Täie hooga edasi. Teine raamat. Rick Mofina

Чтение книги онлайн.

      1

      Vana matmispaik.

      Keegi ei käi eales seal.

      Chrissie tundis kohmetust oma kavaleri sünnipäevasoovi pärast „teha seda“ seal.

      „Robbie, see paik ajab mul judinad peale.“

      „Jäta nüüd, tibuke. Mõtle sellest kui oma esimesest korrast kaheksateistkümneaastase mehega ja meie esimesest korrast surnuaias. Kas pole lahe?“ Robbie tõmbas kõrrega karastusjoogipurgi tilgatumaks, seejärel röhitses. „Pealegi oleme seda teinud igal pool selles masendavas linnas.“

      Kurb, kuid tõsi. Siin polnud suurt muud tehagi.

      Rampart oli väsinud väikelinn Riverview’ maakonnas New Yorgi osariigi põhjapiiril. See oli provintsliku Ameerika kodu: patriootidel olid verandal väljas riigilipud, siin leidus luitunud välimusega pisipoode, siin asusid suure krediitkaardifirma kõnekeskus, väike amišite kogukond ja vangla.

      Chrissiele tundus, et Ramparti elanike ainsad tegevused olid töötamine, purjutamine, seksimine, elu üle torisemine ja linnast lahkumisest unistamine.

      Välja arvatud ehk amišid, mõtles Chrissie, nemad paistsid rahul olevat.

      Chrissie ja Robbie oli kaks ja pool aastat koos olnud. Kui nad nüüd Robbie isa Ford Tauruses istusid ja valgusfoori rohelist tuld ootasid, mõtiskles Chrissie nende ees seisvast sundvalikust.

      Chrissie oli ühte Florida kolledžisse vastu võetud. Robbie ei tahtnud, et ta sinna läheks. Robbiet ootas töökoht vanglas ja ta rääkis abiellumisest. Chrissie armastas Robbiet, kuid ei kavatsenud jääda Ramparti ja saada vangivalvuri naiseks, töötada ostukeskuses, sõidutada oma lapsi igale poole, samal ajal püüdes mitte otsa sõita amišite hobuvankritele.

      Chrissiel seisis paari kuu pärast ees lahkumine, ent Robbie vältis sellest kõnelemist. Ta elas hetkes. See oli tore, kuid varem või hiljem tuleb Chrissiel temaga suhe lõpetada.

      Kuid mitte täna õhtul. Mitte Robbie sünnipäeval.

      Valgusfoori tuli vahetus ja nad veeresid piki Riverview’ ostutänavat. Selle avar parkla oli mahajäetud ja pime.

      „Noh, kallis, kas oled surnuaiaks valmis?“

      Robbie tüüris Taurust juba mööda kiirteed linnast välja. Valged teemärgistusjutid libisesid kiiresti nende all ja Chrissie tegi ettepaneku.

      „Läheks õige Rose Hilli?“

      „Ei, me käime seal kogu aeg.“

      Chrissie tundis Robbie kätt oma jalal.

      „Ole nüüd. Mul on sünnipäev.“

      „Aga see on nii pagana jube. Seal ei käi mitte keegi.“

      „See teebki selle paiga ägedaks.“ Robbie silitas Chrissie reie sisekülge. „Mul on pagasiruumis magamiskott.“

      Chrissie ohkas ja vaatas aknast välja suveöhe.

      „Olgu pealegi.“

      Kui nad linnast välja jõudsid, suundusid esituled pimedusse. Fordi kõrged valguskiired tabasid üksildase sõidutee äärsetest metsadest neid jälgivate loomade hiilgavaid silmi.

      Pärast mitme kilomeetri läbimist võttis Robbie kiiruse täiesti maha ja keeras maanteelt rohtukasvanud rajale. Seda tähistas tormidest räsitud silt, millest oli lihtne mööda sõita ja millel oli üks sõna: matmispaik.

      Auto kõikus ja vajus kaldu, kui Robbie sõitis aeglaselt üle vanade rattarööbaste, kuni nad peatusid sissepääsu keelava sildi juures, mis oli traadiga keti ja lukuga suletud värava külge kinnitatud.

      „Vaata seda seal.“ Chrissie osutas käega. „Me ei pääse sisse.“

      Robbie jättis auto seisma.

      „Pääseme küll.“

      Ta läks autost välja värava juurde, tema T-särk kumas pimeduses. Ööliblikad laperdasid esitulede ümber, kui Robbie luku kallal toimetas, ning ainus heli oli ritsikate koor.

      Chrissie teadis selle piirkonna ajalugu. Ta oli üheksanda klassi uurimistöös sellest kirjutanud.

      19. sajandi lõpus ehitas osariik Ramparti suure hullumaja. Sellel oli oma surnuaed, sest kohalikud ei soovinud, et patsiendid maetakse nende lähedaste kõrvale. Kui hullumaja nelikümmend aastat tagasi suleti, eemaldati kõik hauakivid ja hauakohti hoiti saladuses, et kaitsta perede privaatsust. Praegu polnud seal muud kui lahmakas rohelist muru, mida piiras lopsakas mets.

      Robbie tegi luku lahti, kett kõlises, kui ta selle eemaldas, ja avas värava. Pärast seda, kui nad olid autoga sellest ettevaatlikult läbi sõitnud, sulges ta värava.

      „Kuidas sa selle luku avasid?“

      „Trevi paps töötab transpordiosakonnas ja ta rääkis mulle, et kui vana lukku õigesti käänata, tuleb see lahti.“

      Robbie sõitis aeglaselt piki surnuaia metsaserva, seiskas mootori ja kustutas tuled.

      Pea kohal sirasid tähed.

      Nad kõndisid Robbie telefoni valgel kaugemal asuva alani, kus muru oli nagu paks vaip. Nad rullisid magamiskoti lahti.

      „Ümberringi pole midagi, aga meie all on hullud surnud.“

      „Kuss, sünnipäevalaps.“

      Robbie libistas käed Chrissie piha ümber, seejärel ta särgi ja teksapükste alla. Nad suudlesid ja kui Chrissie käsi leidis Robbie tõmbluku, ta tardus, tõmbus eemale ja vaatas kottpimedasse metsa.

      „Mis on?“

      „Seal eemal on midagi!“

      Robbie järgis tema pilku leekideni, mis hubisesid sügaval metsas.

      „Mis see on?“ Chrissie hoidis tugevamini Robbiest kinni.

      „Ma ei tea. Seal pole aakrite kaupa mitte midagi.“

      „Seal on vana küün, mida hullumaja kasutas aastaid tagasi, aga…“

      Tule suunast kostis nendeni jõuetu kauge karje, naise karje.

      „Oh, jumal küll, Robbie!“

      „Mida paganat?“

      Öövaikust lõhestas veel karjeid, sel korral valjemini, nii et Chrissiel tõusis kananahk ihule.

      „Aidake mind! Palun! Aidake mind!“

      Robbie haaras Chrissiel käest ja hakkas tule suunas läbi metsa jooksma, ent Chrissie tõmbas ta tagasi.

      „Võtame auto!“

      „Ma ei tea, kas me pääseme läbi!“

      „Robbie, autos on meil turvalisem!“

      Nad СКАЧАТЬ