Elunautijad. Anne B. Ragde
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Elunautijad - Anne B. Ragde страница 7
Название: Elunautijad
Автор: Anne B. Ragde
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
Серия: Põhjamaade romaan
isbn: 9789949658367
isbn:
„Sõida siis ettevaatlikult, eks,” ütles Margido, kui puusärk oli Transitis ja Torunn sai vajalikud dokumendid, ta pani need juhiistme kõrval olevale koerapuurile, mis toimis ka praktilise lauana. „Krematooriumirahvas ei võta tegelikult vastu õhtupoole, aga Oddvar, kes töötab seal, elab krematooriumi kõrval ja teeb erandi, ta on mulle teene võlgu.”
„Hästi. Aga sa mine koju ning tee endale üks soe mustsõstra todi.”
Torunn istus autosse, kuid jättis autoukse lahti, suunas pilgu kätele oma süles, ohkas ja vaatas esiaknast välja.
„Nii kahju, et ta ei taha kusagile minna. Ta võiks ju… ta võiks sulle külla tulla, võtta tass kohvi ja vaadata, kuidas sa elad. Ja me võiks…”
„Me ei saa teda rohkem sedasi sundida,” arvas Margido. „See tundub täiesti asjatu.”
„Ta magas, kui ma tulin. Ta ei lase kunagi leiba luusse. Toas oli muidugi hirmus palav, aga sellegipoolest ei tee ta seda kunagi.”
„Ta on vana. Tal pole olnud kerge. Seega pole see nii imelik.”
„Ma tean seda.”
„Tal on olnud palju raskem, kui sa arvad.”
„Ma ehk tean ka natuke. Ma ju elasin mõnda aega koos tema ja Toriga.”
„Aga mitte siis, kui ta oli Anna kontrolli all.”
„Ei. Ja jumal tänatud. Aga ta meeldib mulle nii väga ja ma kardan, et ta vaid istub seal ja kuivab.”
Ta vaatas Margidole otsa, kohtas tema pilku, juurdles, kas ta ka teab midagi sellest, mida vanaisa talle tollel õhtul rääkis, juba pea neli aastat tagasi, kui ta otsustas Neshovist lahkuda, samal ajal kui õues käis pidu taanlaste ja selle kreisi arhitektiga, aga ta ei uskunud seda, ta ei arvanud, et Margido võiks sellest midagi teada, ta ei suutnud endale ette kujutada, et ta lell võiks sellest midagi teada, mis mõeldaval põhjusel oleks vanaisa võinud talle sellest rääkida, see oli võimatu, seega ta ainult naeratas, enne kui sirutas oma vasaku käe autoukse järele.
„Jah. Eks sul ole õigus. Üks väike külmkapp täiuslikkuse mõttes, siis on ta õnnelik. Aga ma peaks nüüd küll minema hakkama.”
„Kas sa ikka saad Astrid Isakstueniga hakkama?”
„Jah. Kõik läheb hästi, Margido.”
„Sa pead vaid tagurdama täitsa lükanduste juurde ning ajama dokumendid korda, Oddvar teeb kõik ülejäänu.”
Kui Torunn tund hiljem keeras Neshovi õuele, hüppas Anna tagajalgadele, liputas saba ja tõstis esikäpad õhku, värisev kett pingul kaelarihma ja õuepuu vahel. Kuldne õhtupäike paistis madalalt lääne poolt üle Korsfjordi ning pani vana punase laudapealse särama, nagu see oleks värskelt värvitud. Valgus raamis koera, kutsikat, kes oli viimaste kuudega kiiresti suureks kasvanud, kelle keha püüdis jalgade pikkuse ja suurte turritavate kõrvadega sammu pidada.
„Mu ilus tüdruk,” hüüdis ta ja lükkas autoukse kinni, nautis vaikust, mida lõhestas koera õnnelik niutsumine. Ta oli kindel, et Anna oli maganud kerratõmbunult õuepuu varjus, kuni ta kuulis Transitit pööramas vahtraalleele, koer tundis ära ka Margido auto, isegi matuseauto, mis polnud siin eriti tihti käinud.
Ta kiirustas Anna poole ning sügas teda korralikult, ülejäänud õhtupoolik oli tal vaba ja ta võis vilistada selle peale, et riided said koerakarvu täis. Haski ja musta värvi riided oli üks vilets kombo, naeruväärselt vilets. Ta oli muretsenud endale kaks musta kostüümi, nii anonüümse seeliku ja jaki, kui vähegi võimalik ja nii vähe tema moodi, et see oli täitsa pöörane, aga töö on töö. Nii kirikus kui kabelis pidid nad olema riides nii, et nad ei tõmbaks endale absoluutselt mingit tähelepanu, nad ei tohtinud kanda ehteid või märgatavat meiki, dekolteed või erilisi jalatseid. Kõik pidi olema neutraalne ja diskreetne, nad olid aitajad ja organiseerijad ning toeks sügavas leinas olevatele inimestele; nii riietus kui olek pidi olema klassikaline.
Õnneks oli Annal kevadise karvavahetuse viimane faas, lahtised aluskarva tordid tikkusid veel välja sabajuure kohalt ja natuke kintsude pealt. Torunn harjas ja harjas iga päev ning kogus kõik kokku vanasse padjapüüri, nagu Margrete oli soovitanud. Plast ei sobinud üldse, õhk pidi ligi pääsema, kuna koerakarvad on rasvased, need ei tohtinud enne pesemist rääsuda. See oli Margrete projekt, vähemasti teoorias, aga kaugemale karvade korjamisest polnud nad hetkel veel jõudnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.