Bella figura. Камин Мохаммади

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talveks ja siis vaatame edasi. Olin ostnud väikese märkmiku, millesse panin hoolikalt kirja iga kulutatus penni, kindlalt otsustanud omandada eelarve koostamise kunsti. Kuid lüüasaamise ja enesehaletsuse kõrval möllasid minus viha ja kibestumine, hääl mu peas korrutas, et ma ei ole midagi saavutanud ja kukun nüüd läbi ka kirjanikuna.

      Ponte alle Grazie, vooruste sild, pilkas ilmetusega oma nime. See oli lihtne ja kaunistamata, viie betoonkaarega, trotsides õige pisut ülesvoolu asuva Ponte Vecchio silmipimestavat ilu. Läbi lahtiste kaarte silla keskel oli näha turiste, silla kohal vilkusid valgust peegeldades Vasari koridori tillukesed aknad. Teise maailmasõja pommitamise ajal oli Hitler ise andnud käsu „Vana silda“ mitte hävitada.

      Kõndisin mööda eelmise õhtu taksomarsruuti ja üritasin ümbruses selgust saada. Läksin üle silla ja mööda teed, mille sillutiseosa oli nii kitsas, et iga kord, kui mõni buss mööda vuhises, hingasin sisse, et mitte mõnd roiet kaotada. Kõrguvate hoonete seinteks olid hiigelsuured hallid kivitahvlid, mis siin-seal läbi pudenenud krohvi välja paistsid. Tohutud uksekaared avanesid kauplustesse, mille puitpõrandad olid heledaks küüritud, kus olid säravad vitriinid ja kunstipäraselt sätitud riided, mille suuri aknaid raamis tahumata hall kivi ning mõne ees olid iidse välimusega pitsilised raudvarvad.

      Jõudsin Piazza Santa Crocele, mis oli päevavalgel täpselt niisama imeline. Seisin keset piazza’t päikeselaigus taeva all, mille oleks samahästi võinud maalida Tiepolo, eelmise öö sajust jäänud lombid pilvi peegeldamas, ja tabasin leierkasti uitava heli. Läbi mu masenduse trügis uus tunne, peaaegu kõikevõitev iha tantsida. Keerelda ja pöörelda üle selle tohutu väljaku, teha Gene Kelly moodi piruette kuni Danteni väljaku kaugemas otsas, sikutada teda ninast ja naerda tema morni näkku.

      Mõne aasta eest, romantilisel nädalalõpul Veneetsias, mille oli korraldanud mu endine kallim, olin olnud ilust nii liigutatud, et puhkesin nutma. Arvatavasti ei olnud tema nädalavahetust niimoodi ette kujutanud, kuid mind haaras see imeline linn nii, et ma peaaegu nuuksusin iga uue avastuse peale: kunst, arhitektuur, Suur kanal oma gondoljeeridega, kontrast avarate piazza’de ja üle salakanalite viivate vaiksete sillakeste vahel. Christobel oli mind hoiatanud Stendhali sündroomi, tuntud olukorra eest, mis mõjub Firenze külastajatele, kes jäävad ilu üleküllusest päriselt haigeks, ning asju pakkides olin võtnud kaasa hulgaliselt salvrätikuid.

      Kuid hoolimata Piazza Santa Croce hiilgusest, Ponte Vecchio kaunistustest, hoonetelt peegelduvast valgusest ning isegi oma murtud südamest ja lüüa saanud hingest ei tundnud ma soovi pisaraid valada. Isegi siis mitte, kui jalad viisid mind Piazza del Duomole ja mu suu vajus hiigelkatedraali valget ehitud hoonet nähes uuesti lahti. Fassaadi kohal kõrgus tohutu terrakotakuppel, Brunelleschi meistriteos, kogu hoone oli nii määratu, et väljak selle ees mõjus kääbuslikult. Katedraal tundus omaenda kuulsusega kaasnevast üleküllastatud: maalipukkide taga seisvad kunstnikud, kliente ootavad kaarikud, hobused jalaga sillutist kaapimas, turismigrupid lipukesega giidi kannul. Turiste paistis olevat kõikjal, nagu Gulliveri kinni siduvad liliputid, kuid Duomo, ülekeev ja üüratu, keeldus alla andmast.

      Väljakult juhtis lärm mind edasi Sant’Ambrogio vabaõhuturule. Mööda inimtühje tagatänavaid kõndides keerasin ümber ilmetu majanurga ja pilt ärkas ellu. Turgu ümbritsesid pargitud kaubikud ja rollerid, nende vahel sagisid jalakäijad, osa suundumas turule, osa lahkumas, kaasas kotid lillekimpude ja roheliste lehtedega. Keskmistes vahekäikudes olid vikerkaarevärvilised tooted koondunud siseturu ümber – suurtest lahtistest ustest nägin lette juustu, salaami, singi, leiva ja tangainetega. Väljas olid laineplekist katuse all välja pandud puu- ja köögiviljad, sees seisid virnas kotid kuivatatud ubade ja kikerhernestega, seinu ääristasid punekimbud ning pakid kuivatatud tšilli ja ürtidega, riiuliutel oli ridamisi väljas värske ja kuivatatud pasta.

      Mulle tundus, nagu oleksin jõudnud filmivõtetele.

