Peidus pilgu taga. Sarah Pinborough

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kavatsed mulle tegevust leida. Oled sa juhtumisi kohalik?“

      „Jah. Noh, ma olen siin üle kümne aasta elanud, kui see loeb.“

      „Kas sa saaksid mulle piirkonnast rääkida? Probleemidest ja tulipunktidest? Sotsiaalsetest lõhedest, sedasorti asjadest? Ma tahtsin siinkandis ringi sõita, aga see peab ootama. Mul on pärastlõunal veel üks kohtumine kellegagi haiglast, seejärel varajane õhtusöök teiste osanikega.“

      „Võin sulle ümbrust kindlasti üldjoontes kirjeldada,“ sõnan ma. „Lihtinimese pilgu läbi.“

      „Tore. Seda ma tahangi. Kavatsen mõnel nädalavahetusel väljaspool teavitustööd teha, nii et oleks hea kuulda kohaliku vaatenurka sellele kandile omaste sõltuvusprobleemide võimalike põhjuste kohta. See on minu eriala.“

      Olen veidi rabatud. Ma ei tea ühtegi teist arsti, kes väljaspool töötaks. See on kallis erakliinik. Mis iganes probleemid meie klientidel on, vaesuse all nad tavaliselt ei kannata, ja osanikud on kõik oma ala spetsialistid. Nad võtavad loomulikult vastu nende juurde suunatuid, aga ei lähe kogukonda tasuta tööd tegema.

      „Noh, see siin on Põhja-London, nii et valdavalt on siin keskklassi piirkond,“ ütlen ma. „Aga minu elukohast lõunas on suur elamurajoon. Seal on kindlasti probleeme. Kõrge töötuse määr noorte seas. Narkootikumid. Sedasorti asjad.“

      David pistab käe laua alla, tõstab üles oma portfelli, teeb selle lahti ja võtab välja kohaliku kaardi. „Sina vala kohv välja, kuni mina teen kaardi jaoks ruumi. Me võime ära märgistada kõik kohad, kuhu mul oleks vaja minna.“

      Räägime peaaegu tund aega, samal ajal kui mina osutan koolidele ja arstikabinettidele, kõige karmimatele pubidele ja viaduktialusele, kus on aastaga toimunud kolm pussitamist ja kuhu mitte keegi oma lapsi jalutama ei luba, sest seal müüvad narkarid narkootikume ja süstivad end. Olen üllatunud, kui palju ma tegelikult oma elukohast tean ja kui palju mu elust välja tuleb, kui talle neist asjadest räägin. Selleks ajaks, kui David pilgu kellale heidab ja mind katkestab, ei tea ta mitte ainult seda, et olen lahutatud, vaid ka seda, et mul on Adam, kus ta koolis käib ja et mu sõbranna Sophie elab kõige kenama põhikooli lähedal peenes kortermajas. Ma räägin veel, kui ta kella vaatab ja siis veidi jäigaks tõmbub.

      „Anna andeks, ma pean siinkohal asja katki jätma,“ ütleb ta. „Aga see on väga põnev olnud.“ Kaart on kaetud pastakamärkidega ja ta on paberile märkmeid kritseldanud. Tema käekiri on kohutav. Tõeline arsti käekiri.

      „Noh, loodan, et sellest on kasu.“ Võtan oma kruusi ja liigun eemale. Ma ei olnud tähele pannud, kui lähestikku me olime seisnud. Taas võtab maad kohmetus.

      „See on väga hea. Aitäh.“ Ta heidab uuesti pilgu kellale. „Ma pean lihtsalt helistama oma …“ ta kõhkleb. „Mul on vaja koju helistada.“

      „Sa võid kasutada sõna „abikaasa“, kas tead.“ Ma naeratan. „Ma ei süti iseeneslikult põlema.“

      „Anna andeks.“ Ta tunneb end ebamugavamalt kui mina. Ja tegelikult peabki tundma. „Aitäh ka. Et sa mind sitapeaks ei pea. Või vähemalt selle eest, et sa ei näita välja, et mind sitapeaks pead.“

      „Pole tänu väärt,“ lausun ma.

      „Kas sa pead mind sitapeaks?“

      Naeratan laialt. „Ma olen oma laua taga, kui peaksid mind vajama.“

      „Olen selle ära teeninud.“

      Tegelikult, mõtlen ma, kui jõuan tagasi oma laua taha ja ootan, et mu nägu maha jahtuks, oleks see võinud palju hullemini minna. Ja ma tulen uuesti tööle alles teisipäeval. Selleks ajaks on kõik normaalne, meie põgus hetk on eluvaiba alla pühitud. Lepin oma ajuga kokku, et ei mõtle sellele enam üldse. Kavatsen veeta dekadentliku nädalavahetuse iseendaga. Vedelen kaua voodis. Söön odavat pitsat ja jäätist ning võib-olla vaatan Netflixist mõne sarja tervenisti ära.

