Kuidas see kõik algas. Penelope Lively

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Jeremy leidis, et tal puuduvad vajalikud tööriistad, ja sõitis vaatama, kas saab naabrilt abi (Daltonid elasid üksildase tänava lõpus). Vahepeal hakkas Stella muretsema tütarde pärast, kes kojutulekuga hilinesid, ja avastas, et lauatelefoni liin on korrast ära. Ta otsis oma mobiili ja taipas, et on selle tööle jätnud. Ta võis kasutada Jeremy telefoni, et proovida Daisyt ja Emmat kätte saada. Võtnud jakitaskust telefoni, avas ta kõigepealt postkasti: tüdrukud võisid ehk isale sõnumi saata, kui neil ei õnnestunud rikkis lauatelefonile helistada ja Stella mobiilile keegi ei vastanud.

      Seega leidis Stella Marioni sõnumi: „Reedel ma ei saa. Pean onu Henry Manchesterisse saatma – tema sekretär on mängust väljas. Tüütu, tüütu. Mul on nii kahju. Armastan sind.“

      Muidugi oli just „Armastan sind“ see, mis mõjus. Muidu oleks see võinud olla kõigest sõnum mõnelt naistöökaaslaselt, kellel polnud järelemõtlemiseks aega jäänud (kuigi arvatavasti natuke liiga intiimse tooniga…).

      Oh seda reeturlikku tehnoloogiat! Jeremy kustutab oma sõnumid alati ära; asjaolusid arvestades on ta sellega hoolas, kuid nüüd jõudis tehnoloogia sammu võrra ette (lihtsalt tehes oma tööd); Jeremyl polnud selleks võimalust. Kui ta tagasi jõudis, ootas Stella ukse juures ja läks lahti põrgu.

      Marion saabus taksoga Lansdale Gardensisse, et Henry peale korjata ja Eustonisse Manchesteri rongile sõita. Ta jäi natuke hiljaks ja oli väga hajevil. Ta oli halvasti maganud, mures Jeremyga eelmisel õhtul peetud pika telefonikõne pärast. Ilmselt oli Stella püüdnud meest kõigepealt välja visata, sealsamas ja kohe, tormates trepist üles, et tema rõivad kohvrisse toppida. Jeremy oli suutnud naist veenda hetkeolukorda säilitama (tüdrukud võivad iga hetk koju jõuda, pole lihtsalt aus neid endast välja viia, räägime asjad homme läbi, rumal oleks kiirustades teha midagi, mida nad võiksid pärast kahetseda), kuid seda polnud kauaks: järgmisel päeval oli Stella märatsema hakanud – hüsteerilised pursked, pisarais telefonikõne oma õele, uued nõudmised, et Jeremy lahkuks. Jeremy viibis nüüd Londonis ja jätkas läbirääkimisi üha ebastabiilsemaks muutuva Stellaga. Naine rääkis advokaatidega. Stella õde pööras Jeremy vastu ja ütles, et teda peetakse vastutavaks, kui selline olukord Stella vaimset tasakaalu kahjustab: kas Jeremy siis ei mäleta seda läbipõlemist neli aastat tagasi?

      Marion oli püüdnud olla lohutav ja tasakaalukas. Ta tundis, et tema enda olukord on äärmiselt vastumeelne. Mitte keegi ei taha abielu lõhkuda; keegi ei taha, et temas nähakse pimedat tööriista. Nii tema kui ka Jeremy olid mõelnud, et nende status quo võib lõpmatuseni jätkuda; mõlemad olid natuke ebakindlad, kas see suhe on igavene, kuigi kumbki poleks praeguses suhteliselt varases staadiumis seda teisele tunnistanud. Küll aeg näitab, olid mõlemad endamisi mõelnud, kui nautisid oma kosutavat sidet, ootamatut virgutust. Kuid nüüd olid nad vahele jäänud.

      Nii lamas Marion ärkvel, vajus siis kell viis hommikul katkendlikku unne ning kerkis sellest pinnale, et kiiruga duši all käia ja hommikust süüa. Kui ta Lansdale Gardensisse jõudis, käis pea ringi; Henry tahumatu tervitus mõjus räigelt. Siin seisis mees, kes ilmselgelt oli öösel hästi maganud ja ootas nüüd rõõmuga eelseisvat päeva.

      „Tere, tere! Takso olemas, jah? Rose jättis piletid ja kõik muu minu lauale – need tuleb ainult kaasa haarata ja võimegi minna.“ Ta kadus allkorruse garderoobi. Marion vaatas ennast regendiaja peeglist, haigutas ja üritas kiiruga meiki korrastada. Henry ilmus välja, kohmerdas võtmeid otsides ja mantlisse pugedes majas ringi ning läks siis eestrepist alla, ootava takso juurde.

      Eustonis vaatas Marion väljuvate rongide tahvlit ja pöördus siis piletite saamiseks Henry poole. Sel hetkel mõistsid nad mõlemad, mis oli juhtunud. Kumbki oli arvanud, et teine võttis Henry laualt piletid. Koos ülikoolist saadud kirjaga, kuhu minna, ja Henry loengumärkmetega.

