal ilusaid aegu. Ma arvan, et see võib tore olla.”

      Georgiana ulatas kutse tagasi Harperile. Ta hoidis seda kahe punaseks võõbatud küünega sõrme vahel, nagu oleks see midagi rõvedat. „Noh, igal juhul ei saa sa sinna minna. Ema ja paar külalist saabuvad esimesel juunil Inglismaalt. Ta tahab sind Hamptonsis näha.”

      „Memme pidu on kahekümne kuuendal mail ja vanaema James tuleb alles nädal pärast seda. See pole kindlasti mingi probleem. Ma saan minna peole ja jõuan Hamptonsisse, nii et mul jääb aega ülegi.” Harper lisas kiiruga: „See on ju ikkagi memme kaheksakümnes СКАЧАТЬ