Back Cupi saare saladus. Жюль Верн

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Healthful House’i kõige huvitavam patsient. Sellegipoolest tärkas Gaydonis huvi, sest need kaks meest, kelle rahvust ta aimata ei osanud, olid väga omapärased. Kuigi krahv d’Artigasi nimi polnud talle tundmatu, polnud ta rikast härrasmeest tema idasadamate peatuste ajal kunagi näinud ega teadnud, et kuunar Ebba seisis ankrus Neuze’i suudmes, Healthful House’i künka jalamil.

      «Gaydon,» nõudis direktor, «kus on praegu Thomas Roch?»

      «Seal,» vastas hooldaja, osutades mehele, kes jalutas mõtlikul sammul paviljoni taga puude vahel.

      «Härra krahv d’Artigas sai loa Healthful House’i külastada ja ta ei tahtnud lahkuda nägemata Thomas Rochi, kellest on viimasel ajal nii palju räägitud …»

      «Ja räägitaks kindlasti veel rohkem,» lisas krahv d’Artigas, «kui valitsus poleks teda ettevaatuse mõttes sellesse asutusse sulgenud …»

      «See oli vajalik ettevaatusabinõu, härra krahv.»

      «Tõesti vajalik, härra direktor. Parem, kui leiutaja saladus kustub koos temaga, et maailm saaks rahulikult hingata.»

      Olles krahv d’Artigasi silmitsenud, ei lausunud Gaydon enam sõnagi, vaid seadis sammud kahe võõra ees lilleklumbi poole aia tagaosas.

      Kõigest mõne sammuga olid külalised Thomas Rochiga vastamisi.

      Thomas Roch ei näinud neid tulemas ja kui nad lähemale jõudsid, ei paistnud ta neid üldse märkavat.

      Samal ajal uuris kapten Spade lakkamatult ja kahtlust äratamata ümbrust, 17. paviljoni asukohta Healthful House’i pargi madalamas osas. Piki lauget alleed üles kõndides märkas ta kohe müüri kohale tõusvat mastitippu. Talle piisas ühest silmapilgust, et tunda ära kuunar Ebba mast ning veenduda, et sellel küljel kulges müür piki Neuze’i paremat kallast.

      Krahv d’Artigas jälgis sel ajal prantsuse leiutajat. Ta märkas, et mees oli endiselt elujõuline ja tema tervis polnud juba kaheksateist kuud kestnud vangistuse jooksul kannatanud. Aga tema veider käitumine, ebakindlad liigutused, pöörane pilk ja ükskõiksus kõige ümbritseva suhtes viitasid täielikule nõrgamõistuslikkusele ning vaimse võimekuse tugevale vähenemisele.

      Thomas Roch istus nõlvale maha ja hakkas teerajale oksaraoga kindluse piirjooni joonistama. Siis laskus ta põlvili ja mätsis kruusast väikeseid mügaraid, mis tähistasid ilmselt bastione. Ta kiskus lähedal seisva põõsa küljest mõned lehed ja istutas need väikeste lippudena mügarate otsa, sealjuures täiesti tõsiselt, laskmata end pealtvaatajatest segada.

      See oli lapse mäng, aga laps poleks olnud nii iseloomulikult tõsine.

      «Kas ta on siis täiesti hull?» päris krahv d’Artigas, kes näis, vaatamata tavalisele loidusele, mõnevõrra pettunud.

      «Ma ju hoiatasin teid, härra krahv, et sellest ei tule midagi,» vastas direktor.

      «Kas ta ei suuda meile pisutki tähelepanu pöörata?»

      «Seda võib olla raske saavutada.» Direktor pöördus hooldaja poole. «Rääkige temaga, Gaydon, teie häält kuuldes ta ehk vastaks.»

      «Küll ta vastab, võite selles kindel olla, härra direktor,» lausus Gaydon. Ta puudutas oma hoolealust õlast ja ütles õrnal häälel: «Thomas Roch?»

      Kutsutu tõstis pea ja nägi kõigist juuresolijaist kahtlemata ainult oma hooldajat, kuigi krahv d’Artigas, lähemale astunud kapten Spade ja direktor seisid ringis tema ümber.

