Kuuõde. Lucinda Riley

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tundsid teda kindlasti sellest ajast alates, kui ta oli tilluke beebi. Lõppude lõpuks oli Zara nende printsess – Kinnairdi mõisa tulevane pärijanna. Teatud mõttes olin tema peale isegi kade, sest ühel heal päeval hakkab kogu see ilu kuuluma talle, aga õnneks näis ta armastus Kinnairdi vastu olevat siiras.

      Minu mõtiskluse katkestas meie kõrval seisma jäänud väikesekasvuline ujedate siniste silmade ja leekivpunase juuksepahmakaga naine.

      „Zara, kas sa ei kavatsegi meid tutvustada?” päris naine.

      Zara keeras end ringi ja suudles naist mõlemale põsele. „Caitlin! Mul on nii hea meel sind näha! Tiggy, saa palun tuttavaks, tema on Caitlin, Cali abikaasa. Caitlin, see on Tiggy, kes tuli paariks kuuks mõisasse tööle.”

      „Jajah, Cal juba rääkis sinust. Kuidas te sial osmikus siis kahekesi hakkama saate? Põle just kõikse parem paik, kus pia padjale panna, või mis?”

      „Oh, tegelikult on see maja täitsa armas, ja sinu Cal hoolitses selle eest, et ma tunneksin end nagu kodus. Osmik näeb praegu palju parem välja ja ma olen püüdnud teha kõik, et meil seal mõnus oleks ...”

      Tiggy, jää juba vait! andsin endale Caitlini näoilmet märgates käsu.

      Zara tõttas mind päästma ja hakkas esitama Caitlinile küsimusi tema töö kohta laenuühistus ning paar sekundit hiljem ühines meiega ka Cal, kummaski käes viskiklaas, kaasas veetlev sale naine, kes võis olla varastes neljakümnendates. Ma märkasin kohe, et oma pruuti majanaabri kõrval seismas nähes muutus Cal kohmetuks.

      „Nigu näha, olete teie kaks juba tuttavaks saan’d. Mul oli ... ee ... juba varem kavas teid kaht omavahel kokku viia, aga ma ei leidnud Tiggyt üles.” Hella naeratusega Caitlinit vaadates põimis ta lihaselise käsivarre naise habraste õlgade ümber, mistõttu viskiklaas tema käes oleks äärepealt üle loksunud.

      „Jah, me oleme tuttavad.” Caitlin vastas Cali naeratusele, aga ei vaadanud talle otse silma.

      „Nujah, mis sial’s ikka,” jätkas Cal ilmselge kavatsusega vestlus teisele teemale juhtida. „Ma tõin siia Fiona, et teda Tiggyle tutvustada. Tiggy, see on meie kohalik loomaarst Fiona McDougal. Sa oled mainin’d, et vajad kedagi, kes kassid üle vaataks, ja tema ongi õige inemine.”

      „Tere, Tiggy, mul on rõõm sinuga tuttavaks saada.” Fiona hääl oli pehme ja soe, vaevu tabatava šoti aktsendiga.

      „Minul samuti,” vastasin, olles tänulik, et ta tähelepanu Caitlinilt kõrvale viis.

      Veel enne, kui keegi meist jõudis midagi lisada, katkestas vestluse ootamatu värvisähvatus meie kohal kõrguval trepil. Vaatasime koos kõigi ülejäänud vestibüüli asukatega üles. Puhkes aplaus, sest naine, keda olin juba näinud metskasside tarandike juures – nüüd oli tal seljas liibuv punane kleit ühele õlale kinnitatud tartanist särbiga – sammus oma abikaasa Charlie Kinnairdi käevangus trepist alla. Mees, keda olin viimasel korral näinud haiglas kirurgirõivastes, kandis nüüd smokingut, kikilipsu ja kilti, olles täpne koopia kõigist siin sajandite jooksul valitsenud mõisnikest, kelle portreed kaunistasid jahimaja.

      Kui nad olid kahemarsilise trepi vahepealsel mademel ringi keeranud, et mööda viimaseid astmeid alla tulla, hingasin sügavalt sisse. Mitte naise pärast, ehkki ta nägi tõesti vapustav välja, vaid mehe pärast. Punastasin piinlikkusest, sest tajusin sügaval alakõhus samasugust tulist ihasööstu nagu siis, kui teda viimati nägin.

      Abikaasad jäid poole trepi peal korraks seisma ja ma jäin silmitsema naist, kes tema all seisvale rahvamassile lehvitas, justkui oleks Briti vanimalt monarhilt tunde võtnud. Charlie seisis tema kõrval, aga ta õlajoon reetis sisemist pinget, mida olin märganud juba töövestlusel. Huulile kleebitud naeratusest hoolimata teadsin, et ta ei tunne end hästi.