      Järgmisel nädalal on viimane koolinädal ja siis seisab ees pikk suvevaheaeg ning mu päevad on peamiselt täis kohutavaid koosmängimisi, palga panemist jagatud lapsehoidja alla ja katseid leida Adamile uusi tegevusi, mis ei hõlma talle iPadi või telefoni andmist, et ta saaks lõputult mänge mängida, samal ajal kui mina püüan end halva vanemana tundes kõike muud ära teha. Aga Adam on vähemalt hea laps. Ta paneb mu iga päev naerma ja ma armastan teda isegi jonnihoogude ajal nii väga, et süda tahab lõhkeda.

      Adam on minu elus ainuke mees, mõtlen ma, heites pilgu Davidi kabineti uksele ja mõeldes endamisi, milliseid armsaid mõttetusi ta parasjagu oma naisele sosistab, teisi pole mul vaja.

      7

      ENNE

      Hoone meenutab Adele’ile paljuski kodu. Vähemalt sellisena, nagu see oli enne. See seisab nagu saar ümbritsevas valduste ookeanis. Ta mõtiskleb, kas keegi neist mõtles sellele – arstid, tema surnud vanemate juristid, isegi David –, enne kui ta saadeti kuuks ajaks üksildasse majja keset Šoti mägismaad. Kas keegi neist üldse mõtles, kui väga see paneb teda mõtlema kodule, mis on tema jaoks kadunud?

      Maja on vana, ta pole kindel, kui vana, aga see on ehitatud tugevatest hallidest Šoti tellistest, mis seisavad vastu aja püüdele neid kulutada. Keegi oli hoone ilmselt Westlandsi fondile annetanud või ehk kuulub see mõnele juhatuse liikmele. Ta ei ole küsinud ja tegelikult on tal ükskõik. Ta ei kujuta ette, et seal elaks üks pere. Nad kasutaksid lõpuks tõenäoliselt ainult paari ruumi, nagu tema pere nende majas. Suured unistused, väikesed elud. Mitte kellelegi ei ole vaja hiigelsuurt maja. Millega seda täita saab? Kodu peab olema tulvil armastust ja mõnes majas – juhtumisi ka tema omas – ei ole armastus piisavalt palav, et seda soojendada. Ravikeskus andis ruumidele vähemalt eesmärgi. Adele tõrjub peast lapsepõlvemälestused sellest, kuidas ta pooleldi unustatud lapsena peitust mängides vabalt koridorides ja treppidel jooksis, pööraselt naeris. Parem on mõelda, et tema kodu oli lihtsalt liiga suur. Parem on mõelda väljamõeldud tõdedele kui päris mälestustele.

      Sellest on möödas kolm nädalat ja ta on endiselt segaduses. Kõik ütlevad talle, et ta peab leinama. Aga ta ei ole siin selleks. Tal on vaja magada. Ta keeldub magamast. Enne kui ta siia saadeti, vedas ta end päevadest ja öödest läbi kohvi ja Red Bulli ja kõikide muude stimulantide abil, mida ta kätte sai, et magamist vältida. Nad ütlesid, et ta ei „käitu normaalselt“ inimese kohta, kes kaotas hiljuti vanemad. Magamata olemine oli sellest kõige väiksem osa. Ta imestab siiani, kuidas nad saavad nii kindlad olla, milline on „normaalne käitumine“ sellises olukorras. Mis neist asjatundjad tegi? Aga jah, nad tahavad, et ta magaks. Aga kuidas ta saab neile asja selgitada?

      Uni on kergendus, mis on tema vastu pööranud, salvav madu öös.

      Seal olemine pidavat talle hea olema, aga see tundub ikkagi reetmisena. Ta tuli ainult sellepärast, et David seda tahtis. Talle ei meeldi üldse Davidit muretsemas näha ja pärast seda, mida ta tegi, võlgneb ta talle vähemalt selle kuu. David on ta kangelane.

      Adele ei ole püüdnud teiste hulka sobituda, kuigi ta lubab Davidile ja juristidele, et püüab. Ta kasutab küll eri tegevusteks mõeldud ruume ja räägib nõustajatega – või peamiselt kuulab neid –, kuid ta pole kindel, kui professionaalsed nad tegelikult on. See kõik tundub tema jaoks veidi hipilik. Ninnu-nännu, nagu tema isa oleks öelnud. Isale ei meeldinud see värk juba siis, kui ta kõik need aastad tagasi esimest korda ravil käis, ja nüüd sellega kaasa minnes on tal tunne, et veab isa alt. Ta eelistaks pigem olla õiges haiglas, aga juristide meelest oli see halb СКАЧАТЬ