Attolia kuningas. Megan Whalen Turner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ majast ära kolinud, kui Costis oli veel väike.

      «Su isa nõu ei kuulatud?»

      Costis kehitas õlgu. «Ta ütles, et su nõu mitte kuulamisest on hullem vaid see, kui sul on õigus. Ta väitis, et üks meie tammidest ei pea tervet kevadet vastu. Kui see ei pidanudki, kolisime majast välja.»

      «Pole just väga aus.»

      Costis kehitas jälle õlgu. Talle oli see sobinud. Uus maja oli küll väike, mõeldud farmi ühe töödejuhataja jaoks, kuid see asus omaette. Costisel oli hea meel oma nõbudest eemale saada.

      Kuningas noogutas mõistvalt. «Mina ei saanud ka oma nõbudega läbi. Nad hoidsid mind ükskord peadpidi vihmaveetünnis ega lasknud enne lahti, kui olin korranud mõningaid räpaseid solvanguid oma pere kohta. Mitte et ma seda kellelegi teisele peale sinu tunnistaksin.» Ta võttis lonksu veini. «Viimasel ajal hakkasime nõbudega küll paremini läbi saama. Küllap juhtub midagi samasugust ka teiega, kui vanemaks saate.»

      Costis lõpetas veini oma peekris ja juurdles, mis sorti olevus peab küll olema, et andestada oma nõbudele niisugune asi. Ta kehitas õlgu. Kuningas rääkis nagu vana mees, kes lapsele nõu annab. Rahva ametlik isa, mõtles Costis, on noorem kui mina, aga Costis oli ka rühmaülema kohta väga noor. Igatahes oli Costise suhetel oma nõbudega väga vähe võimalust täiskasvanulikumaks saada, kui ta hommikuks surnud on. Kahtlemata tundis kuningas just sellepärast ennast nii turvaliselt oma häbiväärseid paljastusi tehes.

      Kuningas täitis Costise peekri uuesti.

      Uuesti istet võttes ütles ta: «Ära anna nii kähku alla, Costis. Räägi, miks sa mind lõid.»

      Costis neelas suus olnud veini alla.

      «Või peaksime lugu meelde tuletama? Sina ja su sõber astusite parajasti uksekäigust sisse, mida tehes sina kordasid kõiki solvanguid, mida olid kahtlemata kuulnud mu kallilt teenrilt Sejanuselt. Sain nii aru, et täna öösel oli ta koos oma vanade vahtkonnasõpradega väljas joomas käinud. Küllap jäi Aristogiton sellest lõbust ilma. Kas ta oli valves?»

      «Ta on okloi. Tema perekonnal pole maad. Sejanus ei hakkaks koos temaga jooma.»

      «Kuid sinu perekond on patronoi? Ning sina ja Aris olete sõbrad?»

      «Jah.»

      «Kui kahju, et võlvlaega koridor sinu sõnu nii hästi võimendas. Mõtlesin, et olin suuremeelne, kui teesklesin, et ei kuulnud midagi.»

      «Jah, Teie Majesteet.»

      «Rääkisin parajasti Teleusega, eks? Ta hõikas, et tuleksite meie juurde. Arvan, et püüdsime ebamugavustunnet varjata. Mäletad? Arutasime parajasti, kas peaksin koos vahtkonnaga treenima või mitte.»

      «Jah, Teie Majesteet.»

      «Ja sina…» ergutas kuningas.

      «Lõin teid, Teie Majesteet,» ohkas Costis.

      Ta oli kuninga ümber pööranud ja rusikaga tema jahmunud näkku virutanud, lüües ta tolmusele maapinnale, kus Eugenides veeres, ulgus ja kirus ning oma särgi peent valget kangast määris.

      «Miks?»

      «Ma ei tea.»

      «Kuidas saab mitte teada, miks sa kedagi lööd?»

      Costis raputas pead.

      «See pidi olema miski, mida ma ütlesin. Mis see oli?»

      «Ma ei tea.» Kuid ta teadis. Kuningas oli Teleusele kaastunnet avaldanud, sest tal on nii saamatud mehed, kes lasevad omaenda kuninganna ära röövida.

      «Sa pead tunnistama, Costis, et ma näppasin ta otse teie nina alt.»

