Õed ja vennad. Cynthia Sweeney D’Aprix

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Siis sai Bea endale agendi – Leo sõbra Stephanie, kes alles alustas sel alal ja kes oli talle hankinud kahe raamatu lepingu nii suurele summale, et Beal hakkas halb ja ta pidi Stephanie kontoris istuma ja paberkotti hingama. Tema lühijuttude kogumik müüs – kriitikute sõnul oli selle kõrgpunktiks kolm Archie-lugu, „imeliselt kirbe huumoriga, naljakad ja teravmeelsed ning olenemata sellest, kas sa oled Archie poolt või vastu, oled sa tema kaheldava sarmi ees võimetu“ – vaikselt.

      „Pole hullu,“ ütles Stephanie talle siis. „See kõik on aluseks romaanile.“

      Bea arutles, kas Leo ja Stephanie enam ühendust peavad, kui Stephanie üldse teadis, mis toimub. Viimane kord, kui Bea Stephaniega vestles, oli aasta tagasi ebamugaval lõunasöögil kesklinnas. „Kohtume kusagil vaikses kohas,“ oli Stephanie meilile kirjutanud, andes Beale mõista, et tulemas on keeruline, aga mitte üllatav jutuajamine tema liiga kaua veninud ja ülimalt ülepingutatud romaanist.

      „Näen, et sa oled selle käsikirjaga vaeva näinud,“ oli Stephanie öelnud – see oli temast väga kena, kuna nad mõlemad teadsid, et Bea polnud tükk aega käsikirja kallal vaeva näinud. „Ja ehkki siin on palju head...“

      „Issand jumal.“ Bea ei suutnud uskuda, et kuulis kulunud lauset, mida oli ise kasutanud korduvalt, kui ei osanud kellegi töö kohta midagi positiivset öelda. „Palun mitte ehkki-siin-on-palju-head juttu. Palun. Ütle seda, mis sul öelda on.“

      „Olgu. Anna andeks.“ Stephanie tundus ärritunud ja peaaegu vihane. Ta tundus ka vanem, nagu Bea üllatusega märkas, aga eks nad olid mõlemad vanemad. Stephanie oli näppinud suhkrupakki, selle nurgast natuke katki teinud, siis nurga kinni murdnud ja paki alustassile pannud. „Olgu. Kõik see, mida ma su lugude juures armastanud olen, nende teravmeelsust, humoorikust ja üllatusmomenti – kõik see, mis varem olemas oli...“ Stephanie vakatas taas ja näis olevat segaduses. „Neilt lehekülgedelt seda kõike ma enam ei leia.“

      Sealt edasi oli asi allamäge läinud.

      „Kas sa jätad mu maha?“ oli Bea viimaks naljatamisi küsinud.

      „Jah,“ vastas Stephanie, nii et ei jäänud mingit kahtlust, mis seisus nad olid. „Mul on väga kahju, aga jah.“

      „Tahan, et mu romaan oleks suur,“ ütles Bea Stephanile ja Leole tol õhtul, kui nad tähistasid tema raamatulepingut – pikal, alkoholiuimas õhtul, mil tema entusiasm oli siiras, et ta suutis liikudes muuta ruumis valitsevat õhustikku, nagu oleks ta ise kõrgrõhkkond.

      „See on minu töö,“ oli Stephanie öelnud. „Sina ainult kirjuta.“

      „Ma räägin lõuendist. Tahan, et see oleks kõikehõlmav. Vajalik. Tahan natuke mängida, struktuuriga katsetada.“ Bea viipas kelnerile ja tellis uue pudeli šampanjat. Leo süütas sigari.

      „Katsetamine võib olla hea,“ ütles Stephanie ettevaatlikult.

      Bea oli väga purjus ja väga õnnelik ning ta nõjatus pingi seljatoele, tõstis jalad toolile, võttis Leolt sigari, puhus kolm suitsurõngast, vaatas, kuidas need lakke kerkisid ja köhis natuke.

      „Aga Archiest aitab,“ oli Leo järsku öelnud. „Archie saadame pensionile, eks?“

      Bea oli olnud üllatunud. Ta polnud kavatsenud rohkem Archie-lugusid kirjutada, aga ta polnud neid veel ka pensionealisteks pidanud. Üle laua Leod vaadates, köhatades ja püüdes läbi suitsu, šampanjauima ja mõni tund tagasi tualetis sisse tõmmatud kokaiinidooside udu keskenduda, oli ta mõelnud jah. Kuidas piiblis öeldigi? Aeg jätta lapsikused seljataha?

      „Jah,“ kuulis ta end ütlemas. „Aitab Archiest.“ Ta oli olnud otsustav.

      „Tore,“ ütles vend.

      „Sa pole nagunii väga huvitav.“ Bea ulatas sigari Leole tagasi.

