Kraken ärkab. John Wyndham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõnekäänd võis tulla vaid kelleltki, kes Phyllist ei tunne.

      Kell oli 23.15, asukoht 35. laiuskraad umbes 24 kraadi Greenwichist läänes, laeva nimi oli Guinevere ja sündmuseks meie mesinädalad. Need faktid pole kahtluse all. Kruiis viis meid läbi Madeira Kanaaridele ja Roheneemesaartele, et pöörata siis põhja ja mööduda koduteel Assooridest. Me – mina ja Phyllis – naaldusime reelingule ja tõmbasime hinge. Kõrtsist kostis jätkuva tantsupeo muusika ja ballaadilaulja ihalemine. Meri laius meie ees kuuvalgel nagu siidsile tasandik. Laev seilas sujuvalt kui jõel. Me silmitsesime vaikides lõputut merd ja taevast. Meie taga halas ballaadilaulja edasi.

      «Mul on hea meel, et ma ei tunne sama, mis tema; see on kindlasti rusuv,» tähendas Phyllis. «Mis sa arvad, miks inimesed massiliselt selliseid dekadentlikke kaebelaule toodavad?»

      Mul polnud sellele vastust valmis, aga mind säästeti vaevast, kui ta tähelepanu äkki mujale pöördus.

      «Marss paistab täna õhtul päris vihane, eks? Loodan, et see pole halb enne,» sõnas ta.

      Ma vaatasin, kuhu ta osutas, ja nägin oma üllatuseks punast täppi hulga valgete kobaras. Marss on muidugi punane, aga ma polnud seda veel kunagi nii punasena näinud – samas polnud ka tähed kodus päris nii eredad kui siin. Asi võis olla selles, et me reisisime peaaegu troopikas.

      «Tõepoolest pisut ärritunud,» nõustusin.

      Silmitsesime natuke aega punast täppi. Siis ütles Phyllis:

      «Veider. Tundub, nagu see muutuks suuremaks.»

      Seletasin, et see pidi olema hallutsinatsioon, mida tekitas ainiti põrnitsemine. Me jõllitasime edasi ja täpp muutus üsna vastuvaidlematult suuremaks. Ja edasi: «Seal on veel teine. Marsse ei saa olla kaks,» lausus Phyllis.

      Nii see tõesti oligi. Väiksem punane täpp, esimesest pisut üles ja paremale. Ta lisas:

      «Ja veel üks. Seal vasakul. Näed?»

      Tal oli jälle õigus ja selleks ajaks säras esimene punkt juba taeva kõige märgatavama objektina.

      «Need peavad olema mingi lennukid ja me näeme nende heitgaaside helendavat pilve,» pakkusin ma.

      Jälgisime, kuidas kõik kolm tasapisi eredamaks muutusid ja madalamale vajusid, kuni rippusid vaevu silmapiiri kohal ja heitsid üle vee meie poole roosakaid peegeldusi.

      «Juba viis,» märkis Phyllis.

      Hiljem on meil mõlemal sageli palutud neid kirjeldada, aga võib-olla pole meid õnnistatud nii terase pilguga kui mõnda teist. Me ütlesime tollal ja räägime ka nüüd, et me ei näinud mingit kindlat kuju. Need olid keskelt erepunased ja hägusatest äärtest pisut tuhmimad. Kõige parem oleks kujutleda erepunast tulukest tihedas udus, tugev halo ümberringi – see annab umbkaudse pildi.

      Ka teised peale meie kummardusid üle reelingu ja et päris aus olla, peaksin vist mainima, et kamba peale paistsid nad olevat näinud sigarikujulisi tulesid, silindreid, kettaid, ovaale ja vältimatult ka taldrikuid. Meie neid ei näinud. Veel enam, me ei näinud kaheksat, üheksat või tosinat. Nägime viit.

      Halo võis ehk tekitada mingisugune reaktiivmootor, aga kiirus ei tundunud kuigi suur. Tuled kasvasid lähenedes üsna aeglaselt. Reisijad jõudsid kõrtsi tagasi minna ja oma sõbrad vaatama kutsuda, nii et peagi kõõlus reelingul pikk rivi, kes vahtisid ja spekuleerisid.

