Armastuse pantvang. Сьюзен Виггс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „See ei ole vajalik, härra Marlowe. Ma lähen otse üles.” Deborah kõndis teenijate vaikse rivi vahelt läbi, möödudes oma kübara ja kindad teenijatüdruku hoolde andes. Ta tajus nende sõnatuid küsimusi tema lihtsa kleidi ja salli ning sassis juuste kohta, mida ta ei olnud vaevunud kammima. Jäik, järeleandmatu formaalsus oli tavapärane, kuid sellele vaatamata ei olnud Deborah kunagi teenijate puurivate pilkude objektiks olemist nautinud. „Tänan,” ütles ta. „See on kõik.”

      „Nagu soovite.” Marlowe kummardas ja astus tagasi.

      Käenipsutuse ja piha ümber seotud võtmete kõlinal juhtis majapidajanna kõik minema. Läbi uste, mis kiiresti avanesid ja sulgusid, nägi Deborah, et käimas oli väärtesemete pakkimine kohvritesse ja kastidesse. Ta oletas, et tegemist oli tulekahjust tingitud ettevaatusabinõuga.

      Seistes üksi kõrge laega vestibüülis, kuppelkatusest paistev taevavalgus kolm korrust ülevalpool, tundis Deborah otsekohe ja seletamatult külma. Maja hargnes lõputuks tubadelabürindiks – seal olid salongid ja hooajalised ruumid, muusikatuba, pildigalerii, söögituba, ballisaal, talveaed, külalistoad, mida ta ei olnud kunagi kokku lugenud. See oli, sõna igas mõttes, monument kaubateede valitsejale; selle ainuke eesmärk oli kuulutada maailmale, et Arthur Sinclair oli saabunud.

      Armas jumal, mõtles Deborah. Millal ma nii küüniliseks muutusin?

      Tegelikult teadis ta täpselt, millal see juhtus. Aga see ei olnud selline asi, mida ta kellelegi peale iseenda paljastaks.

      Udune gaasilambivalgus langes musta-valgeruudulisele marmorpõrandale. Narkissose alabasterkuju, valamas igavesti vett suurde valgesse marmorkaussi, mis asus peatrepi ekstravagantsel mademel, tervitas Deborah’t oma tühjalt jõllitavate silmadega.

      Trepi kõrval oli midagi üpris uut – mehaaniline lift. Põhimõtteliselt töötas see nagu suured viljatõstukid kaubarongide peatuskohtades ja järve ääres. Plokirataste süsteem pani väikese kabiini tõusma või laskuma. Isa lonkas üht jalga, kümne aasta tagune sõjas saadud vigastus, ja tal oli raske treppidest üles-alla liikuda.

      Deborah’ arvates sarnanes lift hiiglasliku linnupuuriga. Ehkki trelle kattis kallis kullatud kiht, olid need siiski trellid. Esimesel korral selles kuldpuuris seistes oli ta tundnud seletamatut paanikasööstu, justkui oleks ta olnud vang. See tunne, kui tohutud jämedad kaablid teda ülespoole vinnasid, tekitas iiveldust. Pärast toda esimest rahutuks tegevat sõitu, valis ta alati trepid.

      Käsitsi nikerdatud trepikäsipuu oli vahatatud ja tugevalt läikima löödud. Deborah’ käsi libises üle selle meeldiva sileduse ning talle meenus, kui osav ta oli seda mööda alla laskmises olnud. See oli üks tema trotsi väljendav tegu. Ükskõik kui palju kordi tema lapsehoidja või õpetaja või isegi isa teda noomis, oli ta käsipuuakrobaatikaga jätkanud. Oli lihtsalt liiga vastupandamatu jätta puus käsipuule toetamata, tasakaal sisse võtmata ning seejärel üha suureneva hooga alla libisemata. Maandumised ei olnud tal kunagi graatsilised olnud ja tal olid olnud selle tõendamiseks ihul sinised laigud, kuid mõned muhud olid alati tundunud väikese hinnana, mida metsiku sõidu pööraste hetkede eest maksta.

      Erinevalt nii paljudest teistest asjadest ei olnud isa kunagi suutnud teda selle harjumuse juurest eemale saada. Isa oli teda kõigis asjus rangelt juhtinud, aga tema sisemuses peitus põikpäine ülemeelikusesäde, mida isa ei olnud kunagi kustutada suutnud.

      Deborah hakkas trepist üles minema. Töötuba oli Arthur Sinclairi mõisakontoriks ja ta töötas seal iga päev hiliste öötundideni, pühendudes oma ärile samasuguse innukusega nagu munk vaimsetele meditatsioonidele. Ta võttis rikkuse ja staatuse kogunemist kui vahendit lunastuseks. Aga oli üks asi, mida kogu tema raha ja mõjuvõimu eest osta ei saanud – kuuluvustunne kõrgseltskonda, mis temasugustele ülevalt alla vaatas. Selle tabamatu väärtuse saavutamine vajab enamat kui raha. Selle jaoks vajas ta Deborah’t.