      „Daamid ja härrad!” Charlie tõstis vaikust paludes käe. „Kõigepealt tahaksin teid tervitada meie iga-aastasel traditsioonilisel jõulupeol. See on esimene pidu, kus mina olen peoperemees, ehkki viimase kolmekümne seitsme aasta jooksul olen absoluutselt kõigist pidudest osa võtnud. Nagu te kõik teate, suri selle aasta veebruaris ootamatult une pealt minu isa Angus ja enne jätkamist soovin, et te kergitaksite tema mälestuseks kõik viskiklaasi, mille Beryl on lahkelt teile ulatanud.” Charlie võttis klaasi kandikult, mille Beryl talle pakkus, ja tõstis selle huulte juurde. „Anguse mälestuseks.”

      „Anguse mälestuseks,” korrati ruumis kooris.

      „Veel tahaksin tänada teist igaüht selle eest, et te olete pikkade aastate jooksul aidanud mõisat õigel kursil hoida. Paljud teist juba teavad, et minu isa surmale järgnenud ebamäärastest kuudest hoolimata on mul kindel tulevikuvisioon tuua Kinnairdi mõis kahekümne esimesse sajandisse, aga teha ühtlasi kõik, mis minu võimuses, et taastada selle endine loomupärane hiilgus. See on raske ülesanne, aga ma tean, et kohaliku kogukonna toetusel saan ma sellega hakkama.”

      „Jajaa, muidugist!” hüüdis minu kõrval seisev mees, võttis pintsakutaskust plasku, keeras sellel korgi pealt ja neelas suure lonksu.

      „Ja lõpuks tahaksin tänada oma abikaasat Ulrikat, et ta sellel raskel aastal minu kõrval on seisnud. Tema toetuseta poleks ma hakkama saanud. Sinu terviseks, kallis!”

      Kõik tõstsid veel kord klaasi, aga et need olid tühjaks saanud, rääkis Charlie kiiruga edasi.

      „Ning loomulikult tänan ma oma tütart Zarat. Zara?” Ta vaatas ruumis ringi ning seda tegin ka mina, aga tüdruk oli haihtunud. „Mis siis ikka, meile on juba ammu teada, et talle meeldib kõige ebasobivamal hetkel ära kaduda.”

      Mõisahärra kommentaarile järgnes lõbustatud sumin.

      „Seega jääb mul üle soovida igaühele teist häid jõule.”

      „Häid jõule!” vastasime kooris.

      „Aga nüüd täitke oma klaasid ja kohe keerame vaibad rulli, sest paari minuti pärast algab tants.”

      „Nu kas põln’d innustav kõne?” küsis Cal, haaras siis Caitlini käe oma karukäpasarnasesse pihku ja pomises, et nad peaksid uute jookide järele minema.

      „Hea mees see Cal,” ütles Fiona, kui Cal oli Caitlini meie juurest eemale viinud. „Räägi nüüd, kuidas sul siin läheb.” Ta pööras kogu oma tähelepanu mulle ja mind üllatas tark pilk tema armsates rohelistes silmades.

      „Eks ma vaikselt harjun,” vastasin. „Siin on nii ilus loodus, et mõnikord on mul tunne, justkui võiksin end sellesse ära kaotada. Pärast kolmenädalast isolatsiooni tekitab tänaõhtune suur rahvahulk minus kuidagi veidra tunde.”

      „Ma tean, mida sa silmas pead. Kui ma Edinburghist siia kolisin, kogesin ka mina midagi sarnast.”

      „Kui sa minu küsimust pahaks ei pane, siis mis sind suurlinnast mägismaale tõi?”

      „Ma armusin mehesse, kes elab siin,” vastas ta otsekoheselt. „Minu veterinaariaõpingud Edinburghi ülikoolis olid peaaegu läbi saanud, kui ma Kinnairdi lähedal ühes kohalikus loomakliinikus praktikal olles Hamishiga tuttavaks sain. Tal on siin lähedal väiketalu. Kui ma diplomi kätte sain, pakuti mulle tööd Edinburghis, ühes suures loomaarstipraksises, aga mu süda sai võitu, ma abiellusin Hamishiga ja kolisin siia. Hakkasin tööle kohalikus kliinikus, ja kui minu äripartner Ian paar aastat tagasi pensionile jäi, sai minust selle juhataja.”

      „Selge. СКАЧАТЬ