Põrsa paremad päevad. Peeter Sauter

Чтение книги онлайн.

      Esimene lugu puudutab Eno Rauda.

      Me oleme vahel arutanud, kes on naksitrallide prototüübid, ja see mõeldi ka välja. Ja kust on pärit sõna „naksitrallid“ ja see oli vist hoopis Tammsaarelt. Igatahes vana sõna. Naksitrallide põhi saab olla ainult see, kui paaril kirjanikul olid käsikirjad valmis saanud või raamatud välja tulnud ja raha taskus ja sõideti, mitte punase furgoonautoga, vaid taksoga mööda Eestit ringi ja räägiti elust. Laadimisaega on ju vaja. Muidugi mõni jäigi nii laadima kogu eluks. Küllap see Eno Raua õukond ehk naksitrallid vaheldusid. Väidetavalt võis üks neist olla Raimond Kaugver ja teine Edgar Valter. Aga naksitralle oli küllap veel. Eluline põhi võibki lasteraamatu teha heaks.

      Aga ühe kohvikuistungi ajal, pärast vaikust, mis tekib alati siis, kui juut kuskil sureb, küsis korraga Eno Raud: „Sass, kas sa veel loed?“

      „Jah,“ tunnistas Suuman. „Vahel loen. Põhiliselt soome teadusajakirjandust. Populaarteadust.“

      „Sass,“ noomis Eno Raud. „Meie asi on nüüd kirjutada, mitte lugeda.“

      Võiks ju arvata, et Eno Raual kripeldas, et ta ei loe eriti. Teised kirjanikud, semud, ikka ootavad, kas või alateadlikult, et sa ütled midagi nende tekstide kohta. Ja kui pole lugenud, siis, nojah… Aga ma ei usu. Raud ehk mõtleski täpselt, mida ütles. Kes palju loeb, kaob sinna kuidagi ära ja kirjutab oma asja vähe. Ja ei julgegi kirjutada, sest palju head kirjandust on juba ees ja mis ma oskan paremini teha. Nagu on mu luul, et filoloogiharidusega inimesed kirjutavad harva ilukirjandust, sest nad on tekstidest küllastunud või üle lugenud. Aga ehk on see minulgi eneseõigustus.

      Teine lugu puudutab Tammsaaret.

      Suuman oligi erutatud, kuna ta eelmisel ööl oli vabastanud Tammsaare.

      Kunstiüliõpilased olid teinud kena teose. Mässisid Soansi Tammsaare kuju valge palaka sisse. Kunstnik Suumanile, kes ise oli paras radikaalne minimalist, teos peale ei läinud. Tundus sobimatu. Ta pani tasku suured käärid, veidi raha ja passi, sest oli kindel, et ta arreteeritakse, ja suundus pimeduse varjus Tammsaaret vabastama.

      Aga Tammsaare oli palakasse mähitud korralikult, nagu muumia. Ei saa ju, et tuul tõmbab kunstiteose lipendama ja kannab valge lina minema.

      Vana Suumani jõud ei käinud ülesandest üle.

      Suuman hakkas möödujaid hõikuma, et keegi appi tuleks: „Palun aidake Tammsaaret vabastada!“

      Aga inimesed võõrastasid. Ehk ei tundnud Suumanit ära. Keegi ei söandanud appi tulla.

      Lõpuks tulid vindised vene poisid, kes ei teadnud midagi Tammsaarest, ammugi Suumanist, ja ühisel jõul Tammsaare vabastati.

      Poisid astusid edasi. Väsinud Suuman istus Tammsaare kõrvale pingile ja jäi politseid ootama. Politseid ei tulnud. Ehk nad teadsid, et Tammsaare juures toimuvad häppeningid ja pole vaja segada. Suuman oleks võinud soovi korral Tammsaare kuju värvida vöödiliseks nagu ta maastikumaalid (maalähedane teema sobiks ju täitsa hästi), midagi poleks juhtunud.

      Suuman ootas, kuni külm hakkas. Jooki ka kaasas polnud. Kartis haigeks jääda ja läks koju. Kangelastegu jäi tunnustuseta.

      Püüdsin naerda mökitada ja näidata, et see oli igati vahva tegu. Ma ei tea, kas lohutas.

      Mis tähendus on, ma ei tea. Tähendusi oleks justkui mitu. Oma arust tähtis tegu võib jääda tähelepanuta ja räägitakse hoopis sellest, mis sind ennast enam ei huvita. Tähtis tegu muutub kergesti naeruväärseks. Ometi on hea, et see sai tehtud, mõjus vabastavalt. Tammsaaret vabastades vabastas Suuman iseend millestki. Ehk rutiinist. Ei tea. Ta tundus ühekorraga nukker, uhke ja õnnelik.

      Kursavend TALVO PABUT (käisime lavakas) saatis mulle kunagi romaani käsikirja. Romaan oli kumraniitidest ehk esseenidest ja Talvo oli saanud stipi Pariisi, et seal teemat uurida. Lugesin romaani siit-sealt, tundus korralik tekst, vist kirjutasin Kulkale soovituse. Kulka raha Talvo ei saanud. Ärgitasin, et ta punniks asjaga edasi, aga vist tundus talle, et kui ei, siis ei, et mage on tagasilükatud käsikirjaga mööda uksetaguseid käia.