      Kõndisin läbi vabaõhuturu, komistades tillukestele koertele ja koduperenaiste ratastega kottidele. Jälgisin naisi, kes pidasid kaupmeestega pikki mõttevahetusi. Peatusin puu- ja köögiviljaleti juures, kus tšillikaunte ketid rippusid müüja taga nagu kardinad ning sildil seisis: peperoncino – viagra naturale! Mu naeratust nähes astus paksu halli juuksetuka ja punaste ümarate põskedega mees lähemale. Tal oli must tuttmüts üle kõrvade tõmmatud ja ta tagus kinnastes käsi kokku, piieldes mind ise kortsudest ümbritsetud silmadest. Kui sirutasin käe, et puudutada prisket punast soonilist ja peaaegu nikerdatult mõjuvat tomatit, hüüatas mees „Ooooh!“ häälel, mis oleks võinud kanduda üle mägede. Tõmbusin nagu nõelatult tagasi. Ta pöördus minu poole kiires itaalia keeles, andes mõista, et ma ei tohi kaupa puudutada. Selle asemel võttis ta pruuni paberkoti ja täitis selle paari suure soonilise tomati, peotäie käharsalati, tumerohelise suvikõrvitsa, kimbukese pikkade puhmassabadega porgandite, väga valge ja ümmarguse sibula ja küüslauguküünega. Palumata lisas ta kopsaka kimbu laialehist basiilikut. Me suhtlesime kätega ja kui ma maksin, ilmus mehe näole lai naeratus, ta lõi endale käega vastu rinda ja teatas: „Mi chiamo Antonio!“ Ta sirutas mustas kindas käe välja. Surusin seda ja tutvustasin ennast, üllatunud, et tema sõrmikud olid kašmiirist.

      „Piacere, Kamin.“ Ta paistis muhelevat. „Allora ci vediamo domani!“

      Tänavanurgal peatusin kohviku juures, mille ees olid väikesed lauakesed kollaste krüsanteemidega. Kohviku ees seisis valvel keskealine mees, kes nägi hoolimata peenest sinisest särgist ja tumesinisest põllest vöö ümber välja nagu aiapäkapikk. Ta tervitas mind inglise keeles ja avas ukse, kutsudes mind sisse astuma. Kohvik oli seest niisama võluv, puidust seinatahveldisega, tulikakollastel seintel raamitud reklaamid 1930. aastatest. Toolid olid punase plüüsiga kaetud teatriistmed ning akende asemel olid kohviku tänavapoolsel küljel klaasuksed, mida ääristas kulunud puit ja mis olid suletud kullatud kremoonidega. Lagi koosnes nikerdatud puidust ruutudest, igas intarsiatehnikas kuldse, sinise ja punase värviga vanik. Sõbralik gnoom selgitas: „See on, kuidas öeldaksegi, romaani stiilis, kolmeteistkümnes sajad. Kõik aknad on Toscana vanadest villadest.“

      Siis võttis päkapikk mu käe ja kummardas sügavalt. „Minu nimi on Isidoro,“ ütles ta hoogsalt, „ja see on Caffè Cibreo, Firenze kõige kaunim kohvik. Seal,“ ta osutas diagonaalis teisel pool tänavat olevale restoranile, „on kuulus restoran Ja seal,“ ta näitas läbi akna vastasmaja suurt sissekäiku, „on Teatro del Sale, klubi ja teater. Me oleme üks pere.“

      Tema entusiasm oli nakkav. Tutvustasin ennast ja palusin kaasa ühe cappuccino. Ta silmitses mind arusaamatuses.

      „Ee …“ otsisin käekotist vestmiku, „per portare via?“

      Nüüd astus ta väikese kaarja baarileti taha, mille ühes otsas kõrgus hiiglaslik Gaggia kohvimasin ning teises osas klaasvitriin väikeste saiakeste, tillukeste pitsapalade, glasuuriga croissant’ide ja koogikestega. Isidoro selja taga olid puitriiulid täis napsipudeleid ja hõbedasi kokteilišeikereid. Ta oli segaduses. „Aga miks? Kas teil kodus mokakannu ei ole?“

      Tahtsin juua kohvi koju San Niccolòsse jalutades, selgitasin Isidorole.

      Ta põrnitses mind hetke ja pahvatas siis naerma. „Ma no!“ hüüatas ta silmist pisaraid pühkides. „Aga miks säärane rutt?“ Kehitasin õlgu. Ta jätkas: „Aga kuhu jääb nauding? Kuidas te oma cappuccino’t maitsete? Dai,“ ta osutas lauale eesakna all, „istuge ja ma toob teile. Così, võite nautida.“

      Tegin nagu Isidoro ütles ja Gaggia masin ärkas kurisedes ellu. Nauding – uus mõiste minu täiskasvanuelu kohvijoomiskarjääris. Mõtlesin tagasi Londonile ja üleloomulikult kõrgetelt papptopsidele kohutava kohviga, mida ma endaga kõikjal kaasas kandsin. Ma ei olnud näinud tänase hommiku jooksul kedagi papist kohvitopsiga. Panin imeks, kuidas see saab kohvimaal võimalik olla. Ent ma ei olnud näinud ka ketikohvikuid. Firenze tundus – vähemalt need osad, mida olin seni СКАЧАТЬ