Linnukohus. Агнес Раватн

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vajan ma abi majas ja aias. Esialgu kogu kevade ja suve.“

      „See sobib mulle hästi.“

      Ta valas mu pisikesse pitsi konjakit. Seejärel tõstis ta enda pitsi minu poole.

      „Siis võtame selle terviseks.“

      Tõstsin klaasi ja kõlksasin sellega pikemalt mõtlemata kergelt vastu tema klaasi, peaaegu hääletu kõlks. Jäime sõnatult istuma. Ta ei ilmutanud pärast seda soovi vestelda, istus, korts kulmude vahel tumeda tuka all. Jõin oma kohvi, tühjendasin klaasi ja enne kui tema lõpetas, lahkusin lauast ja hakkasin nõusid pesema. Kuulsin, kuidas tema tool kolises ja ta oma tuppa minekut tegi, kui mina nõusid loputasin, ja mu ihu tõmbus külmaks mõttest, et see on otsustatud, ma jään siia, aga samal põhjusel ka kuumaks, et mul on koht, kus olla, ma ei pea tagasi minema, võin elada siin rahus.

      5

      Paari päikeselise päeva järel oli aed hakanud tahenema. Lõpuks õnnestus mul ka vikatiga nõks kätte saada ja minust jäi maha madal tüükapõld. Läksin külma õhu käes higiseks. Kahvatu õhtupäike hakkas mägede taha kaduma ja ma olin turjast kange. Vaatasin ringi. Siinseal olid kevadlilled pea välja pistnud. Ühel päeval oli tulnud sahmak lund, teisel äkitselt liblikas, selles puudus igasugune süsteem. Riisusin rehaga maad, puhastasin selle heinast ja umbrohust ning sõidutasin kogu kupatuse käruga aia lõppu. Umbrohu alt ilmusid välja vanad lillepeenrad, kus oli must paakunud muld. Ma ei olnud neid veel puudutanud, vahest on seal sees sibulaid, seemneid ja elu, mis tahab pinnale tõusta. Paar korda olin poole töö pealt ringi keeranud, maja poole vaadanud ja näinud aknal vilksamisi Bagget, ta liikus siis alati edasi ja ma ei teadnud, kas ta oli seal seisnud ja mind jälginud või kõigest aknast mööda läinud. Viisin tööriistad kuuri, trampisin töösaabastega vastu verandavundamenti ja läksin üles oma vannituppa. Lasksin vanni vett täis, heitsin sisse ja küürisin end mullast puhtaks, uuest eksistentsivõimalusest elevil. Töötada lageda taeva all, tajuda seda kehas, tõmmata kopsu värsket õhku. Ma ei olnud kunagi uskunud, et muutus on võimalik. Mitte mu enda muutus. Mitte kunagi. See oli ainult vahetevahel olnud leevendav mõte, aga niisama palju masendav, sest ma ei pidanud seda võimalikuks. Aga nüüd! Kohustasin end selleks: töötada aias. Teha kõik korda, panna kõik kasvama. Sealt võis leida lunastuse, aias võisin luua iseennast, järjekindlat ennast, kus ei olnud minu vanast minast ühtki jäänukit. Teha end puhtaks ja vabaks võlast, saada süda puhtaks. Võtsin korgi ära ja vaatasin, kuidas vesi kadus. Loputasin duši all keha ja juuksed puhtaks ning astusin vannist välja. Kuulsin allkorrusel Bagge samme, kas tema võis olla puhas – ma kuivatasin end, panin riidesse ja läksin oma tuppa. Aknast nägin, kuidas ta läks üle õue aeda, ülevaatusele äkki, tema selga, mis möödus viljapuudest ja kaugenes paadisilla trepist alla. Tundsin kõhus tukset, mehed, mõtlesin ma, kui ilusad nad on. Mõned neist. Hääled, õlad. Läksin ruttu oma toast välja ja katsusin koridoris vastasust, see oli lukus. Seisatasin trepi juures ja kaalusin, kas peaks jooksma allkorrusele ja välgukiirul ringi nuuskima, mõte pani rinna vasardama ja ma jätsin asja katki.

      6

      Bagge vannituba oli esikust paremal, päevinäinud põrandaplaatide, hariliku vetsupoti ja lihtsa dušiga kardina taga. Juhised nägid ette pesta kord nädalas põrandat ja tema vannituba. Võisin ise valida, mis päeval, ütles ta, aga lisas, et tema meelest oleks hea tunda rohelise seebi lõhna nädalavahetuse algul.

      Kui ma köögis vett pange lasksin, nägin, kuidas ta läks aeda. Ta oli suur ja pikk ja kummardus ustest sisse ja välja käies harjunult. Õues kõndis ta aeglaselt ja sirge seljaga, jalas rasked mägisaapad, ja alati vaikselt, kuigi oli hiiglasekasvu. Ilma konkreetse põhjuseta mõtlesin ma jumal Baldrile, kui nägin teda nõnda eemaldumas. Mulle meeldis tema selga silmitseda. Meeldis tema minekut vaadata. Ta kandis alati triiksärki, õhtuti, kui oli külm, oli tal peal paks tumesinine villane kampsun. Ta ei olnud minust üldse huvitatud, ei olnud millestki huvitatud. Ei millestki muust kui see, mis toimus tema töötoas. Püüdsin vaigistada oma uudishimu. Katsusin tegelda oma asjadega, püüdsin mõelda, mida teha aias, mida hakkasin üha enam pidama enda omaks, plaanisin toidukordi. Õhtuti koostasin nimekirju sellest, mida mul on, mida osta, mida valmistada, kuidas erinevaid toidujääke kasutada, kuidas absoluutselt kõike maksimaalselt ära kasutada. See hoidis mu mõtteid ohjes, need eksisid nii kergesti ula peale.