      «Mitte selle pärast, mida te ütlesite. T-Teie Majesteedil oli muidugi täiesti õigus,» lausus Costis, teda vihates.

      «Aga miks siis?» käis kuningas siiralt peale. «Ütle mulle, Costis, miks?»

      Costis ei teadnud, miks ta ütles seda, mida järgmiseks ütles, kui mitte ehk sellepärast, et pidi niikuinii surema ega tahtnud seda teha valega huulil.

      «Sest te ei näinud kuninga moodi välja,» ütles ta.

      Kuningas jõllitas teda leebe hämmastusega.

      Costis jätkas ja läks iga sõnaga aina vihasemaks. «Sejanus ütleb, et olete idioot, ja tal on õigus. Teil pole aimugi, mismoodi kuninga moodi isegi välja näha, veel vähem, mismoodi kuningas olla. Te ei kõnni nagu kuningas, ei seisa nagu kuningas, te istute troonil nagu… trükkali õpipoiss kõrtsis.»

      «Nii et?»

      «Nii et…»

      «Sa pidasid mind üheks oma nõbudest?»

      Costis laskis edasi. «Nii et kõik, mida Teleus ütles, oli õige. Te ei peaks saama koos vahtkonnaga treenida. Võite treenida koos õukonna ülejäänud kasutute aristokraatidega või kohale kutsuda eddislaste garnisoni, kellega soovi korral harjutada.»

      «Lossis pole ühtegi Eddise sõdurit,» katkestas teda kuningas, et seda fakti rõhutada.

      «Nad on poole tunni kaugusel Thegmise sadamas. Nad on riigis igal pool laiali nagu paised. Võite neile järele saata. Me oleme kuninganna vahtkond ja teie jätke meid rahule. Teleusel oli õigus. Te ei kuulu…»

      Ise oma sõnadest šokeerituna, tõstis Costis käe, et peekrist veel üks lonks võtta, ja tardus selle sisse vahtides. See oli tühi. Ta keerutas peekrit sõrmede vahel ja püüdis mõelda. Kui mitu korda oli kuningas seda täitnud? Oled sa söönud? küsis kuningas, enne kui saatis toidu järele, mis polnud ikka veel kohale jõudnud ja millest ta oli teadnud, et see niipea kohale ei jõua. Kui mitu peekritäit lahjendamata veini ta oli joonud? Piisavalt, et liikmed muutuksid lõdvaks ja pea kergeks. Piisavalt, et keel valla päästa. Ta vaatas üles ja kohtas kuninga leebet küsivat pilku.

      Kuningas ei ole idioot, öelgu Sejanus, mida tahes. Ta on salasepitsevvärdjas.

      «Kes sul seda teha käskis?» küsis kuningas vaikselt.

      «Mitte keegi,» kähvas Costis.

      «Kas Teleus?» käis kuningas leebelt peale. «Ütle mulle, et see oli Teleus, ja ma lasen sulle andeks anda.»

      «Ei!» karjatas Costis. Ta hüppas püsti, käed rusikas. Peeker tema käes pudenes rohkem tähelepanu saamata põrandale ja purunes. Ta tundis, kuidas viha ja veini kuumus näkku kerkib. Ukse ees olev kardin tõmmati kõrvale.

      Kuninganna oli saabunud.

      Costis ahmis õhku sama hingetuna, nagu oleks järsk hoop tal hinge kinni löönud. Ta polnud saabumise helisid kuulnud. Ta vaatas Eugenidest, kes toolil edasi istus. Kuningat polnud Costise tekitatud kära häirinud. Ta pidi olema kuulnud samme koridoris. Ta oli kõnelenud vaikselt, nii et lähenejad teda ei kuulnud. Kuid kindlasti kuulsid nad Costist. Nad olid kuulnud teda kuninga peale karjumas. Veinipeekreid lõhkumas. Nüüd võisid nad näha teda ähvardavalt kuninga kohal seismas.

      Costis tõmbas värinal hinge. Ta tahtis kuninga maha lüüa. Ta tahtis karjuda. Ta langes kuninganna ette põlvili ja langetas pea peaaegu põrandale, kattes näo kätega, mis olid ikka alles rusikas, СКАЧАТЬ