Helisevad ööd saarel. Heli Künnapas

Чтение книги онлайн.

      1

      Mul on sind vaja!

      „Mul on sind vaja!” pahvatan esimese asjana, kui telefonis Sanderi unist häält kuulen.

      „Mida?” pomiseb mees unesegaselt.

      „Tähendab…” hakkan kokutama, „..mul on vaja sind näha ja sinuga rääkida,” püüan oma esimesi sõnu pehmendada. Kuigi tundub, et Sanderil on mu ootamatu avalause juba meelest läinud.

      „Eliise, kell on kaks öösel. Kui sul just isiklikku helikopterit ei ole, siis on see hetkel kahjuks võimatu.”

      Sanderi hääl kõlab juba veidi reipamalt. Vähemalt ei ole ma enam ainus, kes keset ööd üleval istub. Ei teagi, kas peaksin selle üle kurvastama või kahjurõõmu tundma. Ei, Sander ei ole tegelikult see, kes peaks koos minuga üleval istuma, Margus on. Minu enda elukaaslane on see, kellele ma peaksin praegu helistama. Aga ei saa, sest Margus on kusagil mujal koos kellegi teisega. Sõpradega väljas, nagu ikka nädalavahetustel. Ei saa öelda, et see mulle siianigi meeldinud oleks, aga täna jõudis kätte viimane piir, sest on alles neljapäeva õhtu, aga tema nädalavahetus juba käib. Sain aru, et nii ma enam elada ei taha ega suuda. Loomulikult oli Sander see, kellele ma helistasin. Öösel. Kell kaks.

      „Mul ei olnudki plaanis kohe tulla.” Hetkeks tundub, et tahaksin veidi mossitada, sest esimese reaktsioonina leiab Sander põhjuse, miks me kohtuda ei saa. Siis aga saan ise ka aru, et kui keegi kell kaks öösel mossitama peaks, siis kindlasti mitte mina. „Aga kas ma hommikul esimese praamiga võin tulla?”

      „Loomulikult!”

      Pisarad jooksevad üle mu põskede. Ise ka ei saa aru, miks. See ühesõnaline nõusolek oli kui tugev kallistus sõbralt. Just see, mida mul hetkel vaja oli. Nüüd, kui teadsin, et kallilt sõbralt päriskallistuste saamiseni on vaid mõned tunnid, võisin rahulikumalt hingata.

      Ei mäletagi, millal viimati Sanderile helistasin. Aegajalt kirjutasime facebookis või saatsime teineteisele pilte oma tegemistest. Aga see polnud see, mis vanasti, kui me Akadeemias õppimise ajal parimad sõbrad olime. See polnud enam sama, mis ühikas poole ööni koos pilli mängida või jutustada. Sellest ajast, kui Sander saarele kolis, muutus meie vahel kõik. Teoreetiliselt oleksime ju saanud telefonis küll rääkida, aga pilli mängida ju mitte. Meie vahel aga said paljud asjad räägitud just läbi pillimängu. Neil ühistel hetkedel, kui meie viiulid üheskoos kõlasid, sai paljugi välja öeldud nii, et sõnu kasutada ei olnud vaja, muusika rääkis meie eest.

      Aastavahetusel teatas Sander ootamatult, et uue veerandi algul asub saarele muusikakooli õpetajaks. Nii ta läkski. Ootamatult.

      Loomulikult olin tema peale tige. Sander jättis mu ilma parimast sõbrast. Ta võttis minult iseenda. Enne seda olin õnnelik, sest kooselu Margusega sujus. Või vähemalt ei häirinud mind Marguse teod nii väga. Pärast Sanderi lahkumist aga hakkasid ka asjad Margusega allamäge minema. Veeresid ja veeresid. Väikestest probleemidest said üha suuremad. Tänaseks aga nii suured, et ma ei näe enam mingit võimalust, kuidas saaksime Margusega jätkata.

      Peale minu, loobus Sander sama ootamatult ka karjäärist teatri orkestris. Selle koha saamine oli meie mõlema unistus ja nägime selleks kõvasti vaeva. Käisime juba Akadeemias õppimise ajal mõlemad katsetel. Alles pärast mitut aastat osutusime teatri orkestrisse valituks. Aastaid proovimist ja unistamist ning seejärel töötas Sander orkestris vaid pool aastat. Mõttetult maha visatud vaev ja pingutus. Minu jaoks siiani täiesti mõistetamatu, kuidas ta sai sellest kõigest loobuda.

      Teatri hooaja alguseni on veel paar nädalat. Nii ei takista miski mind põgenemast. Margus ilmselt ei märkakski seda, sest nagunii ei tule ta terve nädalavahetuse koju.

      2

      Probleemid kui praamid

      Uskumatu, kui kiiresti väga lähedastest inimestest saavad võhivõõrad.

