Tulesäde. Сьюзен Виггс

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ avaldamise kunstis vilunud, vastas Lucy: „Ma lugesin seda raamatust.”

      „Vean kihla, et te mõtlesite selle äsja välja,” süüdistas Higgins, vaikse häälega pobisedes.

      Naine pööras end järsult näoga tema poole, turnüür vastu ta ees olevat toolirida kopsimas. Keegi itsitas, aga Lucy eiras pilkavat heli. „Kas te olete selle vastu, et naistel ka endil mõtteid on, härra Higgins?”

      Pool mehe suust kaardus pahelises häbematus naeratuses ülespoole. Ta nautis seda, olgu neetud ta smaragdrohelised silmad. „Kuni need mõtted pöörlevad ümber kodukolde ja perekonna, ma aplodeerin neile. Naine peaks tundma uhkust oma naiselikkuse üle, aga mitte teesklema, et on mingil moel võrdne mehega.”

      „Õige, õige,” hüüdsid mitmed hääled heakskiitvalt.

      „See on iganenud argument,” nähvas Lucy. „Abikaasa ja lapsed ei pea tingimata naise ellu kuuluma, ükskõik kui sobiv selline korraldus ka mehe jaoks on.”

      „Ma arvan, et võin aimata teie arvamust meestest,” ütles Higgins, naisele julgelt silma pilgutades. „Aga kas teile siis lapsed ei meeldi, preili Hathaway?”

      Tõtt-öelda ei meeldinud jah. Lucy isegi ei tundnud ühtegi last. Ta oli imikuid alati nõudlikeks ja mõistetamatuteks ning vanemaid lapsi rumalateks ja mõttetuteks pidanud.

      „Aga teile?” küsis naine vastu ega vaevunud vastust ootama jääma. „Kas te hakkaksite kunagi mõnd meest selle standardi põhjal hindama? Loomulikult mitte. Miks seda siis naise puhul teha?”

      Higgins lõi endast maskuliinse muretuse ja enesekindluse pildi, kui püsti tõusis ja reverend Moodyle kummardas. „Kas viime selle arutelu mõnda sobivamasse paika üle?” küsis ta. „Võib-olla poksiringi?”

      Moody astus naerdes poodiumilt tagasi. „Vastupidi, me oleme lummatud. Ma vabastan põranda avatud arutelule.”

Tore, mõtles Lucy. Nad kõik ootavad, et ta endale häbi teeks. Sellega suudab ta vähese vaevaga hakkama saada. Ta libistas pilguga üle ruumi, märgates mitme prominentse külalise kohalolu – härra Cyrus McCormick ja härra George Pullman, kelle ettevõtted olid teinud neid peaaegu sama rikkaks kui Lucy enda isa kolonel Hathaway, osariikidevahelise sõja kangelane. Ta märkas härra Robert Todd Lincolni, kadunud Suure Vabastaja³ poeg ja linna üks juhtivaid seltskonnatalasid. Jasper Lamott, Korraliku Õigluse Vendade juht, istus enesega rahulolevas upsakuses. Neid vaadates tundis Lucy vastikut väikest kadedusetorget. Kui lihtne on meestel seista ja suuri asju arutada, kindlad teadmises, et maailm on nende käeulatuses.

      „Mina usun,” ütles ta, „et naistel on sama palju õigust kui meestel kirikus või valitsuses tööd saada. Tegelikult kavatsen ma toetada proua Victoria Woodhulli kampaaniat Ameerika Ühendriikide presidendiks saamiseks,” lõpetas ta tähtsalt.

      Higginsi kulm laskus hukkamõistvalt alla. „See naine on oht kõigile korralikele inimestele.”

      Lucy tundis raevusööstu, aga tuline emotsioon segunes veidralt millegi ootamatuga – kiheleva erutusega, mida põhjustas mehe lähedus. „Enamik harimatuid mehi arvab nii.”

      „Selle naise ideed vabast armastusest on vastikud,” hüüdis Jasper Lamott üle ruumi kuulajaid nõusolevalt kõmisema pannes.

      „Te üksnes arvate nii, sest ei saa temast aru,” teatas Lucy.

      „Ma saan aru, et vaba armastus tähendab ebamoraalsust ja lodevust,” ütles Higgins.

