Название: Kivike taevas
Автор: Айзек Азимов
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная классика
Серия: Sündmuste horisont
isbn: 9789949661244
isbn:
Arbin tundis piinlikkust, ta ei olnud seda hoopiski niimoodi mõelnud. „Ma ei tahtnud üldsegi öelda, et sa meile tüli teed.”
„Nojah, lõppude lõpuks, mis tähtsust sel on? Kahe aasta pärast on rahvaloendus ja ma lähen nagunii.”
„Aga sa saaksid siiski kaks aastat oma raamatutega olla ja puhata. Miks peaks sulle neid keelama?”
„Sest teistele keelatakse. Ja mis saab sinust ja Loast? Kui nad mulle järele tulevad, viivad nad teid ka ära. Mis mees ma oleksin, kui elaksin paar närust aastat teie elu hinnaga...”
„Jäta järele, Grew. Pole vaja draamat tekitada. Me oleme sulle mitu korda öelnud, mida me teeme. Me teatame sinust nädal enne rahvaloendust.”
„Ja tõmbate arsti haneks?”
„Arstile anname altkäemaksu.”
„Häh. Ja see uus mees, tema teeb teie rikkumise kahekordseks. Te hakkate ju teda ka varjama.”
„Me ajame ta minema. Kosmose nimel, miks me peame selle pärast praegu muretsema? Meil on kaks aastat aega. Mida me praegu temaga peale hakkame?”
„Võõras,” mõtiskles Grew. „Koputab ukse taga. Ei ole teada, kust ta tuleb. Tema jutust ei saa keegi aru... Ma ei tea, mida sulle soovitada.”
„Ta on viisakate kommetega, tundub, et surmani hirmunud. Ta ei tee meile halba,” rääkis Arbin.
„Hirmunud, mis? Mis siis, kui ta on nõrgamõistuslik? Mis siis, kui tema lalin ei ole võõras dialekt, vaid lihtsalt hullumeelse sonimine?”
„See ei tundu tõenäoline.” Ent Arbin niheles rahutult.
„Sa kinnitad seda endale, sest tahad teda ära kasutada... Hästi, ma ütlen sulle, mida teha. Vii ta linna.”
„Chicasse?” Arbin oli kohkunud. „See oleks katastroof.”
„Üldsegi mitte,” märkis Grew rahulikult. „Sinuga on see häda, et sa ei loe ajalehti. Mina õnneks loen. Tuumauuringute Instituut on juhtumisi välja töötanud seadme, mis peaks tegema inimestel õppimise lihtsamaks. Nädalalõpu lisas oli sellest terve lehekülg. Ja nad otsivad vabatahtlikke. Sina vii see mees sinna. Las tema olla vabatahtlik.”
Arbin raputas kindlameelset pead. „Sa oled hull. Ma ei saaks midagi sellist teha. Esimese asjana küsivad nad tema registreerimisnumbrit. See tooks kaasa uurimise ja siis nad saaksid sinu kohta ka teada.”
„Ei nad saa. Sa ei saa asjale pihta, Arbin. Põhjus, miks instituut vabatahtlikke otsib, on see, et seade on alles eksperimentaalne. Tõenäoliselt on see paar inimest tapnud, nii et ma olen kindel, et nad ei hakka küsimusi esitama. Ja kui võõras surebki, ei ole ta olukord sugugi halvem kui praegu. Ulata mulle raamatuluger ja pane kuues ketas peale. Ja too mulle leht kohe, kui see tuleb, eks?”
Kui Schwartz silmad avas, oli keskpäev juba möödas. Ta tundis, kuidas ise ennast toitev valu südant pigistas, sest ärgates ei olnud naist tema kõrval, keegi ei öelnud tuttavlikke sõnu...
Ainult üks kord varem oli ta tundnud sellist valu ja see hetkeline mälupilt heitis eredat valgust ammu unustatud sündmustele. Seal ta oli, alles nooruk, seismas talvisel külatänaval lumes... saan ootamas... saanisõidu lõpus pidi teda ootama rong... ja pärast seda suur laev...
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.