Jõuluingel. Мишель Дуглас

Чтение книги онлайн.

      „Väljas valitseb põrgukuumus, Alec. Oles sa kindel, äkki soovid ikkagi salatit?”

      „Vorsti, kartuliputru, herneid ja porgandit,” kordas Alec. „Mind ei huvita, kui palav väljas on.”

      „Olgu, olgu.” Cassie võttis külmikust vorstid välja. „Püüa.” Ta viskas mehele porgandi. „Koori seda, kuni ma kartulitega tegelen.” Naine muigas endamisi, kuuldes vanameest torisemas. Ta teadis, et Alecile meeldis tema seltskond, kamandamine ja et ta ei kohelnud meest invaliidina. „Kus Sol on?”

      „Väljas.”

      „Väljas?” korrutas Cassie tobedalt ja hammustas siis huulde, et mitte küsida: kus väljas?

      „Miks sa pidid teda niimoodi üles ärritama?”

      Naine oli nördinud. „Ma ei teinud seda.”

      „Hm.”

      Või äkki siiski? Cassie viskas vorstid grillile. „Äkki ärritas teda kodus olemine?”

      „Hm.”

      „Sa pead möönma, et tal ei ole ju siinsest elust meeldivaid mälestusi.”

      Sel korral Alec isegi ei mühatanud. Ta vaikis pikalt.

      „Kas sulle meeldib, et ta jälle kodus on?” Cassie poleks pidanud seda ilmselt küsima, kuid ta ei suutnud end tagasi hoida. Alec oli olnud karm isa. Aeg-ajalt isegi lausa julm. Alkohol muutis teda selliseks. Aga nagu ta oli juba Solile öelnud, polnud Alec juba üle kahe aasta tilkagi joonud. Mees oli palju leebemaks muutunud. Ja talle tundus, et mees kahetses minevikku.

      Cassie tükeldas porgandit. See aga ei tähenda sugugi, et ta oleks rõõmus Soli nägemise üle. Võib-olla põlgas ta Soli, kuna viimane tuletas meelde minevikku, millele Alec nüüd vaid häbiga mõtles.

      „Poissi on hea jälle näha,” pomises Alec.

      Naine üritas oma üllatust varjata. „Tore.” Mehe sõnad tegid Cassie ühtaegu nii maruvihaseks kui ka üliõnnelikuks. „Oled sa talle seda öelnud?”

      „Hm.”

      Cassie pööras vorste. „Ma arvan, et sa peaksid talle ütlema.” Nende pilgud kohtusid. „Ära lase tal jälle niimoodi lahkuda nagu eelmisel korral.” See oleks sõnulseletamatult kohutav.

      Vanamees suunas pilgu maha. „Ta ei tulnud minu pärast tagasi.”

      Cassiel oli tunne, et Alecil võib õigus olla. „Võib-olla mitte,” nõustus naine, „aga sellegipoolest…”

      „Jätka. ütle välja, et ma olen selle ära teeninud.”

      „Olgu, sa oled selle ära teeninud.” Cassiel hakkas ratastoolis kössitavast mehest kahju. „Aga nüüd tekkis sul uus võimalus temaga ära leppida. Kasuta seda.”