On vaja rääkida. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

      „Kui ventilatsiooniseadmete hooldused on sinu arvates lihtne nii ruttu ära teha, siis tee ise,“ vastas hooldusmees ja asutas minekule. Ta oli printeripaberi paki juba sekretärilt kätte saanud. „Ma ei allu sinule ja isegi kui alluksin, siis lolli tööd ma küll tegema ei hakka. Tervelt sada kakskümmend tegemata hooldust ja sa tahad need vaid ühe kuuga ära teha. Sa mees ei jaga ju üldse asja!“

      „Seadmete hooldused on ju vaja ometi ära teha,“ nuias tehnikajuht. Markus kartis, et kui asi avastatakse, siis on kuri karjas. Oli ta ju enda arvates ülemuste silmis väga heas kirjas. Mida alluvad temast arvavad, oli iseasi ja see polnud jälle Baumani asi ja loomulikult talle korda ei läinud. Ealeski! „Kuule nüüd! Kes siis teeb? Teist nii head spetsi nagu sina, meil polegi…“

      „Need on sinu tegemata tööd ja mine tee ise, kui sul vaja on,“ soovitas töömees sõbralikult ja kõndis minema, paberipakk kaenla all. „Minule ära oma jamasid kaela määri.“

      See mees teab oma hinda, kiitis Birgit mõttes hooldusmeest. Mõnele teisele oleks võib-olla pikemalt rääkimata sulge antud.

      Sekretärile meenus üks lühikest aega tööl olnud mees, Roman. Suur, teises nooruses olev ja vene keeles kõnelev härra. Pidi olema hooldustehnik ainult ühel objektil, aga lõpuks tuli tal joosta   vajadusel sinna-tänna, kuhu kästi. Lisaks aitama teisi hooldusmehi, kes ei saanud või ei tohtinud oma tööd üksi teha. Roman oli vaikne mees. Tema tegevuste aruannete põhjal tekkis pidevalt küsimusi, et millega ta kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas tegeleb, sest sissekandeid tegevuste kohta oli vähe. Võib- olla oli probleem selles, et ta ei osanud uue meeskonna liikmena tabeleid täita? Kohe kindlasti oli probleeme riigikeelega juba olemasolevate kannete õigekirjale tuginedes. Tehnikajuht Magnus Varblane, kes oli tema otsene ülemus, ei olnud rahul ja jorises, kuid ei reageerinud eriti valulikult. Esialgu…

      See Varblane on ka üks omamoodi frukt, mõtiskles neiu Diisweldt. Magnus armastas tema töölaua ümber lipitseda ja kinkis talle ühtelugu šokolaadi. Birgit armastas šokolaadi küll, aga   mees talle ei meeldinud. Tema õline, moosida püüdev naeratus oli sekretärile vastik vaadata. Teine asi… mehel oli alati seljas roosa triiksärk, mis tihtilugu püksivärvli vahelt ripakil väljas. See tundus Birgitile imelik.

      „Mida roosam kleit seda vanem eit!“ meenus preili Diisweldtile ikka ja jälle kunagi kuuldud tõetera, kui ta nägi Magnust kontoris tööasjadega tegelemas või siis niisama lobisemas, pintsaku lahtiste hõlmade vahelt, nagu alati, paistmas üle püksivärvli lotendav roosa särk.

      Ka mehe kingitud šokolaadid ei meeldinud Birgitile ning rändasid arvutilaua all olevasse prügikasti. Mõnikord hüüdis sekretär kohe peale seda, kui Magnus oli tema lauale šokolaaditahvli pannud, „tüdrukud, kes maiustada tahab? Siin üks roosa ja rõõsa härrasmees jagab šokolaadi. Kõigile.“

      Tehnikajuht kõndis siis virila näoga minema ja ei tulnud tükk aega Birgiti lähedalegi. Varblane oli abielus ning Birgit ei olnud huvitatud niisugusest suhtest, mis tõotas pikemaks ajaks vaid vastikut klatši. Sekretär igatses küll salamisi eluarmastuse ja õnne järele aga iga ettejuhtuva mehe sülle ta küll ei kavatsenud hüpata. Pealegi oli Varblasel üks suur patt hingel ja seda ei saanud Birgit talle andestada. See oli mitme aasta tagune asi ja paljud olid selle vist juba unustanud, kuid preili Diisweldt mitte.

