Aed, armastus ja maksud. Heather Cochran

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ja siis? Niipalju on mul ühist ka esileediga.”

      „Sa ei taha ometi öelda…”

      Katkestasin teda. „Ei, ema. Ma ei ole lesbi.”

      „Sest sellest poleks midagi,” lasi ema edasi.

      „Me läksime Gene’iga lahku kuu aega tagasi,” tuletasin talle meelde.

      „Aga sa pole ikka veel öelnud, miks.”

      „Igatahes mitte sellepärast, et mulle mehed ei meeldi. Asi oli temas. Ta… ta ei pannud kunagi midagi tähele. Ta nägi alati ainult seda, mis oli otse ta nina all. Ta ei näinud kunagi mind.”

      Ema ohkas. Tundus, nagu seaks ta end mugavamini sisse. „Abielu on töö,” sõnas ta mõne aja järel. „Kuid see on seda väärt.”

      Ema kasutas oma abielu mu isaga sageli näitena, millel peaksid põhinema kõik liidud. Ta kippus täiesti unustama oma lahkumisähvardusi ja katseks lahuselamisi aastaid tagasi ning raskeid aegu enne mu venna Blake’i sündi.

      „Me käisime Gene’iga ainult kuus kuud. Me ei olnud abielus.” Ma ei tea, miks tundsin kohustust see ära märkida. Ema pidanuks mõnes oma mõtteorvas seda isegi teadma.

      „Tahtsin lihtsalt öelda, et keegi pole täiuslik,” ütles ta. „Sina ei ole täiuslik. Sinu isa ei ole päris kindlasti täiuslik. Isegi mina ei ole täiuslik.” Viimane osa ei kõlanud eriti veenvalt.

      „Tänan ergutuskõne eest. Sellest oli palju kasu.”

      „Oled sa kindel, et see polnud sinu töö pärast?”

      Kumbki vanematest polnud eriti õnnelik, et töötan maksuametis, ja nad ei teinud ka vähimatki katset oma tundeid varjata. Olin ennegi minu korda mõelnud, kas olin nii kauaks pidama jäänud seetõttu, et mu töö meeldis mulle ja tegin seda hästi, või olin otsustanud kindlalt tõestada, et mu vanemad eksivad. Olin oodanud negatiivset reaktsiooni isalt, kes raamatupidajana asus maksuametiga vastandlikul positsioonil. Kuid olin eeldanud, et ema on rohkem minu poolt – kui mitte muu, siis väljavaadete pärast, mida pakkus maksuametnike suhtarvu kõva kalle meeste kasuks.

      Pealegi oli ema alati olnud numbriinimene. Veel enne kui ma matemaatilisi mõisteid koolis õppisin, selgitas ta mulle matemaatikat, kasutades elust võetud näiteid.

      „Oletame, et sa tahad osta sada paari kingi,” mäletan teda ütlemas, „kuid esimeses kaupluses on sinu numbrit ainult kuus paari. Mitu protsenti kingi sul veel vaja on?”

      „Miks ma peaksin tahtma sadat paari kingi?” olin imestanud. Kõige selle absurdsus oli ilmselt põhjus, miks ma mäletasin seda näidet veel aastaid hiljem.

      „Printsess, kunagi soovib seda iga tüdruk.”

      „Mina ei soovi,” olin öelnud.

      Mäletan, kuidas ema ohkas. „Ütleme lihtsalt, et hind oli õige.”

      Kõige tähendusrikkamad numbrid ema elus olid juba ammu hinnasiltidel. Ema arutas tagastamisi peaaegu niisama sageli kui mu arveametnikust isa, kuid tema jaoks tähendas see pigem, et miski ei sobinud pärast kojutoomist nii hästi kui kaupluses.

      „Kuidas sa saad olla kindel, et see polnud sinu töökoht, mis ta eemale peletas?” uuris ema nüüd.

      „Sest mina olin see, kes temaga lõpu tegi. Sest Gene’iga polnud miski lihtne,” vastasin.

      „Ja sa arvad, et sinu isa on alati olnud täiuslik? Mäletad toda päeva, kui ta selle hullumeelse paadi koju tõi?”

      „Purjeka? Catalina? Muidugi mäletan.”

      „Ja keegi meist ei osanud purjetada.”

      „Mina õppisin,” meenutasin talle.

