Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia. Урсула Крёбер Ле Гуин

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on nurgakivi,» ütles kallis tuttav hääl ja Shevek tundis rõõmusööstu. Varjudes polnud enam müüri ja ta teadis, et oli tagasi jõudnud, et oli kodus.

      Hiljem ei suutnud ta oma unenäo üksikasju meenutada, kuid seda läbitungivat rõõmuhoogu ta ei unustanud. Ta polnud kunagi tundnud midagi sellesarnast; ta oli nii kindel selle tõelisuses, nagu oleks näinud korraks püsivalt säravat valgust, nii et ta ei mõelnud sellest kunagi kui unenäos kogetud ebareaalsest ideest. Ainult et ükskõik kui kindel see unenäos oligi, ei suutnud ta seda uuesti taastada ei igatsuse ega tahtejõuga. Ta suutis seda ärgates üksnes meenutada. Kui ta müüri jälle unes nägi, nagu mõnikord juhtus, olid unenäod tusased ja lahenduseta.

      Nad olid saanud «vangla» mõtte episoodidest raamatus «Odo elu», mida lugesid kõik ajalooga tegelema valitud. Raamatus oli palju selgusetuid kohti ja Wide Plainsis ei leidunud kedagi, kes oleks nende seletamiseks piisavalt ajalugu tundnud; aga selleks ajaks, kui nad jõudsid Odo Drio Kantsis veedetud aastateni, oli «vangla» kontseptsioon ennast ise ära seletanud. Ja kui ringkäike tegev ajalooõpetaja jälle linna tuli, laiendas ta seda teemat väärika täiskasvanu vastumeelsusega, kes peab lastele ära seletama mingi roppuse. Jah, ütles ta, vangla oli koht, kuhu Riik pani inimesed, kes ei kuuletunud tema Seadustele. Aga miks nad sealt lihtsalt ära ei läinud? Nad ei saanud minna, uksed olid lukus. Lukus? Nagu liikuva veoauto uksed, et sa välja ei kukuks, tola! Aga mida nad ühes ruumis kogu aeg tegid? Mitte midagi. Seal polnud midagi teha. Te olete ju näinud pilte Odost Drio vangikongis, eks? Kujutlege trotslikku kannatlikkust, langetatud halli pead, kokkupigistatud käsi, varitsevate varjude liikumatust. Mõnikord mõisteti vangid tööle. Mõisteti? Noh, see tähendab, et kohtunik, Seaduse antud võimuga isik, käskis neil mingit füüsilist tööd teha. Käskis neil? Mis siis, kui nad seda teha ei tahtnud? Noh, neid sunniti seda tegema; neid peksti, kui nad ei töötanud. Pingeline põnevus käis läbi kuulavate laste, üheteistja kaheteistaastaste, kellest ühtki polnud kunagi löödud ning ükski polnud ka näinud kedagi löödavat muidu kui konkreetsele isikule suunatud äkilises vihahoos.

      Tirin esitas küsimuse, mis kõigil meeles mõlkus: «Te tahate öelda, et paljud inimesed peksid ühte?»

      «Jah.»

      «Miks teised neid ei takistanud?»

      «Valvuritel olid relvad. Vangidel ei olnud,» ütles õpetaja. Mees rääkis sellise inimese ägedusega, keda sunnitakse ütlema vastikuid asju ja kes selle pärast häbi tunneb.

      Vastuhaku lihtne ahvatlus liitis Tirini, Sheveki ja kolm ülejäänud poissi ühte. Tüdrukud olid nende seltskonnast elimineeritud, nad poleks osanud öelda, miks. Tirin oli leidnud õppekeskuse läänetiiva all ideaalse vangla. See oli piisavalt suur ruum, et üks inimene mahuks istuma või lamama, ning selle moodustasid kolm tsemendist alusmüüri ja selle kohal asuva korruse põranda alumine külg; kuna alusmüürid olid tsementvalatise osaks, läks ruumi põrand üle seinteks ning raske kivitahvlist sein eraldas tühimiku täielikult. Kuid uks pidi olema lukus. Eksperimenteerides leidsid nad, et kaks müüri ja tahvli vahele kiilutud prussi sulgesid selle kohutava lõplikkusega. Ükski seesolija ei suutnud seda ust avada.

      «Aga valgus?»