      Ega Romangi olnud eilne mees. Mis sellest, et tagasihoidlik ja vaikne, mõtiskles Diisweldt. Juhuslikult saadi teada, et Roman sõitis tihtilugu tööajast taksot. Nagu ta hiljem, peale vahelejäämist väitis, ei rahuldanud teda talle makstav palk. Karistuseks saadeti ta lihtsamate ja vähemtasuvate tööde peale. Mees solvus ning võttis üldse haiguslehe ja teatas, et tal on süda haige ja ta poleks tohtinud väga paljusid seni tehtud tööülesandeid täita. Väitis ka, et tööandja teadis aga ei arvestanud sellega. Roman läks firmast lausa päevapealt. Poolte kokkuleppel, nagu hiljem räägiti.   Konkreetselt tiimile sellest midagi ei teatatud.

      Tööasjad olid avalikud, muidu poleks saanudki tööd teha aga selle foonil käis ka teine elu ja sellest eriti ei räägitud. Birgit kuulis vaid juhuslikke vihjeid või hakkas silma mõnede tiiba ripsutavate tiimikaaslaste kehakeel. Ja siis oli sekretäril vajaliku ning huvitava pusle kokkupanemisel tükk tööd. Ega sellest alati midagi mõistlikku välja tulnudki, Birgiti arvates rikkus asja vana puukiriku kohal hõljuv halb aura.

      Peaks vist õhtul kuhugi minema… ennast tuulutama, mõtles Birgit tööpäeva lõpus, kui avakontor oli tühjaks jäänud ja ta arvuti välja lülitas. Siin pole ju ühtegi asjalikku kutti silmapiiril, kellest asja oleks…

      III peatükk

      „Miks sa õpetaja Lauringsonile veini ostsid?“ küsis Maile Kurg Timolt, kui nad Pangodi järve äärest, kus nad kalaga maiustamas käisid, kodu poole sõitsid.

      „Ta käis ju sinu käest veini kerjamas,“ torises Timo, umbes kahekümne viie aastane, tugeva kehaehitusega mees. „Sellepärast ostsingi.“

      „Pole ju käinud kerjamas. Ta lihtsalt nuusutas minu mahlaklaasi. Arvas, et me joome kala kõrvale veini.“

      „On siis ilus käia mööda kalarestorani ja nuusutada teiste inimeste mahlaklaase? Nagu koer?“

      „Nuusutas ju ainult minu oma…“

      „Ja sellepärast ostsingi talle pudeli veini. Kõige odavamat. Seda selleks, et ta ei läheks enam teiste inimeste mahlaklaase nuusutama,“ seletas mees ja lisas, „Gertrudil oli alati totakas komme oma nina igale poole minu tegemistesse toppida. Nagu nuhk Albert. Ja ta on ka haiglaselt armukade.“

      „Kes see Albert on?“

      „Albert? Sellest nimest on ajapikku kujunenud ükskõik millise nuhi nimi,“ vastas Timo. „Ma ei teagi, kes tolle Alberti prototüüp võis olla.“

      „Sa tead ju alati kõike! Sa oled õpetaja. Sa pead olema kõige targem…“

      „Näed, seda ei tea…“ muigas Timo. „Pane mulle nüüd hindeks – kaks.“

      „Vot ei pane!“ hakkas tüdruk naerma kuid lisas tõsinedes, „õpetaja Lauringson laulab nüüd koolis kindlasti   kõigile, et kas olete juba kuulnud, õpetaja Timo Diisweldt käis ühe oma klassi tüdrukuga forellirestoranis.“

      „Mis sellest siis on, et käisime?“ kergitas Timo kulme. „Nautisime kala, ilusat sügisloodust ja üldse… Arvan, et meil oli Pangodis tore olla. Sinna võiksime teinekordki minna.“

      „Ainult võibolla siis, kui sul selleks raha jätkub ja lauringsone pole minu mahlaklaasist veini otsimas.“

      „Tead… Me elasime Gertrudiga eelmisel talvel peale aastavahetust koos… tervelt sada päeva ja see sada oleks pidanud olema nii öelda töörahuaeg. Või tutvumisaeg, nagu alati äsja moodustatud valitsustele antakse. Meil seda rahu polnud,“ avameelitses Timo. „Alguses Gertrud mulle meeldis aga tema pidev armukadetsemine ja minu järele nuhkimine hakkas pikapeale närvidele käima ning ühel hetkel ma ei pidanud enam vastu ja palusin tal lihtsalt ära minna. Ja ta siis läkski! Arvas vist kindlasti, et kahetsen ja palun teda varsti tagasi.“

      „Ma tean, et sa temaga koos elasid, aga miks lahku läksite, ei tea…“

      „Kust sa seda tead?“ üllatus Timo. Ta ei olnud ju oma kooselust Gertrudiga kusagil ega kellelegi kuulutanud.

      „Klassis teatakse ju nendest õpetajatest, kes tunde annavad, kõike. Või peaaegu kõike. Ja klassijuhatajast seda enam,“ teatas Maile ja lisas muiates, „tüdrukud СКАЧАТЬ