Kaunitar ja miljardär. Barbara Dunlop

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuid tal polnud seda vajagi. Tal oli terve virsiku ja koore värvi jume, mida rõhutasid säravaimad sinised silmad, mida mees iial näinud. Naise juustel mängis maast lakke ulatuvast aknast tulvav päikesevalgus. See meenutas Hunterile kaminatuld ja ta tõmbas jälle käed rusikasse.

      „Mul on see mõte.”

      Mees käskis endal jätta see avang rahule.

      „Roger ei taha seda toetada,” jätkas naine.

      Ta tahtis, et Hunter vahele astuks?

      Muidugi. Kerge. Milles probleem.

      „Lase kuulda,” ütles ta.

      „Asi on ballis.”

      Hunter oli äsja lugenud Lux Kaunitari Toodete valentinipäeva ballist. Nad kavatsesid kasutada seda Sulni Lavendli brändi turulepaiskamiseks. Mis puutus avalikkuse tähelepanu taotlemisse, siis oli see väga sünnis mõte. Naised armastasid valentinipäeva ja Sulni Lavendli tooted olid kõik enda üleslöömiseks ja kauniks tegemiseks.

      „Räägi,” ütles ta.

      „Mina olen juhtinud balli planeerimist,” seletas Sinclair ja nihkus ettepoole, tõmmates mehe tähelepanu kahvaturoosale topile. „Ja olen mõelnud, et peaksime midagi suuremat ette võtma.”

      „Suurema balli?” Mees sundis oma tähelepanu tagasi naise näole. Nad olid üürinud ballisaali Roosevelti hotellis. Ega sellest suuremat polnud saada.

      Sinclair raputas pead. „Mitte suurema balli. Suurema turulepaiskamise. Midagi enamat kui ball. Ball on väga hea. Suurepärane. Aga see ei ole…” Ta surus huuled kokku ja vaatas maha. „Küllaldane.”

      „Räägi mulle, mis sul plaanis on,” ergutas mees, uudishimulik, kuidas naine oma ametiasju juhib. Manchesteris oli teda köitnud naise intelligentsus. Oleks huvitav temaga uuel tasandil asju ajada.

      „Mina mõtlesin…” Sinclair tegi pausi, otsekui kogudes mõtteid. „Käivitada Sulnis Lavendel mõnes luksusspaas. Lisaks ballile.” Ta hakkas õhinal rääkima. „Me taotleme kõrgklassi turgu. Ja kus lasevad rikkad naised soenguid teha? Kus nad teevad näohooldust? Kehamähiseid? Oma vahatamisi?”

      „Spaas?” küsis Hunter, püüdes kõigest väest mitte mõelda Sinclairist ja vahatamisest.

      Naine naaldus tagasi, osutades sõrmega tema poole, nägu erutusest õhetamas. „Täpselt.”

      „Pole paha,” tunnistas mees. See oli väga hea mõte. Talle meeldis, et see oli harukordne ja küllap osutus ka efektiivseks. „Mis Rogeri vastuväited on?”

      „Ta ei esitanud mulle oma vastuväiteid. Ta ütles lihtsalt ei.”

      „Tõesti?” Hunter ei pidanud suuremat autokraatlikust ja salatsevast juhtimisstiilist. „Mida sa tahad, et ma teeksin?”

      Ükskõik mis see ka poleks, ta teeks seda jalamaid. Ja mitte nende põgusa suhte pärast. Ta teeks seda sellepärast, et naise mõte oli hea ning ta hindas naise arukust ja loovust. Rogeril peab olema küll pagana hea põhjus naise ettepaneku tagasilükkamiseks.

      „Kui sa saad seda Rogeriga klaarida…”

      „Noh, Rogeriga klaarin ma asja ära.”

      Naise hambad haakusid tema alahuulde ja silmis välgatas ebalus. „Sa nõustusid kole kähku.”

      „Ma olen ärgas ja otsustav. On sul sellega probleem?”

      „Niikaua kui…” Naise pilk oli süüdlaslik.

      „Ma reageerin sinu ideele, Sinclair. Mitte sinu kehale.”

      „Oled kindel?”

      „Muidugi olen ma kindel.” Oli jah. Ilmtingimata.

      „Ma kavatsesin rääkida New York Millenniumiga.” Naine nimetas populaarse spaa Manhattani südames.

      „Kõlab paljutõotavalt. Vajad sa veel midagi?”

      Naine raputas pead ja tõusis. „Roger oli minu ainus takistus.”

      Kaks

      „Ilmselt,” lausus Roger, „ei saa ma peadirektorit eirata.”

      Sinclair noogutas ülemuse kabineti külalisetoolist, kus ta istus, surudes endas alla kiusavat süütunnet, et ehk oli ta oma suhet Hunteriga kasutanud hoovana. Ta tunnistas, et oli arvestanud Rogeri sunnitud taandumisega Hunteri ees.

      Aga ta lohutas ennast oma veendumusega, et toote käivitamine spaas on väärt idee. Ka oli Roger viimasel ajal nii imelikult vastu töötanud, tõrjudes tema soovitusi vasakult ja paremalt. Oli lausa võimatu teha oma tööd, kui boss tema iga viimast kui sammu juhtis. Hunteri juurde minek oli olnud tema viimane pääsetee.

      Pealegi oli ju Hunter kutsunud kõiki töötajaid oma ideid endaga jagama. Tema ei kasutanud mingeid erieeliseid.

      „Ma ei hellita erilisi lootusi, et sa Millenniumi meile kindlustad,” hoiatas Roger.

      Sinclair oli optimistlikum. „Neile oleks see ka hea. Nad saaksid ära kasutada kogu meie eeskujuliku reklaami.”

      Roger ajas enda jalule. „Ma tahan, et sa Chantali endaga kaasa võtaksid.”

      Sinclair pilgutas püsti tõustes silmi. „Mida?”

      „Ma hindan tema väljavaateid.”

      „Mille…” Sinclair otsis selles nõudmises loogikat.

      Chantal oli noorem turundusassistent. Oma kahe firmas veedetud aasta jooksul oli ta olnud peamiselt tegevuses administratiivtööga nagu reklaamide avaldamine ja tasuta näidiste programmi juhtimine.

      „Tal on hea silm,” ütles Roger Sinclairi ukse juurde saates.

      Hea silm mille peale?

      „Ja ma tahaksin, et ta avardaks oma kogemusi,” lõpetas ta.

      Sinclair oli valmis vastu vaidlema, aga ta oli oma loa saanud, seepärast oli aeg strateegiliseks taganemiseks. Külla ta uurib ise välja, mis selle Chantaliga on.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным СКАЧАТЬ