Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada. Эрлинг Кагге

Чтение книги онлайн.

      Täpipealt, vaikus peabki olema kõnekas. See peab kõnelema, sa pead sellega rääkima ja kasutama selle võimalusi. „Vist sellepärast, et vaikuses peitub imestlus, aga selles on ka mingi vägi, jah, otsekui merel või otsatul lumeväljal. Ja kes seda väge ei imestle, hakkab seda kartma. Sellepärast vist paljud vaikust kardavadki (ja seetõttu on taustamuusika kõikjal, kõikjal).”

      Tunnen ära hirmu, millest Fosse kirjutab. See on ebamäärane ärevus tundmatu ees. Miski, mis paneb mind liiga kergekäeliselt loobuma teadvelolekust oma elus. Selle asemel otsin endale tegevust tühja-tähjaga, vältides vaikust ja elades iga uue ülesande nimel. Ma kirjutan sõnumeid, panen muusika mängima, kuulan raadiot või lasen mõtted lendu, selle asemel et hetkeks maailmast irduda.

      Ma arvan, et hirm, millest Fosse kirjutas, on hirm enda parema tundmaõppimise ees. Haistan alati hirmupahvakut, kui seda vältida püüan.

      2

      Antarktis on kõige vaiksem koht, kus ma käinud olen. Ma kõndisin üksinda lõunapoolusele, ja sel lagedal üksluisel maastikul ei kõlanud ühtki inimese tehtud häält peale nende, mis ma ise tekitasin. Üksinda jääl, kaugel suure ja valge eimillegi sügavuses võisin vaikust nii kuulda kui ka tajuda.

      Kuni silmapiirini näis kõik kilomeetrite kaupa lame ja valge, kui rühkisin mööda maailma külmimat mandrit lõuna poole. Jalge all oli kolmkümmend miljonit kuupkilomeetrit jääd rõhumas Maa pinnale.

      Ihuüksi olles hakkasin ajapikku märkama, et miski ei olnud siiski täiesti lame. Jää ja lumi moodustasid väiksemaid ja suuremaid abstraktseid vorme. Ühetaoline valevus muutus lõpututeks valge varjunditeks. Lumme ilmus tibake sinist, kübeke punast ja rohelist ning õige õrnalt roosakat. Tundus, nagu oleks maastik mu teekonnal muutunud, aga ma eksisin. Ümbrus jäi samaks, muutusin mina. „Kodus naudin ainult „suuri suutäisi”. Siin lõunas õpin aga hindama väikesi rõõme. Lume peeneid varjundeid. Tuulevaikust. Pilvekogumeid. Vaikust,” kirjutasin ma päevikusse 22. päeval.

      Mäletan, et lapsena vaimustas mind kohutavalt tigu, kes suutis oma maja igale poole kaasa võtta. Antarktise ekspeditsioonil muutus minu vaimustus temast aina suuremaks. Vedasin kelguga kaasas kogu sööki, varustust ja kütust, mida ma teekonna vältel vajasin, ega avanud kordagi suud rääkimiseks. Olin vait. Mul ei olnud ei raadiosidet ega internetti ja ma ei näinud viiskümmend päeva ühtki elavat hinge. Iga päev rühkisin aina lõuna poole. Ka siis, kui ma vihastasin suusasideme katkemise üle või pidin äärepealt liustikuprakku kukkuma, ei öelnud ma ühtki vandesõna. Kirumine muserdab ja teeb halva tuju veel hullemaks. Sellepärast ma ekspeditsioonidel kunagi ei vannugi.

      Kodus möödub alati mõni auto, telefonid helisevad, piiksatavad või põrisevad, keegi räägib, sosistab või hüüab midagi. Lõppkokkuvõttes on hääli nii palju, et me neid peaaegu ei kuulegi. Siin oli hoopis teisiti. Loodus rääkis minuga vaikuse keeles. Mida vaiksemaks ma jäin, seda rohkem kuulsin.

      Iga kord, kui ma vahet pidasin ja tuul ei lõõtsunud, tajusin kurdistavat vaikust. Tuulevaikuses paistab isegi lumi hääletu. Hakkasin üha enam märkama maailma, kuhu ma kuulusin. Miski ei nüristanud ega seganud mind. Olin oma kujutluspiltide ja mõttekäikudega omaette. Tulevik ei olnud enam oluline. Minevikust ma ei hoolinud, olin korraga oma elus kohal. Maailm kaob