      Vannitoakapi uks klõpsatas. Seal polnud muud kui valuvaigisti, plaastrid, sääsetõrjepulk, habemetrimmer ja täiesti harilik deodorant. See oli üllatav, olin olnud peaaegu kindel, et ta on millegi mõju all. Minu pilk peeglis, kui ma olin selle paberiga üle pühkinud. Oli ilmne, et inimene, kes sealt vastu vaatas, on teinud just midagi keelatut; olin seda pilku näinud sadu kordi. Aitab sellest, mõtlesin ma, olla puhas.

      7

      Lugesin, et põõsaid peab tagasi lõikama enne pungumist, aga seal ei olnud sõnagi selle kohta, millal pungumist võib oodata. Istusin järiga esimese mustsõstrapõõsa ette, uurisin tähelepanelikult oksi. Raamaturiiulist õnnestus mul leida aiapidaja käsiraamat, aga seal oli puudulik info. Mul oli harjumus pidada aias endaga katkematut sisemonoloogi, hommikust õhtuni. Võtsin läbi enamiku teemasid. Olin alati mõelnud endast, et kui ma kunagi peaksin hulluks minema, siis ei saa minust säärane hull, kes käib mööda tänavat ja räägib endaga valjusti, sest mul ei oleks midagi öelda. Aga siin selles vaikuses, käed külmas rõskes mullas või kuivi oksi kärutamas, pulbitsesin ma sisekõnest, lõpututest vestlustest iseendaga, teinekord kujuteldavast dialoogist enda ja teistega, ma arutlesin ja vaidlesin tunde. Ma kaotasin kõik oma sisearutlused. Kuulasin pigem kujuteldud oponente kui ennast, nende argumendid olid alati kaalukamad. Teisi võis alati rohkem usaldada kui ennast.

      Kõigepealt lõikasin ära need mustsõstraoksad, mis paistsid külmast kahjustatud, seejärel nood, mis olid lamandunud. Lõpuks need oksad põõsa all, mis olid kõige vanemad. Aastaringid nende ristlõikes näitasid, et põõsaid ei olnud lõigatud vähemalt seitse-kaheksa aastat, ja minu meelest oli veider, et Bagge ja ta naine olid aia niiviisi unarusse jätnud.

      Pärastpoole võtsin oksatangid kaasa ja läksin kivist nõlva pidi üles sinna, kus kasvasid sarapuud. Kui ma neid nüüd lõikan, siis lähevad nad hiljem äkki pähkleid täis. Aias kõpitsemine ja oskust mööda väikeste operatsioonide sooritamine oli rõõm, aga see oli ka balansseerimine eneseteadvuse peenikesel nööril. Ootused, mida ma enda suhtes hellitasin, olid põhjendatult kahanenud. Minu võhiklus aiapidamise, taimede ja mulla suhtes oli kõigi mu tuttavatega võrreldes erakordne, ma ei teadnud mitte midagi, ei olnud kunagi huvi tundnud, tõtt-öelda oli mul päris korralik alaväärsuskompleks, mis aiapidamisse puutus. Et mullal ei lastud mullaks jääda, vaid sellele tuli lisada väetist ehk rammu. Pidasin seda suureks takistuseks, et loodus ei saa ise hakkama. Kuuris olid vanad seemnepakid, aga tekst nende tagaküljel oli normaalsetele inimestele arusaamatu, harvendamiskaugusest ja ma ei tea mis kõik veel, niisuguses keeles, mis läks minust puhtalt mööda. Tuupisin pähe väikesi lõike aiapidaja käsiraamatust, katsusin kõike visualiseerida, siis läksin välja ja proovisin seda järgmisel päeval ellu rakendada: kas nii? Kas nad mõtlesid seda nii või? Mu hing jäätus iga kord, kui mul sähvatas pähe, et äkki seisab Bagge aknal, jälgib, mida ma teen, ja sügab kukalt: mida see plika seal ometi pusserdab? Ei, mitte nii! Algul ei julgenud ma teha midagi keerukamat kui kitkuda peenrast suvaliselt umbrohtu. Olin püsikud tagasi lõiganud, nagu seda minu arust teha tuli, ja kavatsesin panna maha sibula, aga sibulapanekut pidas aiandusraamatu autor ilmselt nii loomulikuks asjaks, mida iga lugeja oskab, oletades, et kõigil maailma inimestel on oma väike sibulavaru, mis kevadel maha pannakse – ma ei saanud sellest aru.

      Riisusin sarapuuoksad kokku ja viskasin käsikärusse.

      Lükkasin käru üle muru ja tühjendasin prahihunnikusse. Äkitselt ilmus tumeda pilve tagant päike, ootamatult kuumalt ja teravalt. Istusin kiviaiale, et puhata, СКАЧАТЬ