      «Valgust pole,» ütles Tirin. Ta kõneles selletaolistest asjadest autoriteetselt, sest tema kujutlusvõime viis ta otse nende asjade keskele. Ta kasutas neid fakte, mis tal olid, kuid mitte faktid ei andnud talle tema enesekindlust. «Drio Kantsis lasksid nad vangidel pimedas istuda. Aastate viisi.»

      «Aga õhku said nad siiski,» ütles Shevek. «See uks sulgub nagu vaakumühendus. Selle sees peaks olema auk.»

      «Sellest kivist läbi puurimine võtab tunde. Igatahes, kes kavatseks sellesse kasti jääda nii kauaks, et õhk otsa saab!»

      Vabatahtlike ja soovijate koor.

      Tirin vaatas neid pilkavalt. «Te olete hullud. Kes tõepoolest tahaks sellisesse kohta luku taha jääda? Milleks?» Vangla tegemine oli olnud tema idee ja talle piisas sellest; ta ei mõistnud, et kujutlusest mõnele inimesele ei piisa, et nad peavad kongi minema, peavad üritama avada avamatut ust.

      «Ma tahan proovida, kuidas see tundub,» ütles Kadagv, laiarinnaline tõsine dominantne kaheteistaastane.

      «Kasuta oma pead!» irvitas Tirin, kuid ülejäänud toetasid Kadagvi. Shevek tõi töötoast trellpuuri ja nad puurisid läbi «ukse» nina kõrgusele kahesentimeetrise augu. See võttis peaaegu tund aega, nagu Tirin oli ennustanud.

      «Kui kaua sa tahad seal istuda, Kad? Terve tunni?»

      «Vaata,» ütles Kadagv, «kui ma olen vang, ei saa ma ise otsustada. Ma pole vaba. Teie peate otsustama, millal mind välja lasta.»

      «Tõsi küll,» ütles Shevek, tema loogikast närvi minnes.

      «Sa ei saa liiga kauaks jääda, Kad. Mina tahan ka!» ütles neist noorim, Gibesh. Vang ei vaevunud vastama. Ta läks kongi. Uks tõsteti üles ja pandi mürtsatades paika, prussid toetati selle vastu ning neli vangivalvurit haamerdasid need entusiastlikult paika. Kõik tunglesid õhuaugu ümber, et vangi näha, aga kuna seal vanglas peale õhuaugu muud valgust polnud, ei näinud nad midagi.

      «Ärge kõike vaese peeru õhku välja imege!»

      «Puhu talle natuke sisse.»

      «Peereta talle natuke sisse!»

      «Kui kaua me teda hoiame?»

      «Tund aega.»

      «Kolm minutit.»

      «Viis aastat!»

      «Tulede kustutamiseni on neli tundi. Sellest peaks aitama.»

      «Aga mina tahan ka!»

      «Hea küll, jätame sinu terveks ööks.»

      «Nojah, ma mõtlesin, et homme.»

      Nelja tunni pärast lõid nad prussid eest ja vabastasid Kadagvi. Too ilmus välja sama dominantsena nagu oli sisenenudki ja ütles, et on näljane, ja et see oli tühiasi: ta lihtsalt magas suurema osa ajast.

      «Kas teeksid seda uuesti?» esitas Tirin talle väljakutse.

      «Muidugi.»

      «Ei, mina tahan järgmist korda…»

      «Suu kinni, Gib. Kas praegu, Kad? Kas läheksid kohe praegu sinna tagasi, teadmata, millal me su välja laseme?»

      «Muidugi.»

      «Ilma toiduta?»

      «Nad söötsid vange,» ütles Shevek. «See ongi kogu asja juures nii imelik.»

      Kadagv kehitas õlgu. Tema ülbelt vastupidav hoiak oli väljakannatamatu.

      «Kuulge,» ütles Shevek kahele nooremale poisile, «minge küsige köögist ülejääke ja tooge ka vett täis pudel või miski muu.» Ta pöördus Kadagvi poole. «Me anname sulle kotitäie kraami, nii et võid istuda seal augus nii kaua, kui sulle meeldib.»

      «Nii kaua, kui teile meeldib,» parandas Kadagv.

      «Hea küll. Kobi sisse!» Kadagvi enesekindlus tekitas Tirinis satiirilise mängleva tuju. «Sa oled vang. Sa ei vaidle vastu. Said aru? Pööra ümber. Pane käed kuklale.»

      «Mispärast?»

      «Kas СКАЧАТЬ