      „Sa olid ainuke. Mina ei suutnud ära oodata, millal sellest lahti saame. Sa ikka mäletad seda paati?”

      „Ma armastasin seda.”

      Purjepaadi nimi oli Catalina 22, sest see oli kakskümmend kaks jalga pikk. Kuulsin ikka veel kõrvus, kuidas isa sellest rääkis. See oli väike purjepaat, mis ei sobinud enamaks kui päevaseks retkeks lahel. Isa ostis selle suvel, kui ma olin neliteist. Ta tuli koju ja teatas oma ostust emale, mu vennale Kurtile ja minule. Ema ei suhtunud uudisesse just hästi. Ta eelistas ise olla see, kes tegi meie pere kulukaid ja spontaanseid oste. Ta meenutas meile, et kipub jääma merehaigeks. Ta suutvat vaevu taluda isegi basseinis kummimadratsil lamamist.

      Ainult korra käisime kõik neljakesi purjetamas, pärast seda olime isaga kahekesi. Mulle meeldis tuule marutsemine, isegi kui see oli liiga terav. Mulle meeldisid pritsmed, mis meid üle kallasid, kui paat üle lainete tuiskas. Mulle meeldisid tillukesed muudatused, mida tegime niipea, kui tuul suunda muutis.

      Kuid järgmine talv oli kodus raske. See oli talv, kui ema võttis meist ülejäänuist hingetõmbepausi ja veetis terve nädala meie suvilas Tahoe järve ääres. Võib-olla oli Catalina üks põhjus tema otsuse taga. Võib-olla mu isa lihtsalt teadis, mida on vaja, et ema jälle koju tuua. Ma ei tea, millal ta selle maha müüs, kuid selleks ajaks, kui kevadest sai suvi, oli Catalina läinud. Ja kui varsti pärast seda sündis Blake, oli uue paadi küsimus edukalt maha maetud.

      Olin alati mõelnud, et ostan ise endale purjeka. Just selleks olin säästnud kogu keskkooliaja ja kolledžiski kõik oma lapsehoidjatasud. Kujutlesin, kuidas ma elan piki läänerannikut üles ja alla seilates oma väikeses kajutis, peatun väikestes looduslikes sadamakohtades ja ööbin rannal. Plaanisin üürida väikese korteri San Rafaeli jahisadama lähedal – või kui mul tõesti veab, siis Tiburoni linnas. Ja sellal, kui teised veedavad oma puhkepäevi linnas keset inimmasse, heiskan mina purjed ja seilan minema.

      Ärge saage minust valesti aru. Ma ei ole esimene, kes maandub oma lapsepõlveunistustest kaugele. See juhtub arvatavasti enamikuga. Ja see, et ma polnud oma unistust järginud, ei tähendanud mulle igapäevast südamevalu. Mul oli kena maja Oaklandi hinnatud linnaosas, kindel töökoht riigiasutuses, sõbrad ja pere sealsamas lähedal. Elu oli ilus – kuigi mitte täpselt selline, nagu olin kujutlenud, kui kogusin raha omaenda Catalina jaoks. Muidugi mõtlesin vahel, kas kõik oleks läinud teisiti, kui oleksin tõesti endale purjeka ostnud, ent kuidas saabki midagi sellist teada? Kuidas on võimalik teada, kuhu sind viivad paar juhuslikku käänakut? Need võivad muuta kõik. Kuid mina polnud selleks ajaks juba mõnda aega oma sirgteelt kõrvale keeranud.

      „Ma pean minema,” ütlesin emale. Catalinale mõtlemine muutis mu alati tujukaks.

      „Näeme siis laupäeval?”

      „Laupäeval?” küsisin. „Oh jaa, muidugi.”

      „Kas sa olid laupäeva unustanud?”

      „Ei, mul on meeles.”

      „See on ainult meie kolmekümne viies pulma-aastapäev. Oleks kena, kui lapsed kohal oleksid.”

      „Ma juba ütlesin, et mul on meeles. Ma tulen.”

      „Kui tahad, võid varem tulla. Sa peaksid rohkem isaga koos olema,” ütles ema.

      „Ta võiks rohkem minuga koos olla,” tähendasin.

      „Ära ole selline. Mitte pärast seda, mis tal on tulnud läbi СКАЧАТЬ