Armastus külmas kliimas. Нэнси Митфорд

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leedi Patricia Dougdale’i saabumisest. Ma olin Montdore’ide välismaal viibimise ajal vahetevahel Dougdale’e näinud, sest nad olid Alconleigh’s meie naabrid, ning hoolimata sellest, et mu onu Matthew ei julgustanud naabreid kuidagi, ei olnud isegi tema võimuses neid päriselt alla suruda ja takistada nende ilmumist jahikogunemistele, kohalikele võiduajamistele ja kell 9.10 Oxfordist väljuvale rongile või kolmveerand viiesele Paddingtoni rongile või siis Merlinfordi turule. Pealegi olid Dougdale’id toonud peokülalisi Alconleigh’sse tädi Sadie tantsupidudele, kui Louisat ja Lindat seltskonnas esitleti, ja olid kinkinud Louisale pulmadeks antiikse nõelapadja, mis oli kummaliselt raske, sest see oli tina täis. Romantiline Louisa, kes oli kindel, et see oli kummaliselt raske, sest oli täis kulda – „kas sa siis ei mõista, siin on kellegi säästud? –, oli nõelapadja küünekääridega lõhki rebinud, kuid leidnud vaid tina, ning ei saanud seetõttu hirmust leedi Patricia tundeid riivata, ühtki tema pulmakingitust avalikult näidata.

      Leedi Patricia oli täiuslik näide üksnes pealiskaudsest ilust. Kunagi oli tal olnud samasugune nägu nagu Pollyl, aga heledad juuksed olid nüüd halliks läinud ja valge nahk kollaseks tõmbunud, nii et ta nägi välja nagu mõni klassikaline skulptuur, mis oli liiga kaua väljas olnud, lumekiht pea peal ja näojooned niiskusest määritud ja määrdunud. Tädi Sadie ütles, et teda ja Boyd peeti Londoni kõige nägusamaks paariks, aga muidugi oli see ilmselt aastate eest, nüüd olid nad vanad, viiekümne ringis, ning nende jaoks oli elu peagi läbi. Leedi Patricia elu oli olnud täis kurbust ja kannatusi – kurbust abielus ja kannatusi maksas. (Muidugi tsiteerin ma nüüd Daveyt.) Ta oli olnud endast nooremasse Boysse kirglikult armunud mitu aastat, enne kui Boy ta naiseks oli võtnud, ning oletati, et see juhtus, sest Boy ei suutnud vastu panna sugulusele tema kõrgelt hinnatud Hamptoni perekonnaga. Boy elu suur kurvastus oli tema lastetus, sest ta oli ihanud suurt väikeste pool-Hamptonitega perekonda, ning räägiti, et see pettumus oli ta mõneks ajaks isegi peaaegu hulluks ajanud, aga et tema sugulane Polly hakkas nüüd talle tütre aseaineks saama, sest ta oli Pollysse nii väga kiindunud.

      „Kus on Boy?” küsis leedi Patricia, kui ta oli tervitanud tavalise inglise kombe kohaselt inimesi, kes olid kamina lähedal, ja lehvitanud kinnastega või saatnud poolnaeratuse neile, kes olid kaugemal. Tal oli peas viltkübar, seljas mõistlik tviidkostüüm ning jalas siidsukad ja kaunilt läikima löödud vasikanahast kingad.

      „No tuleksid nad nüüd ometi,” ütles leedi Montdore, „ma tahan, et Boy mind laua juures aitaks. Ta mängib Pollyga piljardit – ma saatsin juba korra Roryga sõna – oh, siin nad ongi.”

      Polly suudles oma tädi ja suudles mind. Ta vaatas toas ringi, et näha, kas on saabunud veel keegi, kellele ta ei ole öelnud: „Tervist!” (tema ja ta vanemate kombed olid kahtlemata lord Montdore’i mitmesuguste riigiametite tõttu üsna formaalsed) ning pöördus siis uuesti minu poole.

      „Fanny,” lausus ta, „kas sa tulid juba ammu? Keegi ei öelnud mulle.”

      Ta seisis seal, nüüd minust tublisti pikemana ja uuesti kehalisel kujul, selle asemel et olla mu lapsepõlve pelk udune mälestus, ning kõik need keerulised tunded, mis on meil seotud meie elus oluliste inimestega, tormasid tagasi. Minu tunded Lektori vastu tormasid samuti tagasi, aga need polnud keerulised.

