Superkoomik. Jenny Jägerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Cookie Dough oleks nagu minu moodi, sest võib öelda, et ka mina olen poolenisti päss (ehk siis jäär). Olen sündinud kolm minutit enne kahtteist 20. märtsi öösel, täpselt kala ja jäära horoskoobimärgi piiril. Aga õnneks pole minu kõrvad ei lontis ega kikkis, vaid näevad täitsa normaalsete inimkõrvade moodi välja.

      Kui ma piirdeaia juurde jõuan, näen Cookie Dough’d otsekohe. Ta nosib üht väikest heinakõrt. Tema paksud valged küülikupõsed liiguvad ülikiiresti. Tal pole ju isa, kes käsiks tal AEEEEGLASELT süüa, nagu mõnel teisel siin. (NB! Ma räägin iseendast.)

      „Tere, Cookie Dough!” ütlen ma. Ta jätab närimise katki ja vaatab üles minu poole. Ja võib-olla on see vaid ettekujutus, aga iga kord, kui ma teda Cookie Dough’ks nimetan, siis ta paistaks otsekui tänulik olevaks. Ta nagu tahaks öelda: „Lõ-puks o-me-ti! Lõpuks ometi keegi, kes saab aru, et ma ei ole ROHELINE!”

      Ronin üle tara ja kükitan, temast nii umbes poole meetri kaugusele. Teised küülikud lippavad mööda kaljupinda närviliselt eemale, aga tema mitte. Tema lamab edasi ja nosib muudkui oma väikest kõrt. Sentimeeterhaaval kaob see talle suhu. Heleroosa nina tõmbub krimpsu, kui ta õhku nuhutab. Võtan kinda käest ja sirutan käe ettevaatlikult välja. Cookie Dough nuusutab seda, nagu oleks ta koer. Siis silitan ma ettevaatlikult ta koogitainaplekilist kasukat. Ta on nii pehme, et see on lausa arusaamatu. Pehmem kui Märta bandžokasti sisepind. Paljud ei oska küülikuid õigesti silitada, sageli küülikud ehmatavad ja põgenevad eemale. Saladus on selles, et ei tohi teha kiireid liigutusi, vaid kätt tuleb liigutada üliväga ettevaatlikult. Sest kuigi küülikud ise liiguvad väga kiiresti, ei meeldi neile, kui teised samamoodi teevad. Aeglaselt sirutan käe järgmise heinakõrre poole ja ulatan selle siis Cookie Dough’le.

      „Tule, sõbrake,” ütlen ma.

      Siis hüppab ta lähemale ja istub mu jala kõrvale. Kaks armsat väikest hüpet, nii et väike vatitupsu moodi saba kerkib õhku. Toetun käele ja upitan end ülima aeglusega rätsepaistesse. Tunnen läbi teksaste külma maapinda, tunnen lumelaike ja tean, et riided lähevad märjaks, aga sellel pole tähtsust. Cookie Dough on otse minu sääremarja kõrval, soojendab seda oma pontsaka väikese küülikukehaga. Ta on mu sõber. Temale olen ma rääkinud asju, mida ma pole isegi Märtale öelnud. Ka parimatel sõpradel on piirid, sellel, mida nad mõistavad ja mida mitte. Iseenesest pole ka sugugi selge, kui palju Cookie Dough tegelikult mõistab. Aga ta on kuulamise maailmameister. Ei tea, kas sellepärast, et tal on nii suured ja pikad kõrvad. Ma silitan teda, ikka uuesti ja uuesti. Isa ütleb, et loom oleks kindlasti tore olla, sest nad ei oska mõtiskleda ei selle üle, mis minevikus toimus, ega tunda muret tuleviku pärast. Vabandust, aga KUIDAS ta seda teab? Cookie Dough on võib-olla hullult ärevil sellepärast, et tema küüliksõber Maapähkel hängib nüüdsel ajal Metsapähkliga, ning mõtleb MEELEHEITLIKULT sellest, kellega koos pärastlõunal hüpata.

      Cookie Dough’ ema elas samuti varem Aspuddeni pargis, nagu ma ühelt siinselt töötajalt teada sain. Aga aga ühel hommikul kaks aastat tagasi oli ta äkki lihtsalt sealsamas maa peal surnult maas. Nad ei teagi õieti, mille pärast ta suri. Ta oli igati terve ja mitte kuigi vana. Kuid arvatavasti ehmatas miski ta surnuks, võib-olla mõni kiskja. Kiskja ei teinudki talle midagi, sest vigastusi tal polnud. Ta ainult nägi seda looma ja hakkas nii kartma, et süda jäi seisma. Mõnikord ma mõtlen, et ema ehmatati samuti surnuks. Kuigi seda ei teinud kiskja. Pigem elu kui selline.