      Jahmatus ja ärritus hoiti armulikult vaos: siin oli avalik koht. „Kõik on minu süü,“ ütles Marion (endamisi Henryt kirudes). „Ma ise ei väljendunud selgelt,“ ütles Henry (tundega, et väljendus ikka küll, kurat võtaks – oh Rose, kus sa oled?). Marion alustas kiiret päästetegevust: uued piletid ja Henryle antud kinnitused, et helistab uute juhtnööride saamiseks mobiiliga Manchesteri, kui nad kord rongis on. Henry märkis mornilt, et peaks teekonna veetma mingeid hädapäraseid märkmeid kokku pannes; lõppude lõpuks oli ta seda konkreetset loengut varem ju pidanud jumal teab kui palju kordi. „Walpole’i ajajärgu poliitikud ja suurmehed“ võiks tal enam-vähem ise keelelt nõrguda.

      Ennast rongis sisse seadnud, jäid mõlemad vait. Marion oli leidnud käekotist Henryle kasutamiseks märkmiku; too oli välja kaevanud oma sulepea ja põrnitses kulmu kortsutades paberit. Marion hakkas mobiiliga tegutsema ja jõudis viimaks ühe abivalmi hääleni Manchesteri ülikoolis.

      Kesk-Inglismaa maastik rullus mööda. Henry tegi üksikuid märkmeid. Marion luges näiliselt ajalehte, kuid oli keskendumiseks kaugelt liiga häiritud. Ta mõtles Jeremy olukorrast ja mõistis, et halvemal ajal poleks see saanudki juhtuda. Nii temal endal kui ka Jeremyl olid lisaks salajase armuloo survele juba ka oma probleemid.

      Marioni klientide arv oli parajasti järsult langenud, Henry väärtpaberipakk polnud enam nii priske kui enne ja Jeremyl oli raskusi pangalaenu saamisega, et rahastada äsjast äri laiendamist.

      Henry oma väärtpaberite kahanemise pärast eriti ei muretsenud; tal oli kenake indeksiga seotud pension ja hulk raha hoiuarvel. Marion, teisest küljest, muretses küll. Hetkel oli tal oma raamatutesse kantud kõigest paar tõeliselt rahakat klienti. Telefon helises harvemini; näituseruumi vaatas sisse vähem inimesi. Tundus, et isegi heal järjel olijad pingutavad püksirihma. Boonused olid kokku kuivanud, ka teised ettevõtted tundsid näpistust, just nagu Marioni enda ärigi. Sel aastal majas remonti ei tee; Seišellidele, Bermudale ja Klostersisse puhkusele ei sõida. Kui tööd käes ei ole, siis hakkab ülekulu – mis praegu on kenasti kontrolli all – üha suuremaks paisuma. Võla mainimine hirmutas Marioni; maksevõime on sündsuse märk.

      Jeremy oli laohoone omandamiseks kõvasti laenu võtnud; nüüd vajas ta paranduste ja remondi tarvis veel raha. Ta oli tormanud äri korda tegema ja tööle saama, varusid soetama ja kliente kohale meelitama, ning sai nüüd teadlikuks mitmesugustest puudustest. Eelajalooline romula tuli muuta elujõuliseks parkimisplatsiks – kliendid kaebasid parkimiskohtade puuduse üle lähikonnas. Samuti kaebasid nad, et tualettruum on ebameeldiv, ja alatasa võis neid näha ringi vaatamas koha järele, kuhu mõneks minutiks maha istuda. Jeremy oli otsustanud sisse seada elegantse ruumi klientide vastuvõtmiseks ja ehitada korraliku vesikloseti. Pangad olid vähem entusiastlikud.

      Henry leidis, et märkmete tegemine on tüütu. Ta jäi paar korda tukkuma, ärkas mõne punkti kirjapanekuks, võttis jookide kärult veel ühe kohvi. Ta polnud kuigi mures, vaid piisavalt enesekindel, et kaheksateistkümnenda sajandi poliitikute keerdkäigud kargavad valmilt meelde kohe, kui ta loengusaalis püsti tõuseb, kuigi teda ärritas, et ühe konkreetse teravmeelsuse sõnastus ei taha hetkel meenuda. Pole midagi, küll see tuleb, kui ta on asja kallal ja täies purjes. Lõppude lõpuks oli ta ju tuntud oma jutu voolavuse ja spontaansuse poolest – ega ta ilmaaegu olnud kõnemehena nõutud Atlandi mõlemal kaldal. Ja ikkagi oli väsitav mitte tunda, et tal on kaasas selle loengu vanade märkmete ballast; Rose oleks kindlasti selle eest hoolitsenud, nii paha, et ta Henryt alt vedas. Hea, et Marion kaasa tuli, kuid siiani on tema abi jäänud kesiseks. Henry tegi nüüd ärritatuna veel mõned märkmed, vajus siis maastikku silmitsedes seljatoele ja jäi jälle tukkuma.

      Nad saabusid Manchesteri ja jõudsid viperusteta jaamast ülikooli, kus sobivalt aupaklikud ametnikud juba valmis olid neid lõunaeinele juhatama. Henry tuju paranes. Talle oli sangarina kohtlemine alati meeldinud. Pidusöögil oli umbes kakskümmend inimest; võis selgelt näha, et ülikool oli selle muutnud võimaluseks mõningaid oma toetajaid lõbustada. Tööstustegelased, nägi Marion pilku СКАЧАТЬ