Sinised õunad. Katrin Kurmiste

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ heidutada – ilmselt oli ta midagi sellesuunalist oodata osanud – ning vastas pisut üleolevalt:

      „Oli ikka. Tulin sind vaatama. Tahtsin teada, kuidas sul läheb. Pole kaua aega kokku juhtunud.”

      „Hästi läheb, just nagu vanastigi. Nägid ära, eks hakka siis astuma.”

      „Üks teine asi oli veel. Küla peal räägiti, et teil olla siin võõraid inimesi. Tahtsin üle kontrollida. Oma silm on kuningas.” Ta tegi pausi, et lasta teistel midagi seletada, aga kui keegi ta märkuse peale miskitmoodi ei reageerinud, siis jätkas ise:

      „Seadus ütleb, et kui mõni inimene elab kohapeal rohkem kui kolm päeva, peab ta end täitevkomitees kirja panema.”

      „Pole ju mingit täitevkomiteedki,” tähendas Helga seepeale sapiselt, „kuskohas nad end siis möllima pidid? Ja kes sind juba seadusesilmaks pani? Küllap ise hakkasid. Siis saad jälle lõbu pärast teisi kiusata.”

      Sander sattus natuke segadusse. Oli sel naisel alles suuvärk! Aga ta oli pööraselt ilus ja veelgi ihaldusväärsem kui varemalt, seda pidi Sander endale tunnistama, nagu sedagi, et nii ühe kui teise koha pealt oli Helgal tegelikult õigus: uusi võimuorganeid polnud veel ametisse pandud ja ka miilitsavormi, mis kogu Saksa aja oli laudalakas peidus olnud, oli ta omaalgatuslikult selga ajanud, sest see andis kõvasti tähtsust juurde.

      „Ordnung peab majas olema,” vastas ta Helgale ebamääraselt, kasutades ilmselt endalegi märkamatult sõna, mis praegusesse aega enam sugugi ei sobinud,„su külalistel on kahtlemata isikutunnistused ühes. Vaatan need üle, kui kord juba siin olen.”

      „Meil pole muud kui sakslaste Ausweis’id, nüüd vahetatakse need kindlasti teiste vastu välja,” segas mamma end jutusse ega teinud seda nägugi, et kavatseb pabereid otsima hakata.„Ootame ära, kuni täitevkomitee jälle lahti on, siis tuleme ja laseme endale uued kirjutada.”

      Sander ei hakanud rohkem peale käima, küllap Helga pärast, ja küsis:

      „Kust kaugelt võõrad tulevad?”

      „Assamallast,” lausus mamma viivitamata. Praeguses segaduses, nii ta endamisi arvas, ei jõua keegi midagi enne järele pärida, kui nad jalga lasknud on.

      „Sina vastutad,” heitis Sander Helgale, haarates ukselingist.

      „Eks muidugi,” sähvas Helga vihast katkeval häälel. „Teisi siin ju vastutamas ei ole. Selle eest võin sulle tänulik olla!”

      „Kui teil midagi karta on,” lausus Helga pisku pärast, kui Sander juba lahkunud oli ja ta ise oli jõudnud maha rahuneda,„siis on teil kõige õigem siit kaduda. Sander ei jäta. Ma tunnen teda.”

      „Eks sa ise õrritad teist ka vahetpidamata,” lausus ema Helgale natuke manitsevalt. „Pole mõtet astla vastu üles lüüa.”

      „Pean ma siis ta kintsu kaapima või?” läks Helga kärinal põlema. „Selle eest, et ta mu mehe vangi pani? Minu pärast võib ta kuradile kerida!” Ta läks tagatuppa ning tõmbas ukse enda järel pauguga kinni. Kui ta vähe aja pärast punaste silmadega tagasi tuli, ei teinud keegi seda märkamagi.

      Kohe järgmisel varahommikul panid Tapperid oma vähesed asjad jälle kokku ja Helga viis nad hobusega jaama, kus nad lasterohkuse tõttu kõik lastevagunisse pääsesid. Hobune jäi Helgale ja ta emale tasuks kosti ja peavarju eest.

      „Ma kirjutan sulle,” lubas Nelli Helgat kallistades. „Siis saame jälle kokku.”

      „Ega minagi tea, kui kaua ma vastu pean või kui kaua mul siin lastakse olla,” ohkas Helga. „Aga eks kuidagi ikka saab.”

      Tagasiteel jättis ta hobuse tükiks ajaks metsavahele seisma, kössitas liikumatult vankril ja pidi vastu tahtmist endale tunnistama, et ta oleks kõige parema meelega teistega koos ära sõitnud, sest tal oli hirm selle ees, mis edaspidi juhtuma hakkab.