      «Thomas Roch,» jätkas Gaydon inglise keeles, «mõned võõrad tahtsid teid näha … Neid huvitab teie tervis … Ja teie töö …»

      Ainult viimane sõna näis leiutaja ükskõiksusest läbi tungivat.

      «Minu töö?» vastas ta samuti inglise keeles, mida ta kõneles sama soravalt kui oma emakeelt.

      Ta võttis ühe kivikese nimetissõrme ja pöidla vahele nagu lapse marmorkuuli ning viskas sellega üht kruusahunnikut, paisates selle laiali. Tema huulilt pääses rõõmus hüüatus.

      «Hävitatud! Bastion on hävitatud! Minu lõhkeaine tegi selle ühe lasuga maatasa!»

      Thomas Roch tõusis püsti, silmad võidukalt säramas.

      «Näete nüüd,» lausus direktor krahv d’Artigasi poole pöördudes, «ta mõtleb alatasa oma leiutisele.»

      «Ja see sureb koos temaga,» kinnitas hooldaja.

      «Gaydon, kas te ei saaks teda Välkurist rääkima panna?»

      «Teie käsul, härra direktor, võin proovida …»

      «Tehke seda. Usun, et see huvitaks krahv d’Artigasi …»

      «Tõepoolest,» vastas krahv ja tema külm olek ei näidanud välja ainsatki emotsiooni.

      «Pean teid hoiatama, et võin esile kutsuda uue kriisi,» märkis hooldaja.

      «Lõpetage vestlus siis, kui heaks arvate. Öelge Thomas Rochile, et üks võõras tahab temaga Välkuri ostust rääkida …»

      «Aga kas te ei karda, et ta võib oma saladuse välja rääkida?» päris krahv d’Artigas.

      Ta lausus seda nii innukalt, et Gaydon ei suutnud tagasi hoida trotslikku ilmet, mis aga ei paistnud vaoshoitud krahvi sugugi häirivat.

      «Pole vaja karta,» vastas ta, «ükski lubadus ei pane Thomas Rochi tema saladust paljastama. Ta jääb rahule ainult siis, kui saab oma miljonid …»

      «Mul pole neid praegu kaasas,» vastas krahv d’Artigas rahulikult. Gaydon pöördus uuesti hoolealuse poole ja puudutas teda õlast nagu ennegi. «Thomas Roch,» ütles ta, «need võõrad tahaksid osta teie leiutist …» Thomas Roch ajas end sirgu. «Minu leiutist!» hüüatas ta. «Minu lõhkeseadet! Minu Välkurit?»

      Tema äkiline elavnemine näitas, kui lähedal oli kriis, millest Gaydon kõneles ja mille sellised küsimused alati esile kutsusid.

      «Kui palju te selle eest pakute … Kui palju?» lisas Thomas Roch. «Kui palju? Kui palju?» kordas ta.

      «Kümme miljonit dollarit,» vastas Gaydon.

      «Kümme miljonit?» karjatas Thomas Roch. «Kümme miljonit … Välkuri eest, mille võimsus on kümme miljonit korda suurem kui kõigil senistel relvadel? Kümme miljonit … Iseliikuva mürsu eest, mille hävitusjõud vallandub plahvatades kümnele tuhandele ruutmeetrile! Kümme miljonit … Ainsa süütelaengu eest, mis võib plahvatuse vallandada! Ka kogu maailma rikkustest ei piisaks minu masina saladuse ostmiseks. Enne närin oma keele suust kui sellise hinnaga nõustun! Kümme miljonit, kui see on väärt miljardi … Miljardi … Miljardi!»

      Mis läbirääkimistesse puutus, näis Thomas Roch mehena, kes ei saanud enam millestki aru. Ja isegi kui Gaydon lubas talle kümmet miljardit, nõudis vihane leiutaja veel rohkem.

      Krahv d’Artigas ja kapten Spade silmitsesid teda kriisi algusest peale hoolega, krahv flegmaatiliselt nagu ikka, kuigi tema laup oli kipra tõmbunud, kapten aga pead vangutades, nagu tahtnuks ta öelda: tõepoolest, selle õnnetuga pole enam midagi peale hakata.

СКАЧАТЬ