      „Haa!” ütles Boy. „Siin lõpuks ongi mu naisuke.” Ta tekitas minus oma nüüd juba hallinevate mustade lokkide ja väikese krapsaka, kehkja kujuga õudu. Ta oli Hamptoni naistest lühem, umbes tollijagu lühem leedi Patriciast, ning üritas seda korvata väga paksude kingataldadega. Ta paistis alati kohutavalt rahulolev, ja kui ta nägu oli rahulik, pöördusid tema suunurgad üles, aga kui ta oli kas või veidigi pahane, kerkisid suunurgad veelgi sügavalt ärritavas naeratuses.

      Polly siniste silmade pilk püsis nüüd minul ning küllap ta püüdis samuti uuesti avastada kõigest poolenisti meeles olevat inimest, tegelikult päris sedasama inimest, väikest lokilist musta tüdrukut, oli tädi Sadiel kombeks öelda, nagu väikest poni, kes võis iga hetk oma sassis lakka raputada ja minema kapata. Pool tundi tagasi oleksin ma rõõmuga kapanud, aga nüüd tundsin, et jään meelsasti siiasamasse.

      Kui me koos ülakorrusele läksime, võttis Polly mul piha ümbert kinni ja ütles endastmõistetava siirusega: „Nii tore on sind uuesti näha. Mida kõike on mul sinult küsida! Kui ma Indias olin, siis muudkui mõtlesin ja mõtlesin sinust – kas sa mäletad, et meil olid mõlemal pärast teejoomist allkorrusele tulekuks mustad punaste särpidega sametkleidid ning kuidas Lindal olid ussid? See tundub nagu teine elu – nii ammu oli see. Missugune see Linda peigmees on?”

      „Väga nägus,” vastasin ma, „väga hoogne. Alconleigh’s ei ole keegi temast erilises vaimustuses.”

      „Oi kui kurb. Siiski, kui Linda ise on – kuigi mõelda vaid, Louisa abielus ja Linda juba kihlatud! Muidugi olime enne Indiat kõik alles tegelikult pisikesed ning nüüd oleme meheleminekueas – see muudab ikka kõik, eks ole.”

      Ta ohkas sügavalt.

      „Sina ilmselt debüteerisid seltskonnas Indias?” ütlesin ma. Ma teadsin, et Polly oli minust natuke vanem.

      „Nojah, seda küll. Ma olen tegelikult olnud seltskonnas juba kaks aastat. See kõik oli väga igav, kogu see seltskonda astumine on nii hirmus tüütu – kas sulle see meeldib, Fanny?”

      Ma ei olnud kunagi mõelnud, kas see meeldib mulle või ei, ning leidsin, et mul on raske tema küsimusele vastata. Ma teadsin, et tütarlapsed peavad seltskonda astuma. See on nende eksistentsi üks etapp, nagu on erakool poistele, ning see tuleb läbi teha, enne kui elu, päris elu alata saab. Tantsuõhtud peaksid olema lõbusad, need lähevad palju maksma ning täiskasvanutest on väga kena neid korraldada, ja väga kena oli ka tädi Sadiest mind nii paljudele tantsupidudele viia. Kuigi mulle päris meeldis neil pidudel käia, oli mul alati ebamugav tunne, et mul jäi midagi märkamata – see oli nagu võõrkeelse etenduse vaatamine. Iga kord oli mul lootus, et nüüd saan ma mõttest aru, aga ei saanud kunagi, kuigi mind ümbritsevad inimesed nii silmanähtavalt said. Näiteks Lindale oli see täiesti selge olnud, aga tema oli muidugi edukalt armastust otsinud.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4QAYRXhpZgAASUkqAAgAAAAAAAAAAAAAAP/sABFEdWNreQABAAQAAABkAAD/4QNvaHR0cDov L25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wLwA8P3hwYWNrZXQgYmVnaW49Iu+7vyIgaWQ9Ilc1TTBNcENl aGlIenJlU3pOVGN6a2M5ZCI/PiA8eDp4bXBtZXRhIHhtbG5zOng9ImFkb2JlOm5zOm1ldGEvIiB4 OnhtcHRrPSJBZG9iZSBYTVAgQ29yZSA1LjYtYzEzMiA3OS4xNTkyODQsIDIwMTYvMDQvMTktMTM6 MTM6NDAgICAgICAgICI+IDxyZGY6UkRGIHhtbG5zOnJkZj0iaHR0cDovL3d3dy53My5vcmcvMTk5 OS8wMi8yMi1yZGYtc3ludGF4LW5zIyI+IDxyZGY6RGVzY3JpcHRpb24gcmRmOmFib3V0PSIiIHht bG5zOnhtcE1NPSJodHRwOi8vbnMuYWRvYmUuY29tL3hhcC8xLjAvbW0vIiB4bWxuczpzdFJlZj0i aHR0cDovL25zLmFkb2JlLmNvbS94YXAvMS4wL3NUeXBlL1Jlc291cmNlUmVm СКАЧАТЬ