      3

      Epp tõusis voodist, lükkas lambanahksed sussid jala otsa, tõmbas hommikumantli hõlmad vaheliti ja vöö kõvasti peale. Õues oli veel täiesti pime, kell võis olla napilt viis. „Meil kella pole vaja, meil Moskva näitab aja,” ümises ta. Siinmail ei taibanud ainuski hingeline, mis kasu seierite ette- või tahakruttimine võiks anda, päike tõusis ikka just siis, kui ta tõusis, nii nagu loodus oli seadnud, ega hoolinud Moskva sakste käsust vähimatki.

      Toas valitsev jahedus sundis naist õlgu võdistama. Maja oli juba vana ja seinad lasksid siit-sealt tuult läbi, hädasti oleks vaja palgivahesid samblaga tihendada. Ja ega kütetki praegu, vastu kevadet, liiast olnud. Saalistel polnud enne punaste maareformigi palju metsa, sest talu asus kesk lagedaid välju ja põllumaid, ning see vähenegi, mis oli, lõigati käsu korras talu küljest lahti ja kuulutati riigi omanduseks. Nii tuli toasooja saamiseks põlluäärsest võsast hagu raiuda või käia valla täitevkomiteest raieluba mangumas. Kui esimehel juhtus hea tuju olema, võis paari puu mahavõtmiseks loa isegi välja lunida. Aga mis seal salata, mõnikord, kui häda õige suureks läks, võttis Epp kelgu järele ja vedas seadust rikkudes oma endisest metsast koju mõned mahalangenud puurondid, mis ta juba varakult sel otstarbel oli märgile pannud. Kõige parem oli seda teha lumesajus või praegu, mõnel märtsikuisel varahommikul, mil lumi kõva kooriku peale tõmbas ja äraandlikke jälgi maha ei jäänud.

      Epp läks kööki, leidis käsikaudu kobades soemüüri servalt tikutoosi, pani lambi põlema ja keeras tahi väikeseks – petrooleumiga pidi säästlikult ümber käima, selle hankimiseks tuli alati tükk vaeva näha. Nappis palju muudki eluks hädavajalikku: tuletikke, seepi, suhkrut ja soola, rääkimata teest või kohvist. Muidu söögiga suuremat häda ei olnud, keldris jagus veel kartulit, kaalikat ja peeti. Sügisel sai veskil käidud ning lastud normiviljast üle jäänud rukki- ja odranatuke jahuks ja tangudeks jahvatada ning enne jõule pidi lahja kesik end nende toidukirele ohvriks tooma. Laudas olid imekombel äraviimisest säästa suudetud hobune ja kaks lehma, kellest üks veel enne kinnijäämist lüpsta tilkus, ning kümmekond kana, kes küll talvisel ajal laisad munema olid. Linnainimestel oli toiduga hoopis kitsam ja teinekord, kui Epul süda haledaks läks, andis ta mõne kartulipabula või killukese pekki neile, kes talust tallu ringeldes püüdsid oma vanu riideid ja väheseid väärtasju toidukraami vastu vahetada.

      Tulehakatuseks kortsutas Epp ajalehe, mille esiküljelt vaatas nõudlikul ilmel vastu võõrapärase välimuse ja karmi silmavaatega vuntsiline mees.

      „Ei tea, mis karistuse nad mulle väänaksid, kui avalikuks saaks, et ma isakese Stalini ära käkerdasin ja talle tule otsa pistsin?” mõtles ta muigamisi. „Kümme pluss viis või viisteist pluss viis? Aga kurta ei saa, põleb teine mis mühiseb.”

      Siin omaette toimetades kiskus selline mõttekäik näo vägisi naerule, aga tegelikkuses võis säherduse teo eest karistuse saada küll, kui mõni ülipüüdlik ja pahatahtlik võimude sabarakk seda pealt nägi ja kannuste teenimiseks õigeid inimesi valgustama kiirustas, omalt poolt asjale veel vürtsi lisades. Räägiti, et kusagil lähikülas olla üks talumees Stalini pildiga ajalehe peal poriseid saapaid puhtaks kraapinud ja sihukese pühaduseteotuse eest Siberisse sõidu ära teeninud. Räägiti muidugi palju muudki, verdtarretavad hirmu- ja õudusejutud keerlesid suust suhu ja talust tallu, võtsid üha räigema kuju, said juurde tugevamaid värve, muutusid ja teisenesid oma teekonnal tundmatuseni. Kes neid kõiki jaksas kuulata või uskuda.

      Õhtul koldesse valmis pandud raod võtsid praginal tuld ja üsna pea hakkas pliidi ümber levima mõnusat soojust.

      „Oleks nüüd tassitäis kuuma kohvi piima ja suhkruga, poleks elul nagu vigagi,” СКАЧАТЬ