Üldine usundilugu. Uku Masing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taolise hirmutunde tekkides ning katsus tekitavat olendit või eset kas alistada või andis alla ise sellele ja hakkas teda meelitama ning ahvatlema hääks endale. Taoline reaktsioon, ükskõik milles ta avaldus, on loomulik, kuid uueks keerukaks küsimuseks on: kas inimene kunagi on oletanud end suutvat mõjustada nähteid või asju, mis pole taolistatud tema endaga? Või teisipidi, kas inimene on kunagi kerjanud ning meelitanud “jõude”, mis pole taolised temale? Ja, kui oletame, et ürginimene kõike personifitseeris, siis sõltub sellest uus veelgi raskem küsimus: mis mõttes tundis ürginimene üldse end isikuna, kellele taoliseks ta oletas kõik muu? Kindel on ainult, et tema kujutlus iseendast, tema kogemus oma “isiksusest” polnud veel meie poolt sellele sõnale antud sisuga, kuid öeldamatuks jääb, milline kujutlus tal oli endast kui “minast”. Seepärast peab jääma segaseks küsimuski, mis laadi olid tema personifikatsioonid ja, kas meie neid üldse nimetaksime nõnda ja asetaksime isikustuste kategooriasse. Viimati on aga ometi võimalik mõelda, et ürginimene võis suhelda väljasolevaga ka ilma kujutlemata seda omataoliseks. Reageerimisvõimalusi on mitu. Ühed oletavad, et ürginimene hirmuobjekti ees andis alla, reageeris sabaliputamisega, et säilitada end ja kõigiti alandudes hakkas just sellelt hirmutavalt paluma õnne ning abi, varade rohkendamist ning pahede kõrvaldamist, ühe sõnaga, elu kõige laiemas mõttes. Nad arvavad, et selline alandlik peksasaanu roomamine ja õnnemangumine ongi “kõikide religioonide väljumispunktiks” (KAFTAN, Das Wesen der christlichen Religion: 211). See oletus on väga kahtlane, eriti siis, kui ürginimese kuidagi samastame lapsega. Sest, kui laps midagi kardab tõeliselt, siis ta ei reageeri roomamisega selle asja ees, vaid katsetab ta kallal oma vägevust. Erinev reaktsioon on võimalik ainult siis, kui hirmutav nähe või asi teda võlub, kuid ka siis ta ei hakka manguma ega alandu iial sel määral kui tundub loomulik taolisile teoreetikuile. Teised oletavad, et ürginimene reageeris hirmule kohutava asja või nähte alistamiskatsetega. Neid võib eraldada kahte rühma: ühed arvavad, et selline puhtmaagiline reaktsioon on usundlik ja kõnelevad nagu poleks religiooni ja maagia vahel pisematki erinevust, nii nagu FEUERBACH (Das Wesen der Religion 1845):

      

      

      “Religioonil ei ole ühtegi teist suundumust ega ülesannet kui muuta looduse salapärane [unpopuläre] ja tundmatu olemus tuttavaks, koduseks ja seda, iseenesest paindumatut ja raudkõva, oma südamehõõgumises inimeste eesmärkide heaks pehmendada… et loodust muuta teoreetiliselt mõistetavaks, praktiliselt kasutatavaks inimlikele vajadustele vastavaks olemuseks, ainult vahega, et kultuur püüdleb seda loodusest endast võetud vahenditega, üleloomulik aga palve, usu, sakramentide, lummuse [Zauberei] vahenditega.”

      

      

      Teisel küljel on kogu preanimistlik koolkond, kelle arvates mainitud põhiline reaktsioon tekitas maagia, millest kunagi hiljem mõnel muul põhjusel tekkis religioon, kas vastandnähtena, resignatsioonitulemusena või korrelaadina. Üks selliseid maagilisi alistamiskatseid on tingimata hirmupõhjuse nimetamine teatavate häälitsustega, milledele järgnesid siis igasugused muud vahendid, mis tollal olid kindlasti “der Natur selbst abgelauscht”, kuigi nad meile ei tundu enam seda laadi. Usun, nagu BETH ja mõned teised, et ürgne “hirm” polnud hirm meie mõttes ja reaktsioon polnud ei alistumine ega alistamine, vaid mõlemad korraga ilma, et inimene olekski taibanud seda bipolaarsust iseendas.