      Deborah võdistas õlgu, ehkki maja oli täiesti soe, ning astus aeglaselt astmetest üles. Ta möödus kaunilt paigutatudkriiskavalt kallites kullatud raamides õliportreedest. Maalid kujutasid auväärseid esivanemaid, mõned ulatusid tagasi Mayfloweri-aega ja kaugemale. Kuid pildid olid võõrastest, võetud kellegi teise sugupuust. Deborah’l oli olnud kombeks välja mõelda lugusid tõsiste nägudega aristokraatide kohta, kes igaveseks tardunud pilguga säravate raamide vahelt jõllitasid. Üks oli seikleja, teine meremees ja kolmas suur diplomaat. Need olid kõik mehed, kes olid oma eluga midagi ette võtnud, selle asemel et oma eelkäijate heldusest ära elada.

      Ta ei mõistnud kunagi, miks pidas isa teenitud raha vähem auväärseks kui päritud varandust. Ta oli seda isa käest kord küsinud, kuid ei olnud tema vastusest aru saanud. „Ma soovin, et mul oleks maailmas jäävuse tunne,” oli isa öelnud. „Tunne, et ma olen omandanud kõigest kõige parema. Ma tahan saavutada midagi, mis kestab minu eluajast tükk aega kauem.”

      See oli hullumeelne otsing, kasutades raha, et saavutada asju, mille kogumiseks ja omandamiseks teistel peredel kulus mitmeid põlvkondi, aga isa võttis seda kui oma püha kohust.

      Deborah jõudis üles ja tegi pausi, käsi trepi nikerdatud keskpostil. Ta vaatas tagasi, pilk libisemas üle käsipuu luksusliku kumeruse. Läbi sissepääsu kohale paigutatud klaaskupli oli taevas näha tontlikku võbelevat kuma. Tulekahju. Ta lootis, et masinistid selle peagi kontrolli alla saavad.

      Aga ta unustas täiesti teisel pool jõge leegitseva tulekahju, kui mööda koridori isa kabineti suunas minema hakkas. Jahedus läbis teda taas, kandes endas sisemist hoiatust: Arthur Sinclairi soovidele vastu ei hakata.

      Kaks

      Tom Silver saabus Chicagosse, mõtteis mõrv. Tuulisel merel lainetel õõtsuva aurutraaleri tekk liikus tema jalge all. Ta teadis, et jullaga maale pääsemine saab olema raske, aga ta ei hoolinud sellest. Tal oli töö teha.

      Aga leekides linna nähes tegi ta varupadrunite vööaasadesse panemisse pausi ja vaatas taevas olevat lõõmavat oranži kuplit. Valguse ja lõõma ebaloomulik kaar oli nii tontlik, et hetkeks unustas ta kõik, kaasa arvatud surmava sihi oma südames.

      „Hei, Välk,” hüüdis ta, jalaga vastu tekki lüües, oma masinaruumis olevat kaaslast kutsudes. „Tule vaata seda.”

      Järveaurik Suzette popsus oma viimase, Government Pieris oleva peatuskoha poole. Selle paika tähistas majaka valguskiir, aga Tomil oli mõtete navigatsioonil hoidmisega raskusi. Vaatepilt põlevast linnast pitsitas ta sisemust, pani ta südame rinnus kõvasti taguma. Ta mõtles paratamatult tragöödiatele, mis täna öösel saatuse kiire, erapooletu jõhkrusega aset leiavad. Tuli on selline – juhuslik ja halastamatu.

      Ja neetult ebasobiv, arvestades tema tänaöist eesmärki. Ta oli reisinud sadu miile, Ülemjärve laiadelt ja kaugetelt aladelt, et kätte saada Arthur Sinclair. Ta ei lase tulel end peatada.

Auru ja kuuma õli lõhn paiskus läbi täävi üles ja masinavärgi kolksumine valjenes, kui luuk avanes. „Mis pagana päralt lahti on, eh?” küsis Välgu-Jack, läbi kitsa avause nähtavale ilmudes. Ta tõstis varjuks käe ja kissitas linna poole vaadates silmi. „Parbleu¹, see on üks suur põleng.”

      „Ma arvan, et näen seda täna öösel lähemalt,” ütles Tom, alla masinaruumi poole suundudes.

      Kangi tagasi tõmmates võttis ta katlal kuumuse maha ning ronis seejärel tekile, et aidata Välgu-Jackil ankur sügavale vette lasta. Ehkki oli hiline tund, pidi ta silmi tulemöllu tekitatava valguse vastu varjama. Inimesed olid kogunenud pikale sõrmjale sadamasillale. Paadid sõitsid jõesuudme ja pika doki vahet. Sandsis liikus СКАЧАТЬ