Hõive, intressi ja raha üldteooria. John Maynard Keynes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätkab hr. Hobson, “ning pidas seda kehtivaks ainult “kriisiperioodidel”.” Minu arvates on see Marshalli hilisemaid töid silmas pidades õiglane hinnang.

17

Vt. Alfred ja Mary Marshalli “Tööstusökonoomika” (lk. 17): “Tööstuse seisukohalt pole otstarbekas teha riideid kiiresti kuluvast materjalist. Kui inimesed ei kuluta vahendeid uute riiete ostmisele, siis kulutavad nad neid tööjõu hõivamiseks mingil muul moel.” Lugeja võib märgata, et ma tsiteerin taas varajast Marshalli. “Printsiipide” Marshall on piisavalt kahtlev, et muutuda ettevaatlikuks ja põiklevaks. Kuid ta pole vanu ideid oma õpetuse põhieeldustest kunagi kõrvale heitnud ega välja juurinud.

18

Autor peab siin ja edaspidi “sõjaeelsest” ja “sõjajärgsest” ajast kõneldes silmas Esimest maailmasõda (tlk.).

19

Professor Robbinsit tuleb siin esile tõsta seetõttu, et ta on peaaegu ainsana säilitanud järjekindla mõtteviisi ning ta praktilised soovitused kuuluvad tema teooriaga samasse süsteemi.

20

laske minna (pr. k.); põhimõte, mille kohaselt riik ei tohiks sekkuda majandusellu (tlk.)

21

Kasutuskulu täpsem definitsioon antakse 6. peatükis.

22

Seda ei tohi segi ajada (vide infra) üksiku pakutava toote hinnaga selle tavalises mõttes.

23

Lugeja märkab, et ma tuletan kasutuskulu nii tulemist kui ka antud toodangumahu kogupakkumise maksumusest, nii et mõlemal juhul saab seda interpreteerida puhta kasutuskuluna. Samas moodustab ostjate makstud kogusumma muidugi kogukasutus kulu. 6. peatükis on esitatud põhjused, miks seda on nõnda mugavam kasutada. Tähtis on, et kogutulemi ja kogupakkumise maksumuse ning sellest lahutatava kasutuskulu saab määrata üheselt ja eksimatult; samas sõltub kasutuskulu ilmselt nii tööstuse integreerituse ulatusest kui ka sellest, kui palju ettevõtjad üksteiselt ostavad. Samuti puudub ühtne definitsioon ostjate poolt makstavate kogusummade tarbeks, mis sisaldavad teistest teguritest sõltumatut kasutuskulu. Samasugune probleem tekib isegi sõna tavalises tähenduses üksikule tootjale tehtava pakkumise maksumuse määramisel. Kogupakkumise maksumuse määramisel esinevad toodangu kui terviku puhul olulised kulutuste dubleerimisega seotud probleemid, mida sageli pole märgatud. Kui interpreteerida vastavat mõistet kogukasutuskuluna, siis saab probleeme ületada ainult eriliste eelduste kaasamisega ettevõtete rühmitamise osas vastavalt sellele, kas nad toodavad tarbekaupu või tootmisvahendeid. See on iseenesest veider ja keeruline ega vasta tegelikule olukorrale. Kui aga kogupakkumise maksumust määrata ilma kasutuskuluta, nagu eespool, siis selliseid raskusi ei teki. Lugejal soovitame ära oodata 6. peatükis ja selle lisas esitatud pikema arutelu.

24

Oma toodangumahu osas tegeliku otsuseni jõudmisel pole ettevõtjal tavaliselt ühtainsat eksimatut ootust, milliseks võiks oletatav müügitulu antud tootmismahu juures kujuneda. Tal on tegelikult mitmed erineva tõenäosuse ja detailsusega hüpoteetilised ootused. Seetõttu pean ma tema tulemiootuse all silmas seda, mis kindlalt järgituna tooks kaasa samasuguse käitumise nagu rida ebakindlaid ja suures ulatuses varieeruvaid võimalusi, millel tema ootus otsuse tegemishetkel tegelikult põhineb.

25

20. peatükis nimetatakse antud funktsiooniga lähedalt seotud funktsiooni hõivefunktsiooniks.

26

See on defineeritud 10. peatükis.