      „Enam ei ole,“ nentis Stephanie ja Bea oli teinud näo, et ei näinud, kuidas Stephanie sõrmed liikusid mööda Leo reit ülespoole ja kadusid linase laudlina alla.

      Kui palju lehekülgi ta sestsaadik kirjutanud oli? Kui palju ära visanud? Liiga palju, et sellele mõelda. Tuhandeid. Romaan oli tõepoolest suur. Viissada seitsekümmend neli lehekülge. Ta ei tahtnud seda enam näha.

      Bea kallas kruusi veel veidi Jameson’si, jättis kohvi lisamata, ja vaatas uuesti lehekülgi, mida keegi polnud näinud ja mille olemasolust keegi midagi ei teadnud. See polnud Archie-lugu. Ei olnud. Aga sel oli sama energia ja hoogsus, sama kerge keel, mis oli aastate eest Beal nii lihtsalt tulnud ja siis justkui üleöö kadunud, nagu oleks ta une pealt olulise oskuse unustanud – kuidas kingapaelu siduda, rattaga sõita või nipsu teha – ja ta ei teadnud, kuidas seda tagasi saada.

      Stephanie oli nende viimase kohtumise ajal mingi võimaluse jätnud – ta oli öelnud, et kui Beal on talle midagi uut näidata, tõesti uut, siis võivad nad rääkida, aga Bea peab seda enne Leole näitama. Arvatavasti. Võib-olla. Või ka mitte.

      „Millal me sinu elu kohta loeme?“ oli vend pisut ärritunult küsinud, kui Bea avaldas viimase Archie-loo, kus ta oli kaldunud liiga lähedale Leo ebameeldivamatele ja kiskjalikumatele omadustele. Siin ta nüüd siis oli. Kasutas oma elu. Kuidas Leo julgeb vastu vaielda? Leo oli talle tänu võlgu. Eriti veel pärast seda ööd haiglas. See, mis juhtus eelmise aasta juulis, juhtus ka Beaga. See oli ka tema elu.

      NORA JA LOUISA KÕNDISID mööda Central Park Westi, käest kinni, hingeldades, kuna olid õppekeskuse juurest läbi kolme kvartali jooksnud, ärevusest hingetud. „No nii,“ ütles Nora ja pigistas Louisa kätt. „Otse kindlasse surma, seksiorjusesse või mõlemasse.“

      Louisa naeris, aga ta oli närvis. Alguses olid nad ettevalmistuskursustelt nalja pärast poppi teinud. „Võime jätta telefonid kappi ja minna,“ oli Louisa öelnud Norale pärast ühte piinavat tundi. „Ainuke, kes tahab, et me siin oleme, on ema.“ Louisa oli teadnud Nora näoilme järgi, et ta oli tahtmatult lükanud liikuma midagi, mida enam peatada ei saa. Mõlemad vihkasid neid kursusi. Nende rühma õpetaja oli neist kõigest paar aastat vanem, ei pannud nimesid kirja, ei mäletanud kellegi nime ega hoolinud üldse sellest, mida keegi teeb. „See kõik läheb suures osas isevooluteed,“ ütles Louisa tüdinult ja loiult, vaadates välja aknast, mis jäi Columbus Avenue poole. Tundus, nagu oleks tema suurim soov hüpata aknast välja ja minna tagasi hinnalist nädalavahetust veetma. „Saad seda, mida ise teed.“

      „Sa oled geenius,“ ütles Nora Louisale. „Teeme ära!“

      „Ma tegin nalja. Ema ja isa maksavad selle eest.“

      „Kõik on raamatus olemas!“ Nora võttis välja tohutu tasemeeksamite õpiku. „Nad maksid selle raamatu eest. Õpetaja ei tee muud, kui loeb siit ja laseb meil harjutusi teha. Me võime neid teha rongis ja kodus. See pole nii keeruline. Meil on terve aasta aega, enne kui me kuhugi kandideerima hakkame. Me käime üheteistkümnendas klassis.“

      Louisa tundis ahvatlust, aga närveeris. Ta oli nõus, et need kursused on nõmedad, aga ta tundis süümekaid. Kodus oli rahaga midagi lahti – rahaga oli alati midagi lahti, raha polnud iialgi piisavalt –, ent seekord tundus asi kuidagi teistsugune ja võimalik, et hullem. Vanemad sosistasid palju ägedalt ja olid eelmisel õhtul läinud koguni külma ilmaga õue rääkima. Louisa teadis siiski, et kui Nora on midagi pähe võtnud, on vaid aja küsimus, millal see juhtub.

      „Mõtle, kui ilus park täna lumega on,“ ütles Nora kohe, kui nad olid ema valvsa pilgu alt pääsenud. „Lund on selles linnas üürikest СКАЧАТЬ