      „Päris kindlasti mitte.” Lucy rääkis veendunult, üritades teha au selle suurepärase naise ideedele, ehkki teadis, et tema ema paluks nuusksoola, kui kuuleks, et Lucy võõra mehega hulga innukate kuulajate ees lodevuse üle väitleb.

      „Kas ta mitte täpselt seda silmas ei peagi?” küsis Randolph Higgins. „Et naisel peaks olema lubatud järgida oma ürgseid instinkte, hüljates isegi oma abikaasa ja perekonna, kui ta seda soovib?”

      „Absoluutselt mitte.” Ruumis olijate pead pöördusid ühele ja teisele poole, justkui vaataksid tennisemängu. „Vaba armastuse tõeline tähendus on püüdlus õnne poole. Nii meeste kui naiste puhul.”

      „Naise õnn on abielus ja perekonnas,” väitis mees. „Kõik meie traditsioonid kinnitavad seda.”

      „Kust, taeva nimel, tuleb see komme teeselda õnnelikku abielu, kui üks osapooltest on tegelikult sügavalt õnnetu? Abielu on südame-, mitte seaduseasi, härra Higgins. Kui abielu on vaimselt läbi saanud, siis peaks see ka tegelikult läbi olema.”

      „Te olete peaaegu sama ohtlik kui tema,” ütles mees kaledalt naerdes. „Järgmiseks te ütlete mulle, et kiidate heaks abielulahutuse.”

      „Ja teie ütlete mulle, et usute, et neljateistkümneaastane tüdruk, keda sunniti abielluma alkohoolikuga, peaks kogu eluks selle mehe juurde jääma.” See oli täpselt see, mis oli Victoria Woodhullile osaks saanud. Aga selle asemel, et asjaoludel end maha suruda lasta, oli ta alustanud ristiretke, et naised meeste türanniast ja alandamisest vabastada.

      „Inimesed peavad enda tehtud valikutega elama õppima,” ütles mees. „Või on see teie tõekspidamine, et naised ei pea oma otsuste eest vastutust võtma?”

      „Nagu paljudel naistel, ei lubatud proua Woodhullil otsustada. Ja söör, te ei tea minust ega minu tõekspidamistest mitte midagi.”

      „Te olete ärahellitatud, üleprivilegeeritud debütant, kes oma igavuse peletamiseks probleeme tekitab,” teatas mees. „Kui te tõesti naiste täbarast olukorrast hooliksite, oleksite hoopis West Divisionis ja toidaksite vaeseid.”

      Mõne mehe poolt kostis kerget plaksutamist.

      „Naised oleksid paremini koheldud, kui mehed lihtsalt tunnistaksid nende õigust hääletada.”

      „Te peaksite Wyomingi territooriumile ümber asuma. Nemad seal lubavad naistel hääletada.”

      „Sel juhul nad mind seal ei vaja,” vastas Lucy. „Nad on juba võitnud.”

      „Milline kirg,” ütles mees.

      „Kas tunnistate seda või ei, aga kogu universum pöörleb ümber kiretunnete.”

      „Mu armas preili Hathaway,” lausus härra Higgins arukalt, „just sellepärast meil ongi olemas institutsioon, mida te kirute – abielu.”

      Lucyt valdas veider tunne, kui ta mehega vaidles. Ta arvas, et tunneb end mehe väljakutsetest solvatuna, aga selle asemel oli ta hoopis põnevil. Kui ta mehele otsa vaatas, haaras teda värisev soojus. Ta tabas end alatasa ka mehe suud jõllitamas ja meenutamas seda, milline oli olnud see tunne, kui too talle kõrva sosistas. See tunne oli oma loomult üsna... seksuaalne.

      „Abieluinstitutsioon on aegade algusest saadik inimkonna nurgakivi olnud,” ütles Higgins. „Läheb vaja enamat kui üks õnnetu peast põrunud naisterahvas, et maailma vastupidises veenda.”

      „Ainuke peast põrunu siin olete...”

      „Palun vabandust.” Nagu roosi õielehtede torm sisenes salongi Phoebe Palmer, näol viisaka aupaklikkuse mask. Kombekooli isehakanud komblusvalvur suutis Lucy alati tagasi tõmmata, kui too häbistatuse serval vaarus. „Preili Lucyt vajatakse ja asi on väga СКАЧАТЬ