Kas doktor Proktor suudab jõulud päästa?. Ю Несбё

Чтение книги онлайн.

      Seejärel asusid nad Juliette’i riisipudru kallale. Sest on ainult üks asi, mis meeldib Lisele ja Bullele paremini kui Juliette’i riisipuder, ja see on doktor Proktori karamellipuding. Bullele meeldisid muuseas kõik karamelli maitsega asjad, seepärast oli tal pidevalt taskus karamellikastmepudelike. Tema ema ei olnud nimelt sugugi meisterkokk, nii et kui Bulle ja ta õde õhtust sõid, oli Bulle õppinud ema tähelepanu kõrvale juhtima (hüüdes näiteks: „näe, seitsme jalaga ämblik!”) ja oma õhtusöögile karamellikastmepudelikesest sortsama. Kuigi tuleb tunnistada, et kalapulgad karamellikastmega maitsevad natuke imelikult ja hernesupp karamellikastmega maitseb veelgi imelikumalt.

      Aga praegu olid nad Juliette’i ja doktor Proktori köögis. Ja kuni nad lurinal ja mõminal putru parkisid, jutustas Juliette Margarin, kuidas tema rikkas perekonnas Prantsusmaal tähistati jõule suures külmas lossis, kus pakuti pardipraadi, ja seal oli palju teenreid, aga mitte ühtki sõpra või sugulast.

      „Meie pool oli vastupidi,” ütles doktor Proktor, tõusis püsti ja pani raadio käima.

      „Minu vanematel oli tibatilluke soe maja ja mitte ühtki teenrit, küll aga jõuluõhtul hulk sugulasi. Meid oli nii palju, et maja oli lõhkemiseni pungil, meid pressis välja akendest ja ustest.” Ta oli leidnud raadiojaama, kust tuli soovikontsert, kus tuttavad, kallimad, tädi- ja onutütred, sõbrad, klassikaaslased ja kolleegid saatsid üksteisele jõulutervitusi ja soovilugusid. „Kõik olid leiutajad ja kõik rääkisid korraga oma uuematest leiutistest,” ütles Proktor. „Me sõime midagi uut, mis ema ja vanaema olid välja mõelnud, ja kinkisime üksteisele jõuludeks omaleiutatud asju.”

      „Näiteks mida?” küsis Bulle suutäite sekka.

      „Noh, need võisid olla lihaskindad, millega sai ära väsimata tonnide kaupa lund rookida. Või suusad, millega ei olnud võimalik kukkuda. Aga enamasti olid need asjad, mis plahvatasid kuidagi naljakalt. Ja siis ühel aastal leiutas tädi Inga kommikarbi, mille avamisel kõik kommid rääkima hakkasid. Nad kiitsid läbisegi, kui imehead nad on, kuni kiljusid kooris: „Võta mind, võta mind!””

      „Ho-hoo!” hüüdis Bulle. „Ja teil käis jõuluvana?”

      Proktor vahtis enne vastamist mõtlikult enda ette. „Isa läks välja ja ütles, et peab jõuluvanale appi minema. Natukese aja pärast tuli jõuluvana kingitustega, ütles, et tal on palju tegemist, ja lahkus niisama kiiresti, nagu oli tulnud.”

      „Meie pool teeb isa täpselt samuti!” ütles Lise. „Aga ma saan kingade järgi aru, et see on isa, kes on jõuluvanariided selga tõmmanud.”

      „Aga sina, Viktor?” küsis Juliette. „Kas sa said aru, et see on sinu isa, kui ta tuli igal aastal pärast jõuluvana lahkumist koju tagasi?”

      „Ei,” ütles doktor Proktor hajameelselt ja vaatas aknast välja. „Isa tuli tagasi alles päris hilja. Jõuluvana aitamine oli nimelt suur ja tähtis töö.”

      „Ha-haa,” ütles Bulle kuivalt.

      „Selline jõuluõhtu tundub igatahes lõbusam kui minu kodus,” ütles Lise. „Meie peres tehakse üksteisele ainult asjalikke kingitusi. Nagu uus koolikott või annetus puhkpilliorkestri toetuseks või muu säärane. Isa jälgib hoolega, et me õigetpidi ümber jõulupuu käiksime ja kui me oma pakid lahti teeme, korjab ema kingipaberid kokku ja triigib ära, et neid saaks järgmisel aastal kasutada. Ja ta kogub kaardid ka kokku ja kirjutab peale, kui palju kingitus tema arust maksis, et me saaksime järgmisel aastal teha sama kalli kingituse.”

      „Põhjalik ema,” ütles Proktor.