      Kuna mõõtkavast polnud aimugi, ei võinud me teada tulede suurust ega kaugust. Kindel võis olla vaid selles, et tuled laskuvad pikal liugleval trajektooril, mis näis neid risti üle meie kursi viivat. Mees minu kõrval rääkis parajasti kõiketeadvalt Püha Elmo tuledest ja tema kaaslane, kes Pühast Elmost midagi ei teadnud, avaldas arvamust, et polnud paljust ilma jäänud, kui esimene tuli vette kukkus.

      Taeva poole lahvatas võimas roosakas aurujuga. Siis tekkis kiiresti madalam ja suurem aurukardin, mis oli roosaka tooni kaotanud ja näis kuuvalgel kahvatu pilvena. See hakkas just hajuma, kui tuline sisin meieni jõudis. Vesi lõi seal mullitama, mäslema ja vahutama. Kui aur oli laiali lennanud, ei paistnud midagi peale tasapisi vaibuva lainetuse.

      Siis langes teine täpselt samamoodi peaaegu samasse kohta. Üksteise järel maandusid kõik viis valju vihina ja aurusisina saatel vette. Siis aur hajus, jättes veepinnale vaid paar üksikut virvendust.

      Guinevere'i pardal helisesid kellad, mootorimürin vahetas takti ja me hakkasime kurssi muutma. Meeskond kogunes paatide juurde ja valmistus päästeveste heitma.

      Sõudsime neli korda aeglaselt edasi-tagasi üle sündmuskoha ja otsisime. Midagi polnud näha. Kui meie oma kiiluvesi välja arvata, oli ümbritsev meri kuuvalgel vagur, lage ja puutumatu…

      Järgmisel hommikul saatsin kaptenile oma visiitkaardi. Tol ajal töötasin ma EBC-s ja mainisin, et nad paluvad mul kindlasti eelmise õhtu sündmustest loo teha. Ta andis tavapärase vastuse.

      «Te mõtlete BBC-d?» pakkus ta.

      EBC oli siis noorem ja seda tuli peaaegu iga kord seletada. Nii ma tegingi, lisades:

      «Nii palju kui mina nägin, on igal reisijal juhtunust erinev versioon. Mõtlesin enda oma teie ametliku kirjeldusega võrrelda.»

      «Hea mõte,» kiitis ta. «Laske käia, rääkige, mida nägite.»

      Kui ma olin lõpetanud, siis kapten noogutas ja näitas logiraamatu sissekannet. Olime enamikus asjades ühel meelel, kindlasti selles osas, et tulesid oli viis ja nende kindlat kuju oli võimatu tuvastada. Tema kiiruse, suuruse ja asukoha hinnangud olid mõistagi tehnilised üksikasjad. Märkasin, et tuled ilmusid radarile ja neid peeti esialgu tundmatut sorti lennukiteks.

      «Mida te ise arvate?» küsisin temalt. «Olete te varem midagi sellist näinud?»

      «Ei. Mitte kunagi,» vastas ta, aga näis kõhklevat.

      «Aga…?» pärisin ma.

      «Olgu, mitteametlikult,» lausus kapten. «Aasta jooksul olen kuulnud kahest peaaegu täpselt samasugusest juhtumist. Ükskord ilmus neid öösel kolm, teinekord pool tosinat päevavalges – ja ikkagi nägid nad üsna samasugused välja, lihtsalt mingi punane hämu. Aga mõlemad korrad olid Vaikses ookeanis, mitte siinpool.»

      «Miks mitteametlikult?» uurisin ma.

      «Mõlemal juhul oli ainult kaks-kolm tunnistajat ja teate, hallutsinatsioonide nägemine ei tule meremehe mainele kasuks. Need lood levisid nii-öelda professionaalselt – omade seas pole me nii skeptilised kui maarottidega. Merel juhtub ikka veel aeg-ajalt veidraid asju.»

      «Kas te ei saa pakkuda seletust, mida võiksin tsiteerida?»

      «Ametlikult ma ei tahaks. Jään oma sissekande juurde. Aga seekord on uudiste levimisega teine lugu. Meil on enam kui paarsada tunnistajat.»

      «Kas oleks mõtet sealt otsida? Teil on täpne koht teada.»

      Ta raputas pead. «Seal on sügav. Üle kolme tuhande sülla.

      Põhjani on pikk maa.»

      «Ja teistel juhtudel polnud ka vrakkidest mingit märki?»

      «Ei. Sellised tõendid oleksid uurimiseks põhjust andnud. Aga midagi ei leitud.»

      Rääkisime veel pisut, aga ma ei suutnud temalt ühtki teooriat СКАЧАТЬ