27

Rahvuslikul dividendil on tulujaotusega seotud sotsiaalmajanduslik mõõde ja arvestuslik ehk statistiline mõõde. Sotsiaalmajanduslikus mõttes oli lähtekohaks Henry George’i (1839–1897) 1879. aastal ilmunud raamatus “Progress ja vaesus” (Progress and Poverty) avaldatud arvamus, et “vabas majanduses” loodud rikkus omastatakse maaomanike ja monopolistide poolt majandusliku rendina ning sel teel toimunud teenimatu rikkuse kogunemine on vaesuse peamiseks põhjuseks. Hiljem peeti rahvuslikku dividendi sotsiaalselt õiglasema tulujaotuse saavutamise vahendiks. Clifford Hugh Douglase (1879–1952) arendatud kujul pakuti välja, et analoogiliselt aktsionäridele dividendidena kasumit jaotava firmaga võiks riik muuta makroökonoomilise ülejäägi (kasumi) rahaks ning jaotada selle oma kodanikele. Niimoodi oleks rahvuslik dividend üheks baastulu liigiks, nii nagu kodanikupalk, kuigi see on teisel põhimõttel otseselt sõltuv riigi majandustegevuse tulemuslikkusest mingi perioodi (aasta) jooksul. Statistilises mõttes on rahvuslik dividend lähedane rahvatulule (national income), mida tänapäevases rahvamajanduse arvepidamissüsteemis arvutatakse lisandväärtuse põhimõttel leitud sisemajanduse koguprodukti SKP (gross domestic product, GDP) või rahvusliku koguprodukti RKP (gross national product, GNP) põhjal. Lisandväärtuse põhimõte tähendab, et kogutoodangust on maha arvatud vahetoodangu väärtus. Riigi SKP ja RKP erinevus seisneb kõige üldisemalt selles, et esimesel juhul on liidetud kokku kõigi selle riigi territooriumil asuvate ettevõtete loodud lisandväärtus, RKP puhul aga on liidetud antud riigi kodanikele kuuluvate ettevõtete loodud lisandväärtus. Rahvatulu saadakse siis, kui SKP-st lahutatakse amortisatsioonieraldised ning kaudsed maksud. Rahvatulu on see osa SKP-st või RKP-st, mis jaotatakse tootmistegurite vahel (kuhu kuuluvad töö, kapital ja loodusressursid). Keynesi kasutatud mõistete puhul tuleb silmas pidada, et sellal polnud veel ühtset rahvamajanduse arvepidamissüsteemi, mis arendati välja alles pärast Teist maailmasõda (tlk.).

28

Vt. Pigou, Economics of Welfare, eriti I osa, 3. ptk.

29

Mõistliku kompromissina piirdub rahvuslikku dividendi moodustav reaaltulu siiski tavaliselt nende kaupade ja teenustega, mida saab osta raha eest.

30

Economics of Welfare, I osa, 5. ptk. “What Is Meant by Maintaining Capital Intact”; parandatud kujul äsjases artiklis, mis on ilmunud ajakirjas Economic Journal, juuni 1935, lk. 225.

31

Vt. professor Hayeki kriitikat, Economica, august 1935, lk. 247.

32

See Keynesi kirglik lõik on tänapäeva majandusteaduse seisukohalt muidugi ajalooline kurioosum. Tuleb siiski lisada, et Keynesi esimene teaduslik töö käsitles tõenäosusteooriat ning selles mõttes ta teadis, mida rääkis. Selle aja kontekstis oli kvantitatiivsete meetodite ja nendekohaste kogu majandust hõlmavate näitajate kasutamisvõimaluste suhtes avalduv skepsis mõneti isegi arusaadav (tlk.).

33

Homogeenne toode on kvaliteediomadustelt sarnane toode (tlk.).

34

See on peamiseks põhjuseks, miks toodangu pakkumishind nõudluse kasvu korral tõuseb veel isegi siis, kui on kasutuses olevatele seadmetele sarnanevate seadmete ülejääk. Isegi kui eeldame, et ülejääv tööjõud moodustab kõigile ettevõtjatele ühtemoodi kättesaadava kogumi ja antud otstarbel rakendatavat tööjõudu tasustatakse vähemalt osaliselt pingutusühiku põhjal ning mitte ranges vastavuses konkreetse hõive efektiivsusega (mis oleks enamikul juhtudel realistlik eeldus), põhjustab toodangumahu suurenemisega kaasnevat pakkumishinna tõusu peamiselt hõivatud tööjõu kahanev efektiivsus, mitte aga sisemine ebaefektiivsus.

35

Ma ei oska öelda, kuidas tavaliselt kasutatav pakkumiskõver selle probleemiga toime tuleb, sest selle kõvera kasutajad pole oma eeldusi piisavalt selgitanud. Arvatavasti eeldavad nad, et antud otstarbel rakendatud tööjõudu tasustatakse ranges vastavuses nende efektiivsusega oma valdkonnas. See on aga ebarealistlik. Võib-olla on olulisim põhjus, miks erineva efektiivsusega tööjõudu käsitletakse teatud seadmete juurde kuuluvana, seotud asjaoluga, et suurenenud toodanguga kaasnev ülejäägi kasv läheb valdavalt seadmete omanikele ning mitte efektiivsematele töötajatele (kuigi võib juhtuda, et neid eelistatakse regulaarsemalt palgata ning kiiremini edutada). Sellega on väidetud, et samas ametis töötavatele erineva efektiivsusega inimestele makstakse harva tasu, mis oleks ligikaudseltki proportsionaalne nende efektiivsusega. Kui aga kõrgemat efektiivsust tasustatak СКАЧАТЬ