Keskaja kirjanduse antoloogia. I köide. Ladinakeelne kirjandus. Marek Tamm

Чтение книги онлайн.

      Keskaja Euroopa kirjakultuurist

      Keskaja Euroopas ei tuntud mõistet „kirjandus”; ladina sõna litteratura, millest on enamikus tänapäeva Euroopa keeltes võrsunud „kirjandust” tähistav termin, viitas keskajal kirjutamisele ja kirjatöödele üldisemalt ning õigekirjale konkreetsemalt, tähendades enam-vähem sedasama, mida eeskujuks olnud kreeka grammatikē. Varakeskajal omandas litteratura negatiivse tähendusvarjundi, sest kirikuisad kasutasid seda ennekõike antiikautorite kirjatöödele viidates, nii et näiteks Tertullianuse (u 150–u 220) käsituses võrdus litteratura „paganliku kirjatarkusega”. Kõrgkeskajal vajub see halvustav konnotatsioon taamale, ent ühtlasi väheneb termini pruuk ja sellele hakatakse eelis­tama nimetust litterae, mis viitab taas igasugustele kirjatöödele üleüldiselt. Tänapäevases tähenduses ei sünni „kirjanduse” mõistet ka keskaja rahvakeeltes, sest nendeski jäävad varased tuletised (nagu näiteks 12. sajandil sündinud vanaprantsuskeelne lettreüre) märkima kirjaoskust ja kirjapandut laiemalt. Alles 16. sajandil hakkavad humanistid kitsendama litteratura kasutust, reserveerides selle üksnes „headele” kirjatöödele, niisiis peamiselt antiikautoritele. Samal perioodil hakatakse eristama üldises kõnepruugis konkreetseid keele­kasutusvaldkondi, nagu poliitika, moraal või religioon, mis loob eelduse „ilukirjanduse” kui omaette kõnevaldkonna kujunemiseks. Kuigi nimetus „ilukirjandus” (les belles lettres) sünnib 17. sajandi Prantsusmaal, saame sellest kui selgepiirilisest kategooriast, mis hõlmab igasuguseid esteetilise taotlusega fiktsionaalseid tekste, rääkida siiski alles 18. sajandist alates.^[1.]

      „Kirjanduse” või „ilukirjanduse” asemel on keskaja kontekstis seega viljakam rääkida „kirjakultuurist” – kõikvõimalikest kirjasõnaga seotud tegevustest, kirjalikust kommunikatsioonist selle kõige avaramas tähenduses, tegemata sealjuures selget vahet tekstide „headusel” või „ilul” ning püüdmata neid tagantjärele lahterdada žanritesse või kategooriatesse, mida keskajal ei tuntud. Keskaja kirjakultuurile on omased mitmed olulised eripärad, mille lühidalt iseloomustamine ongi käesoleva üldsissejuhatuse peamine ülesanne.^[2.] Esiteks arenes keskaja kirjakultuur domineeriva suulise kultuuri rüpes – kirjaoskus oli tollal vaid väheste pärisosa ja kirjasõnas liikus pelgalt tühine osa suhtlusest. Teiseks oli keskaja kirjakultuur laadilt mitmekeelne, kus kummatigi prevaleeris üks universaalne prestiižkeel – ladina keel. Kolmandaks oli keskaja kirjakultuur käsikirjaline kultuur – teosed levisid vaid käsitsi kirjutatuna, seega piiratult, ja nende lugemine oli pikka aega põhiliselt vaimulike privileeg.

       Kirjakultuur ja suuline kultuur

      Keskaja kultuuris on kirjalik ja suuline tihedalt läbi põimunud, üht on teiseta raske mõista, mis muudab tollase kirjapärandi tõlgendamise tänapäeval väga keeruliseks. Seda ei hõlbusta seegi, et suulise ja kirjaliku vahekord oli pidevas muutumises: kui varakeskajal, 5.–11. sajandil, oli kirjasõna selgelt allutatud suulisele, siis kõrgkeskajast alates ja eriti hiliskeskajal, 14.–15. sajandil, muutus kirjalik väljendus aina olulisemaks ja iseseisvamaks. Üldplaanis oli kirjasõna peamine funktsioon keskajal suulise suhtluse toestamine ja talletamine – fikseerida tuleviku tarbeks seda, mida peeti oluliseks, hõlbustada teabe liikumist kaugemate vahemaade taha jms. Liialdamata võib väita, et informatsiooni edastamisel oli keskaja Euroopas nägemisel, kuulmisel ja katsumisel vähemalt sama oluline roll kui kirjalikul kommunikatsioonil.^[3.] „Kuni 13. sajandini valitses kirjasõna vaid üksikutel (geograafilistel ja kultuurilistel) saartel, mis asusid keset laiuvat suulise kultuuri ookeani,” kirjutab kujundlikult prantsuse kirjandusloolane Paul Zumthor, kes ühena esimestest asus 1980. aastatel toonitama keskaja kirjanduse suulist iseloomu.^[4.] Suulise kultuuri domineerimine ei mõjutanud üksnes teabevahetamise viise, vaid vajutas olulise pitseri inimeste mõttelaadile ja ühiskonna korraldusele üldiselt. Ja needki tekstid, mis on meieni säilinud kirjalikult, sisaldavad tihti arvukaid suulise kultuuri jälgi – need on sageli mõeldud pigem esitamiseks või etendamiseks, mitte omaette vaikselt lugemiseks. Väga sageli pöörduvad keskaegsed tekstid mitte „lugejate”, vaid „kuulajate” poole, „kirjutamise” asemel kasutatakse nendes selliseid verbe nagu „ütlema”, „rääkima”, „jutustama” jne. See, mida me tänapäeval nimetame keskaja kirjanduseks, eksisteeris toona üldreeglina vaid suulises esituses, hääle ja tihti muusika toel. Keskaja kirjanduse keskmes ei asu seega mitte tekst, vaid tegu; keskaja kirjandus on esituslik, performatiivne nähtus, mille adekvaatne mõistmine eeldab tollase esitussituatsiooni arvesse võtmist.^[5.]