Piibel. Biograafia. Karen Armstrong

Чтение книги онлайн.

      Kuigi neid tekste austati, polnud need veel saanud „pühakirjaks“. Inimesed võisid vabalt vanu kirjutisi muuta ja pühade raamatute kaanonit polnud kindlaks määratud. Ometi oli tegu kogukonna kõrgeimate pürgimuste väljenduse algusega. Joosua reformi tähistanud deuteronomistid olid veendunud, et Iisrael on oma uue, hiilgava ajastu lävel, kuid aastal 622 eKr tapeti Joosua kähmluses Egiptuse armeega. Mõne aastaga olid babüloonlased vallutanud Niinive, Assüüria pealinna ja muutunud piirkonna peamiseks jõuks. Juuda lühike iseseisvus oli otsas. Mõne aastakümne vältel kõikus kuningate truudus tuulelipuna Egiptuse ja Babüloonia vahel. Mõned uskusid endiselt, et Juuda on kaitstud seni, kuni Jahve oma templis elutseb, seda isegi peale Jeremija hoiatust, et Babüloonia trotsimine on enesetapjalik. Lõpuks, peale kahte tulutut mässu, hävitas Nebukadnetsar aastal 586 eKr Jeruusalemma ja selle templi.

      Eksiilis olles uurisid kirjutajad hoolsalt kuningliku arhiivi rullkirju. Deuteronomistid lisasid oma ajaloole lõike, et kajastada hävingut, mille põhjuseks nad pidasid 235

      se religioosseid tavasid.⁵⁰ Kuid mõned preestritest, kes olid templi kaotamisega kaotanud kogu oma maailma, vaatasid minevikku ja leidsid sealt põhjuse lootmiseks. Õpetlased kutsuvad seda Toora preesterlikku kihistust „P“, kuigi me ei tea, kas P oli indiviidi või tõenäoliselt pigem terve koolkonna looming. P töötas ümber JE narratiivi ning lisas Moosese Neljanda ja Kolmanda raamatu, lähtudes vanematest dokumentidest – genealoogiad, seadused ja rituaalsed tekstid –, mõned kirja pandud, mõned suuliselt edasi antud.⁵¹ Neist allikatest olid tähtsaimad „Pühaduse koodeks“⁵² (seitsmenda sajandi seaduste kogu) ja „Tabernaakli talletus“, kirjeldus Jahve templitelgist israeliitide rännuaastatelt Siinai kõrbes, mis oli P vaatenurga keskmeks.⁵³ Mõni osa P materjalist oli tõepoolest väga vana, kuid P lõi demoraliseerunud rahva jaoks täiesti uue nägemuse.

      P mõistis juutide Egiptuse vangipõlvest põgenemise lugu (Teine Moosese raamat) deuteronomistidest väga erinevalt. Haripunktiks polnud mitte sefer tora, vaid lubadus, et Jumal on kõrbeaastatel pidevalt nendega. Jumal oli Iisraeli Egiptusest välja toonud lihtsalt selleks, et „elada [skn] Iisraeli laste keskel“.⁵⁴ Verb šakan tähendas: „elada nomaadist telgielaniku elu“. Püsihoones elamise asemel eelistas Jumal koos oma rändava rahvaga „telki“; ta polnud seotud ühe paigaga, vaid võis neid saata kõikjal, kuhu nad läksid.⁵⁵ Peale P ümberkirjutust lõppes Teine Moosese raamat tabernaakli täiendusega: Jahve „auhiilgus“ täitis telgi ja tema kohalolu pilv kattis selle.⁵⁶ Jumal, annab P mõista, oli endiselt oma rahvaga ka nende viimasel „rännuteel“ Babülooniasse. Selle asemel, et lõpetada oma muistend Joosua vallutusega, jätab P israeliidid Tõotatud Maa piirile.⁵⁷ Iisrael polnud rahvas mitte seepärast, et nad elasid kindlal maa-alal, vaid seepärast, et nad elasid Jumala juuresolekus.

      P ümbertöötatud ajaloos oli pagendus rännakute järjekorras viimane: Aadam ja Eva aeti Eedenist välja; Kainile mõisteti peale Abeli mõrva karistuseks kodutu hulkuri elu; inimkond pillutati Paabeli torni juures laiali; Aabraham lahkus Urist; hõimud olid emigreerunud Egiptusesse ja elasid lõpuks nomaadidena kõrbes. Viimase hajutamise kestel peavad pagulased ehitama kogukonna, millesse (jumala) kohalolu saaks naasta. Tähelepanuväärse uuendusena soovitas P kogu rahval järgida templipersonali puhtuse nõudeid.⁵⁸ Igaüks peab elama nii, nagu teeniks ta jumalikku kohalolu. Iisrael peab olema „püha“ (kaddiš) ja „eraldi“ nagu Jahve,⁵⁹ seega töötas P välja eraldatusel põhineva eluviisi. Pagulased peavad elama nende babüloonlastest naabreist eraldi, järgides eristavaid toitumis- ja puhtusenõudeid. Siis – ja ainult siis – hakkab Jahve nende keskel elama: „Ma panen oma eluaseme teie keskele,“ ütles Jumal neile, „ja käin teie keskel“.⁶⁰ Babüloonia oleks võinud saada teiseks Eedeniks, kus Jumal oli õhtujaheduses Aadamaga jalutanud.

      Ka pühadusel oli tugev eetiline komponent. Israeliidid peavad austama iga olevuse püha „erisust“. Midagi ega kedagi ei tohi orjastada ega omada, isegi mitte maad.⁶¹ Israeliidid ei tohi võõrast põlastada: „Kui teie maal su juures asub võõras, siis ärge rõhuge teda! Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast, sest te ise olete olnud võõrad Egiptusemaal!“⁶² Erinevalt deuteronomistidest oli P nägemus kaasav. Tema jutustus võõrandumisest ja pagendusest rõhutas endiste vaenlastega leppimise tähtsust. See polnud kusagil mujal silmatorkavam kui tema kõige tähtsamas töö, Esimese Moosese raamatu esimeses peatükis, milles P kirjeldab Elohimi kuue päeva jooksul taevast ja maad loomas.