      Küünitan veidi üle reelingu ääre, et paremini merd näha. Õlgadeni juukseid on esinemiseks lihtne korda seada, kuid tuulisel praamil lendlevad need täiesti kontrollimatult ümber mu pea, sest patsiks kokkusidumiseks on need kahjuks liiga lühikesed.

      Praam tekitab mõnusaid vahuseid laineid peegelsiledal merepinnal.

      Mõnikord on mul tunne, et minu kooselu Margusega on täpselt samasugune ‒ kõik oleks nagu tasane ja sile ning siis sõidab mingi praam sisse ja lööb kõik lainetama. See praam on viimasel ajal ükskõik, milline probleem. Viimasel ajal kakleme kõige rohkem sellepärast, et meie ajagraafikud ei sobi kokku. Autode müügimehena töötab Margus klassikalistel kontoritöö aegadel. Muusikuna hakkab minu tööpäeva aga õhtuti, kui toimuvad kontsertid. Tihti olen ka nädalavahetustel kusagil esinemas. Margus tahaks siis aga välja minna ja pidutseda. Minul ei ole aga võimalik peolt otse kontserdilavale astuda. Isegi kui mu pidu ei tähenda alkoholiga liialdamist, siis magamata öö annaks lava ikkagi tunda.

      Ma ei ole aastaid õppinud ja harjutanud selleks, et mingisuguse järjekordse peo pärast mõni esinemine ära rikkuda ja sellega oma karjäär veega alla lasta.

      Nii käibki Margus nädalavahetuseti väljas koos oma sõpradega. Viimasel ajal üha enam ja enam. Järgi mõeldes saan aru, et tegelikult on see meie vahel alati nii olnud. Varem oli aga Sander mu kõrval. Õhtuti kontsertilt tulles ootas mind ka varem ees tühi korter. Aga siis kohtusime Sanderiga minu või tema juures ning me mängisime viiulit. Vahepeal lebotasime niisama, rääkisime juttu ja siis mängisime edasi.

      Need olid imelised helisevad ööd… milliseid ma ei saa ilmselt kunagi tagasi.

      Seda enam olengi jätkuvalt Sanderi peale pahane, et ta niiviisi ära läks ja mind üksi jättis. Olen alati muusikat armastanud, kuid pärast Sanderi lahkumist oli ka see kuidagi üksildane. Pealegi hakkasin üha enam mõistma, kui erinevaid elusid elame me Margusega.

      Asi ei ole vaid erinevates tööaegades. Autode müügimehena peaks Marguse töö ju ka loominguline olema. Tegelikult on tema meie suhtes see pool, kes on tõsine kuivik. Ma ei tea, kas inimesena, kes harjutab vähemalt kuus tundi päevas viiulit, saan oma elukaaslast selliselt sildistada, aga nii ma tunnen.

      Margusega ei tule spontaansed plaanid kunagi välja. Vähemalt mitte minuga. Kui sõbrad helistavad, ei ole Margusel kunagi probleem kahe minuti pärast uksest välja joosta. Kui mina aga teen ettepaneku, et läheme kell üksteist öösel õue tähti vaatama, siis leiab ta sada ja kaheksa põhjust, et diivanilt mitte tõusta. Rääkimata sellest, et keset tööpäeva võiks koos lõunat sööma minna või… Igatahes nii palju, kui minul spontaanseid mõtteid tuleb, nii palju tema neid tapab. Kuni selleni, et ega mul ka enam ei olegi mõtteid, mida Margusega koos võiks teha.

      Tülid on ka asjade üle. Või pigem nende rohkuse üle. Marguse arvates on meil korteris liiga palju asju ja kõik on pidevalt segamini. Minu arvates on meie korter vajalike asjade jaoks lihtsalt liiga väike. Kõige hullem on selle juures, et Marguse asju on tegelikult kõikjal rohkem vedelemas. Varasematel aegadel korrutas Sander mulle aegajalt lauset, et segamini ümbrus näitab segamini sisemust. Ma ei ole siiani päris täpselt aru saanud, mida ta sellega mõtles. Eriti kuna ma leian alati nendest hunnikutest vajalikud asjad üles. Marguse kohta sama öelda ei saa, sest tema asjad on segamini ning ta ei leia neid ka üles.

      Üha enam tunnen, et isegi kui oleme samas ruumis, ei ole mul talle midagi öelda ega soovi temaga koos midagi teha. Sanderiga ei tulnud mul kunagi sõnadest puudu.

      Kuigi ka Sanderiga on nüüd asjad teisiti olnud. Pärast saarele kolimist on ta mõned korrad mandril käinud. Paar korda istusime kohvikus, kuid see oli kuidagi võõras. Nii ei ole ma temaga tükk aega kontakti otsinud. Kuni eilseni.

      „Saabume sadamasse kümne minuti pärast…” teatab robotilik kapteni hääl kõlaritest. Suurele СКАЧАТЬ