      Eriteisendi “hirmuteooriast” annab teooria, mida võiks nimetada “hirmutamisteooriaks”. Selle kohaselt on usund preestrite (või üldse, valitsevate klasside) väljamõeldis, et hirmutada rahvast, petta välja talt kõik, mida võib soovida ja hoida teda igasuguste ähvardustega kuulekaks ülemuste kui kehastunud jumaluste või nende asemike vastu. Ka see arvamine on väga vana,^[25] sest tõepoolest on usundit nagu üldse inimlikke saavutusi (eriti tehnilisel ja sõjalisel alal) kasutatud osa inimkonna orjastamiseks teise poolt. Prantsuse ratsionalistidele meeldis see teooria väga (VOLTAIRE, Essai sur les Moeurs I, 133; ROUSSEAU, Discours sur l’origine et les fondements de l’inégalité parmi les hommes 1753) ja nad lasksid preestrid või usundirajajad petta inimesi teadlikult, nagu VOLTAIRE Muhammad, kes väidab:

      

      

      “Je viens nettre a profit les erreurs de la terre…

       Il faut un nouveau culte, il faut de nouveaux fers, il faut un nouveau Dieu pour l’aveugle univers.”^[26]

      

      

      Kuid see arvamine pole piirdunud ainult nendega, veel meie päevil mõtlesid nõnda Gabriel de MORTILLET, Carl VOGT ja paljud kirjanikud, kes käsitlesid usundirajajaid (või uute sektide juhte), nagu meie VILDE meie prohvet Maltsvetti.^[27] On väga tavaline meetod meditsiinimeestes, vanemais meestes (EILDERMANN) või šamaanides näha suuremaid või väiksemaid pettureid ning väga haruldane nähe, et keegi teadlasi neid kirjeldab kui inimesi, kes ise usuvad seda meile võimatutunduvat, mida nad tunnevad ning väidavad teadvat maailmast. Kui aga neid pidada petiseiks, miks siis mitte kõikjal ning alati näha usukandjate hulgas kõige tavalisema ilmena auguri naeratust? Miks mitte, sest taolist on juhtunud ning juhtub, kuid arvata, et juhtub ainult seda, on täiesti väär. Pole koguni põhjust uhkete kristlastega arvata, et paganlikud meditsiinimehed, kui pole petjad, siis on haiged, kes petavad iseend ja vaielda haavunult vastu, kui sama oletust rakendatakse kristluse korüfeedele. On mu meelest kindel, et need primitiivsed nõiad suudavad rohkem, kui valge suvatseb tunnistada, ükskõik, milliste vahenditega siis on saavutatud nende rituaalide tulemused maagilismeditsiinilisel alal. Nad petavad umbes sama palju nagu iga valitsevasse klassi kuuluv teadlane, kelle prestiiž on kaalul rumalate juures. Ja, nagu kõigest näha, too “hirmutamisteooria” riivab rohkem maagiat ja maagiale alistatud usundit kui usundit algelisel kujul.

      Kurjade vägede ja kurjade deemonite tekkimist on muidugi võimalik kujutella ka ilma primaarse hirmuta inimese poolt kui loogilisi järeldusi ebamugavusist. Oletagem, et jääaegne inimene soovis talvel sooja. Pole võimatu, et ta selle puudumisest antud hetkel järeldas kellegi, kes seda kadedalt peab endale ega anna välja, nii tuletas siis olendid, kes on kurjad — ja alles pärast hakkas neid vahetevahel kartma või arutama, kuidas neile mõjuda. Minu meelest taoline oletus, mida pooldavad eriti saksa idealistid nagu FEUERBACHki, viimati väites, et kõik jumalused on tekkinud inimese soovest, eeldab ürginimesele liiaks suured filosoofilised, abstraheerivad võimed ja ontoloogilisele jumalatõestusele vastava mõtlemise. Sest, kui inimesel oli teatavaid soove ja ta ei suutnud neid teostada, siis ei tarvitsenud veel järeldada, et kuskil elab keegi, kes suudab. Just niisamuti, nagu seda, mida kardetakse, ei peeta tingimatult võimsamaks endast kõigiti.

      Eelkäsitletud põhjused usunditekkeks on kasutades natukene vähe täpset terminit, puhtvoluntaristlikud ja meeldivad eriti neile, kes usundis näevad emotsioonide ning tahte valdkonnas avalduvat nähet, mille tõeliseks sihiks on inimese mõnud ja õnnelik elu. Aga juba sääranegi materialist nagu HAECKEL (Die Welträtsel: 187) taipab, et hirmuga üksi on võimatu seletada usundit, isegi koer, ulgudes kuu poole või haukudes lehvivat lippu, “ei väljenda ainult hirmu, vaid ka tumedat tungi nende tundmatute nähtuste põhjuse äratundmise poole”. Ja see väide viib teise rühma arvamise juurde, mis seletab usundit kui ürgset maailma seletussüsteemi tingitud inimese vajadusest kausaalse seose järgi igasuguste erinevate nähete vahel. Muidugi võiksid esimese rühma esindajad väita, et vajadus kausaalsuse järele on hirmu olematuksseletamine ja osa ürgmaagiat. Kuid niisuguse väitega (mis esineb isekujul nendegi juures, kes ülistavad teousundit vastandina intellektiusundile) ei ole saavutatud kuigi palju, sest nii muutub mõiste “hirm” üpris ebamääraseks maatriksiks.

      

      

      3. Kui väita, et usund on primitiivne, populaarne metafüüsika või filosoofiline süsteem, s.t. religioon СКАЧАТЬ