Kremli haigla saladused. Прасковья Мошенцева
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kremli haigla saladused - Прасковья Мошенцева страница 12
Название: Kremli haigla saladused
Автор: Прасковья Мошенцева
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949855650
isbn:
Šeffidel oli kategooriliselt keelatud anda haavatutele veel piiritust. Olin valvel. Järsku näen: minu patsient, ilus noormees, kutsub neiu tantsule, endal aga tolkneb taskus pudel. Haarasin tal käest kinni, viisin kõrvale ja ütlesin:
„Anna kohe pudel siia!“ Tütarlaps vaatas meid imestunult. Noormees läks näost punaseks nagu vähk ning poetas suud:
„Doktor, see on pudel kusega …“
Oleksin häbi pärast maa alla vajunud. Siunasin ennast hajameelsuse pärast: noormehele oli pandud kusepõie drenaaž! Kuidagimoodi silusin oma eksimuse ära.
Õhtul hakkasid hargnema teised sündmused, samuti seotud selle kurikuulsa piiritusega. Pidu oli läbi, šefid lahkunud, haavatud läksid oma palatitesse. Pidin osakonnad läbi käima. Laskudes trepist allapoole, märkasin keldriruumis valgust. Avasin ukse ja nägin avatud akent, mille all seisis veoauto. Ja mitte keegi teine kui meie majandusülem ulatas kellelegi autos olevale isikule suure pudeli piiritusega. Mind nad ei märganud. Vaatasin tähelepanelikumalt. Autos olev mees osutus majandusülema pojaks. Hospidalis kutsusime teda kehaliikme vigastajaks. Et mitte rindele sattuda, tulistas ta endale peopessa, vabastati armeeteenistusest ja töötas meie hospidalis. Ma ei kannatanud enam välja ja kisendasin:
„Mida te teete? Kas soovite tribunali alla sattuda?“
Majandusülema poeg andis isale mingi rauast eseme, nähtavasti vända. Majandusülem hakkas mind aeglaselt uksest eemale lükkama. Seejärel tõstis vända löögiks üles. Karjatasin ja tõmbusin eemale. Õnneks koputati uksele. Majandusülem lasi mu käe lahti. Virilalt naeratades ütles:
„Ma naljatasin.“
Sisenesid valveohvitserid. Veoauto andis gaasi ja kadus nurga taha.
Hommikusel konverentsil kavatsesin teha juhtunust ettekande. Hospidali ülem mulle sõna ei andnud, käskis arstidel lahkuda ja ütles mulle kategooriliselt:
„Olen asjast teadlik. Piiritus viidi ära minu korraldusel.“
Sellel piirituselool oli järg. Töötasin juba Bakulevi kliinikus, kui sain teada ühest jubedast juhtumist: tapeti alles äsja tööle asunud hospidali juhataja Vinogradov. Nagu selgus, sai Vinogradov teada vargajõugust, kes eesotsas majandusjuhatajaga kõrvaldasid haigla laost toiduaineid. Miilits hakkas vargaid varitsema väljastpoolt lao ust. Vinogradov laskus sisetrepist alla, teadmata, et vargad on laos ja ootavad veoautot. Miilitsal õnnestus bande kinni võtta, kuid üks bandiitidest tulistas Vinogradovi surnuks.
Hundid – metsloomad, inimesed – hundid
Selle loo jutustasin Šolohhovile.
Esimestel sõjajärgsetel kuudel oli Moskvas toidust puudus. Augustis 1946 otsustasime saata lapsed minu kodupaika Parevkasse. Seal elas minu tädi. Saatsime kõik kolm – minu tütre Mila ja mu õe lapsed Alla ja Saša.
Juba septembri lõpul sain telegrammi: „Sõitke kiiresti kohale. Lapsed on raskelt haiged.“ Palusin end evakuatsioonihospidali ülema käest vabaks ja asusin Moskvast teele. Mul oli kaasas sõjaväepilet, sõidusoodustus kolmeks päevaks ja reisikott. Kolme päevaga edasi-tagasi ära käia oli raske, sõitsin ju sisemaale, kuid juhtkond oli halastamatu – pidin olema tagasi õigeaegselt. Hospidal oli haavatutest tulvil ja minu osakonnas lamasid kõige raskemad haiged.
Pileti Tambovisse sain peaaegu raskusteta. Tõsi, vagunid oli puupüsti täis demobiliseerituid ja hospidalidest vabanenuid.
Tuli suigatada seistes ja vahel harva ka istudes. Sõitsin Tambovini tõrgeteta. Seal õnnestus mul ümber istuda rongile, mis viis Inžavinosse, rajoonikeskusesse. Seekord olid vagunid pooltühjad. Sõitjateks olid peamiselt külanaised kottide ja korvidega. Seadnud end pingikesele, hakkasin mõtlema ainult oma lastele: kuidas nad seal elavad, mis nendega on? Saaks kiiremini neid näha ja viia Moskvasse … Ajapikku sai väsimust minust võitu ja vajusin poolunne. Panin siiski tähele, et reisijad vaatavad mind kuidagi ärevalt, kuidagi hämmeldunult … Vahest tingis seda minu poolsõjaväeline riietus: telkmantel, müts, saapad. Vähehaaval alustasid kõrval istuvad naised juttu: kes ma olen, kust tulen, kuhu sõidan? Ütlesid, et teekond Tambovist Inžavinosse on seotud ohtudega – tegutsevad bandiidid. Vaat mida ma teada sain.
Rindelt pöördus tagasi suur hulk demobiliseeritud sõdureid ja ohvitsere. Rongid ei suutnud mahutada kõiki soovijaid. Mõned hulljulged – ja neid polnud vähe – ronisid vagunite katustele oma kimpsude-kompsudega ja sõitsid nii edasi, hoolimata sellest, et kodulävel võib neid oodata surm.
Olgu öeldud, et tee Tambovist Inžavinoni kulgeb enamjaolt läbi metsa. Ja nagu pajatasid naised, tõmbasid bandiidid teatud teeosadel üle raudtee vaguni katuse kõrgusele terastrossi, mis oli kinnitatud hiiglaslike tammede külge. Tross pühkis sõidu ajal vaguni katusel olijad sealt minema. Osa jäi rataste alla, osa lendas kraavi. Bandiidid võtsid neilt kohvrid, riided ja varjusid metsa. Kes vastu hakkas, tapeti.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.