Veenja. Ли Чайлд

Чтение книги онлайн.

      „Emme takso,” ütlesin ma.

      Nooruk ei vastanud.

      „Ärge muretsege,” laususin. „Ta on arvatavasti kindlustatud. Küllap korralik kodanik.”

      „Kas teil ei ole halb tunne?” küsis nooruk. „Tolle võmmi pärast?”

      Heitsin talle kiire pilgu. Ta oli kõhn ja kahvatu ning istus jälle kägaras, minust nii kaugel kui võimalik. Tema käsi oli toetatud vastu ust. Pikad sõrmed lasksid tal paista muusikuna. Minu meelest soovis ta, et ma talle meeldiksin, kuid mulle polnud seda vaja.

      „Vahel lihtsalt ei vea,” vastasin ma. „Ei maksa sellepärast end nii üles kütta.”

      „Mis pagana vastus see on?”

      „Ainus võimalik. Lihtsalt juhtus väike äpardus. Sel pole mingit tähtsust, kuni ta meid lausa kummitama ei tule. Mis kõige tähtsam, me ei saa midagi muuta, nii et liikugem edasi.”

      Mu reisija ei öelnud midagi.

      „Ja üldse, see on teie isa süü,” laususin ma.

      „Et ta on rikas ja et tal on poeg?”

      „Et ta nii armetud ihukaitsjad palkas.”

      Nooruk vaatas eemale. Ei öelnud midagi.

      „Need ju olid ihukaitsjad, eks?”

      Nooruk noogutas. Kuid ei öelnud midagi.

      „Aga kas teie ei tunne ennast halvasti?” küsisin ma. „Nende pärast?”

      „Pisut,” vastas nooruk. „Vist. Ma ei tundnud neid kuigi hästi.”

      „Neist polnud mingit kasu,” kostsin ma.

      „Kõik toimus nii kiiresti.”

      Ma ütlesin: „Kurjategijad ootasid sealsamas. Mingi vana närune pikap nagu too, ja passib väikeses peenes ülikoolilinnas? Mis pagana ihukaitsjad need on, kes sellist asja tähele ei pane? Kas nad ohu hindamisest polnud midagi kuulnud?”

      „Kas tahate öelda, et teie panite tähele?”

      Ma noogutasin. „Panin.”

      „Kaubikujuhi kohta päris hea.”

      „Ma teenisin sõjaväes. Olin sõjaväepolitseinik. Mina tean, mida ihukaitse tähendab. Ja tean, mis tähendavad sõjakahjud.”

      Nooruk noogutas, kuigi mitte eriti veendunult.

      „Teil siis ikkagi on nimi?” päris ta.

      „Oleneb asjaoludest,” vastasin. „Mul on vaja teada, kuidas teie asjasse suhtute. Ma võin igasugustesse jamadesse sattuda. Vähemalt üks võmm on surnud ja lisaks ärandasin ma äsja auto.”

      Nooruk jäi vaikseks. Mina samuti, nii sõitsime mitu kilomeetrit.

      Andsin talle mõtlemisaega. Olime Massachusettsist peaaegu välja jõudnud.

      „Minu perekond hindab lojaalsust,” ütles nooruk lõpuks. „Te osutasite selle perekonna järeltulijale teene. Ja osutasite perekonnale teene. Vähemalt hoidsite pisut nende raha kokku. Nad ilmutavad teie suhtes tänulikkust. Ma olen kindel, et teie peale koputamine on küll kõige viimane asi, mida nad teevad.”

      „Kas te peate neile helistama?”

      Nooruk raputas pead. „Nad ootavad mind. Kui ma kohale ilmun, siis pole vaja helistada.”

      „Võmmid helistavad neile ise. Nad arvavad, et te olete suures hädas.”

      „Neil pole meie numbrit. Seda pole kellelgi.”

      „Aga kolledžil on kindlasti teie aadress. Nad võivad telefoni numbri teada saada.” Nooruk raputas jälle pead. „Kolledžil pole mu aadressi. Seda pole kellelgi. Taoliste asjadega oleme me äärmiselt ettevaatlikud.”

      Ma kehitasin õlgu, olin vait ja sõitsin maha järjekordse kilomeetri.

      „Aga kuidas teie endaga on?” küsisin ma. „Kas teie kavatsete mu välja anda?”