      Tunnen Cookie Dough’ väikest südant läbi kasuka löömas. Kui uskumatult kiiresti see lööb! Ma tahan, et see süda lööks igavesti.

      Sosistan ta kikkis kõrva nii nagu ikka: „Armas kallis Cookie. Luba mulle, et sa oled elus, kui me järgmine kord kohtume. Kas lubad?”

      Aga siis hüppab ta äkitselt puust majakese poole, kus ülejäänud küülikud pelglikult kössitavad.

      Tõusen järsult püsti ja küülikud kohkuvad. Jooksevad väikeses majas üksteisele otsa.

      „Aga sa PEAD lubama! Sa pead!”

      Cookie ei vaata minu poolegi. Pöörab mulle hoopis taguotsa ja väikese koheva sabatupsu. Tema enda arvates ta küll midagi lubama ei pea.

      Kirjutan nimetissõrmega lumme:

      ON

      Siis kustutan selle peopesaga ära. Lumi on jälle sile. Kirjutan:

      SEE

      Kustutan uuesti, kirjutan:

      MINU

      Kustutan, kirjutan:

      SÜÜ?

      Kustutan kõik ära ja tõusen püsti. Lähen tagasi vaatamata minema.

      NIMEKIRI

      Minu strateegia on lihtne. Minu ema elu ebaõnnestus. Ja ta suri. Sellel on suur hulk põhjuseid. Minul peab elus paremini minema. Üks moodus selleks on teha teisi asju kui need, mida tema tegi. Õppida tema vigadest ja teha vastupidi. Seepärast olen koostanud nimekirja, kus on seitse tähtsat punkti. Minu probleemide lahendused. Olen kirjutanud need punktid imetillukeste tähtedega paberile. Nimekiri on mu suures Darth Vaderi äratuskellas, peidus selle patareisahtlis.

      MIDA TEHA, ET ELLU JÄÄDA:

      Kõik muudkui räägivad, kui sarnased me oleme. Olime. Ma tahtsin öelda „olime”. Mis nad arvavad, et see RÕÕMUSTAB mind või? Nägu on ju keeruline muuta. Ma pole päris kindel, kas isa lubaks mul oma nägu opereerida. Aga. Nii minul kui ka emal on pikad pruunid juuksed. Või noh, temal olid. (Issand jumal! Olid, olid. On see siis nii raske või?)

      1. Lõika juuksed maha.

      Ema üritas hoolitseda ühe lapse (minu) eest. Kõik läks nässu.

      2. Ära ürita hoolitseda ühegi elusolendi eest.

      Ema luges kohutavalt palju raamatuid. Elutoas ja tema voodi kõrval olid pidevalt raamatukuhjad. Tegi see teda rõõmsamaks? Ei. Ta kaevus inimeste hädasse ja viletsusse. Kusjuures need olid väljamõeldud inimesed!

      3. Ära loe raamatuid.

      Ema käis kogu aeg mustades riietes. Saate ju isegi aru, eks. Keda see rõõmsaks teeb?

      4. Kanna ainult värvilisi riideid.

      Ema mõtles liiga palju. Ta kahetses asju, mida ta oli öelnud või teinud. Mõtles, kuidas vanasti oli. Mõtles liiga palju sellele, mida teised mõtlesid.

      5. Ära mõtle liiga palju (parem ära üldse mõtle).

      Ema tegi metsas pikki jalutuskäike. Ta võis tundide kaupa ringi käia ja muudkui mõelda.

      6. Ära jaluta. Ära käi metsas.

      Aga mis kõige tähtsam. Ema oli depressioonis ja nuttis no põhimõtteliselt vahetpidamata. Ka teised hakkasid tema pärast nutma. Siiamaani nutavad teised tema pärast, kuigi ta pole enam eluski. Vahel kui isa duši all on, siis kuulen, kuidas ta nutab. Ma arvan, et ta arvab, et see ei kosta välja. Aga kostab küll. Sellepärast ei kavatse mina iial nutta. Mitte iial. Ja ma ei taha teisi nutma ajada. Ma tahan teisi naerma ajada. See on minu missioon!

      7. Hakka koomikuks!

      PUNANE СКАЧАТЬ