Nuga. Ю Несбё

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raisk, mitte midagi ei mäleta.”

      „Ah, see Ringdal oli ühe obaduse ärä teeninud küll. Ta mängis kogu selle „White Ladder” plaadi ette ja pidas plaani teisele ringile minna. Aga siis hakkasit sa tedä sõimama, et ta om hävitanud baari hää maine, millele sina, Øystein ja Rakel sinu meelest aluse panite.”

      „Aga panimegi! See baar oli kullaauk, Bjørn. Ta sai kogu kupatuse olematu raha eest ja mul oli ainult üks nõudmine. Et ta peab saasta eemal hoidma, et ta peab korralikku muusikat mängima.”

      „Sinu muusikat?”

      „Meie muusikat, Bjørn. Sinu, minu, Øysteini, Mehmeti ... Mitte mingit, mitte mingit faking David Grayd!”

      „Sa oleksit äkki pidanud defineerima ... Ups, poiss nutap, Harry.”

      „Aa, jah, sorry. Ja aitäh. Ja vabandust eilse pärast. Pagan, nüüd ma räägin nagu mõni kloun. Lõpetame ära. Tervita Katrinet.”

      „Ta om tööl.”

      Nad lõpetasid kõne. Ja samal hetkel, nagu oleks valgus sähvatanud, nägi Harry midagi. See juhtus nii kähku, et ta ei jõudnud näha, mis see oli, aga süda tagus järsku nii kiiresti, et ta pidi istuma ja õhku ahmima.

      Harry vaatas pudelit, mida ta ikka veel, kael allapidi, käes hoidis. Tilk oli välja kukkunud. Ta vaatas maha. Valgel räpasel põrandaplaadil sädeles pruun piisk.

      Ta ohkas. Vajus alasti põrandale, tundis külmi plaate põlvede all. Ta ajas keele välja, hingas sisse ja kummardus, laup vastu põrandat nagu palves.

      *

      Harry astus pikkade sammudega mööda Pilestredet’t. Dr. Martensi saapad jätsid musti jälgi eelmisel ööl sadanud õhukesele lumekihile, mille sulatamiseks madal kevadpäike endast parima andis, enne kui linna vanemate, kompaktsete nelja- või viiekorruseliste fassaadide taha vajus. Ta kuulas sügava mustriga taldade alla kinni jäänud väikeste kivide rütmilist kraapimist vastu asfalti, kui möödus kõrgematest moodsatest majadest vana riigihaigla krundil, kus ta peaaegu viiskümmend aastat tagasi sündis. Viskas pilgu peale kõige uuemale tänavakunstile Blitzi fassaadil, mis oli kord olnud räämas, hõivatud kortermaja, punkarite kindlus, kus Harry oli teismelisena veidratel kontsertidel käinud, kuigi polnud kunagi nende hulka kuulunud. Ta möödus Rex Pubist, kus ta oli end täis joonud tollal, kui kohal oli veel mingi teine nimi, pool liitrit oli odavam, turvamehed paindlikumad ja seal liikus džässirahvas. Aga ta polnud ka nende hulka kuulunud. Ega ka mitte hämara jutuga lunastatute hulka üle tee asuvas Filadelfia koguduses. Ta möödus Kohtumajast. Kui palju mõrvareid seal tänu temale süüdi on mõistetud? Palju. Mitte piisavalt palju. Sest mitte nemad ei käinud luupainajates kummitamas, vaid need, kes pääsesid minema, ja nende ohvrid. Ta oli siiski kinni püüdnud piisavalt paljud, et teha endale nime, saavutada renomee. Nii heas kui halvas. See, et tal lasus otsene või kaudne süü kolleegide hukkumises, oli osa sellest renomeest. Ta jõudis Grønlandsleiret’ni. Sinna, kus üherahvuseline Oslo oli kord seitsmekümnendatel viimaks muu maailmaga kohtunud, või vastupidi. Araabia nimega restoranid, Karachist imporditud köögivilju ja vürtse müüvad poed, hijab’is somaali naised lapsevankriga pühapäevasel jalutuskäigul, mehed elavalt vesteldes neist kolm sammu tagapool. Aga Harry tundis ära ka paar pubi sellest ajast, kui Oslol oli olnud valge töölisklass, ja see oli nende kodukant. Ta möödus Grønlandi kirikust ja võttis suuna pargi kõrgemas otsas seisvale klaaspaleele. Pööras ringi, enne kui avas raske välisukse, metallist ja illuminaatoriga. Heitis pilgu Oslole. Inetu ja ilus. Külm ja soe. Mõnel päeval armastas ta seda linna, mõnel vihkas. Aga ta ei suutnud seda kunagi maha jätta. Sellest puhkust võtta, mõneks ajaks ära sõita, seda küll. Aga mitte lõplikult maha jätta. Mitte nii, nagu Rakel tema oli maha jätnud.