      Ma nägin, kuidas nooruk puudutas oma paremat kõrva. Seda, mis veel alles oli.

      Päris ilmselt oli tegu täiesti alateadliku žestiga.

      „Te päästsite mu,” ütles ta. „Ma ei kavatse teid välja anda.”

      „Kena,” kostsin ma. „Mu nimi on Reacher.”

      Meil kulus mõni minut selleks, et läbida tükike Vermonti, siis keerasime põhja ja ida poole ja sõitsime läbi New Hampshire’i. Valmistusime pikaks-pikaks teekonnaks. Adrenaliin veres lahtus, nooruk sai vapustusest üle ja lõpuks olime mõlemad pisut uimased ja unised. Ma keerasin akna alla, et autosse värsket õhku ja parfüümist leevendust saada. Müra küll suurenes, kuid nii püsisin ma ärkvel. Vestlesime pisut. Richard Beck ütles, et ta on kahekümneaastane. Õpib kolmandal kursusel. Tema peaaine oli mingisugune kaasaegse kunsti haru, mis minu kõrvade jaoks kõlas umbes nagu sõrmega maalimine. Suurem asi suhtleja ta ei olnud. Ainus laps perekonnas. Tema perekonna juures oli palju sellist, mis mõjus kaheti mõistetavalt. Ilmselt oli tegu tugevasti ühte hoidva klanniga ja üks pool Richardist tahtis sealt põgeneda, teine pool aga vajas perekonda. Oli selge, et eelmine röövimine oli teda tugevasti traumeerinud. Mõtlesin endamisi, kas peale selle kõrva-värgi tehti talle veel midagi. Vahest midagi palju hullemat.

      Ma rääkisin talle sõjaväest. Kirjeldasin oma ihukaitsjakogemust värve säästmata. Ma tahtsin, et ta saaks aru, et on heades kätes, vähemalt ajutiselt. Sõitsin kiiresti ja ühtlaselt. Maximat oli äsja tangitud. Me ei pidanud bensukatesse sisse põikama. Lõunat süüa Richard ei tahtnud. Tegin ühe peatuse, et kempsus käia. Jätsin mootori tööle, et ma ei peaks jälle nende süütejuhtmetega jändama. Sammusin tagasi auto juurde ja märkasin, et Richard istub masinas, tuim nagu nukk. Jõudsime taas maanteele, sõitsime New Hampshire’is Concorde’ist ringiga mööda ja võtsime suuna Portlandile Maine’is. Aeg tiksus omasoodu. Mida lähemal kodule, seda vabamalt hakkas Richard end tundma. Ent jäi ka vaiksemaks. Taas see kahetisus.

      Ületasime osariigi piiri ning siis, umbes kolmkümmend kaks kilomeetrit enne Portlandi pöördus ta oma istmel ja uuris väga hoolikalt tagaaknast avanevat vaadet, misjärel ütles mulle, et ma järgmisel mahasõidul maanteelt ära pööraksin. Jõudsime kitsale teele, mis viis otse itta Atlandi ookeani poole. Sõitsime 95. osariikidevahelise kiirtee alt läbi ning siis peaaegu kakskümmend viis kilomeetrit mööda graniidikõrgustikku veele lähemale. Suvel võis siinne maastik olla väga ilus. Ent praegu oli kõik alles külm ja rõske. Oli näha meretuultes kängu jäänud puid ja paljaid rahne, mille ümbert iilid ja hoovused olid pinnase minema kandnud. Tee lookles ja väänles, otsekui üritaks ta end välja murda nii kaugele itta kui võimalik. Heitsin pilgu ees laiuvale ookeanile. See oli hall nagu malm. Sõitsime edasi, möödudes väikestest abajatest paremal ja vasakul. Mulle hakkasid silma tillukesed sõmera liivaga rannad. Siis tegi tee looke vasakule, kohe selle järel paremale ning tõusis üles maaneemele, mis meenutas peopesa. Pihk ahenes kiiresti üheksainsaks sõrmeks, mis kerkis otse ookeanist. See oli kaljune poolsaar, sadakond meetrit lai ja umbes kaheksasada meetrit pikk. Ma tundsin, kuidas tuul autot nüpeldab. Juhtisin masina poolsaarele ning nägin rida kiduraid ja kaldus igihaljaid puid, СКАЧАТЬ