      Valvur lasi ta sisse ja ta nööpis oma jaki lifti oodates lahti. Tundis, et nahk läheb sellest hoolimata märjaks. Ja judinat, kui liftiuksed tema ees avanesid. Ta taipas, et täna ei lähe see mitte, pööras ringi ja läks trepist üles seitsmendale korrusele.

      „Pühapäeval tööl?” küsis Katrine Bratt ja tõstis pilgu arvutilt, kui Harry kutsumata tema kabinetti astus.

      „Sina ka.” Harry vajus sügavale kirjutuslaua ees seisvasse tugitooli.

      Nende pilgud kohtusid.

      Harry sulges silmad, kallutas pea taha ja sirutas välja oma pikad jalad, mis ulatusid kirjutuslauani. Kirjutuslauani, mis kaasnes ametikohaga, mille Katrine oli Gunnar Hagenilt üle võtnud. Ta oli lasknud seinad heledaks värvida ja parkettpõrandat lihvida, aga muidu oli osakonnajuhataja kabinet samasugune nagu varem. Ja kuigi Katrine Bratt oli vägivallaosakonna värske juht ja hiljuti emaks saanud, nägi Harry ikka seda tumedate silmadega metsikut tüdrukut, kes oli tulnud Bergeni politseist, tulnud plaaniga, vaimse pagasiga, musta tuka ja sama värvi nahktagiga keha ümber, mis oli lükanud ümber väite, et Bergenis ei ole naissugu^[2.], ning pannud Harry kolleegide pilgud natuke liiga kauaks endal peatuma. Asjaolul, et Katrinel endal ainult Harry jaoks silmi jätkus, olid tavapärased paradoksaalsed põhjused. Harry halb kuulsus. See, et ta oli juba võetud. Ja et ta polnud vaadanud Katrinet kuidagi teisiti kui ainult kolleegina.

      „Võimalik, et ma eksin,” ütles Harry ja haigutas. „Aga telefonis kõlas peaaegu, nagu sinu Toteni mehele meeldiks isapuhkusel olla.”

      „Meeldibki,” ütles Katrine ja klõbistas arvutis. „Kuidas sul läheb? Kas sulle meeldib ...”

      „Naisest puhkusel olla?”

      „Ma kavatsesin küsida, kas sulle meeldib vägivallaosakonnas tagasi olla.”

      Harry avas ühe silma. „Konstaabli tööülesannetes?”

      Katrine ohkas. „See oli parim, mis me Gunnariga sellises olukorras teha saime, Harry. Mida sa siis ootasid?”

      Harry lasi oma ühesilmalisel pilgul kabinetis ringi uidata, mõeldes samal ajal, mida ta oodanud oli. Et Katrine kabinetis on tunda naiselikku puudutust? Et nad annavad talle sama tegutsemisvabaduse, nagu tal oli enne seda, kui ta mõrvauurija kohalt ära kargas, Politseikõrgkooli õppejõuks hakkas, Rakeliga abiellus ja tegi katse rahulikku ja kainet elu elada? Muidugi ei saanud nad seda teha. Katrine oli Gunnar Hageni õnnistusel ja Bjørni abiga Harry sõna otseses mõttes rentslist üles korjanud ja andnud talle koha, kus olla, põhjuse voodist tõusta, muud mõtteainet peale Rakeli, vabanduse, et end mitte surnuks juua. See, et ta oli võtnud vastu pakkumise pabereid sorteerida ja vanu juhtumeid üle vaadata, näitas lihtsalt, et ta oli sügavamale põhja käinud, kui ta oli võimalikuks pidanud. Kuigi kogemus näitas, et alati on võimalik veel natuke madalamale vajuda. Nii et Harry köhatas:

      „Kas sa saaksid mulle viissada krooni laenata?”

      „Pagan, Harry.” Katrine vaatas teda, pilgus meeleheide. „Kas sa sellepärast tulidki? Kas sulle eile küllalt ei saanud?”

      „See ei käi nii,” ütles Harry. „Kas sina saatsid Bjørni mind koju pukseerima?”

      „Ei.”

      „Kuidas ta mu siis üles leidis?”

      „Kõik teavad, kus sa õhtuti oled, Harry. Nii mõnigi ütleks, et on naljakas valida baar, mille sa oled just maha müünud.”

      „Tavaliselt nad ei keeldu endisele omanikule serveerimast.”

      „Kuni eilseni, võib-olla. Bjørni sõnul oli omaniku viimane СКАЧАТЬ