Kolm tundi. Anders Roslund

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Lakkamatult haukuvate koerte õhutusel avasid nad jõuga uksed veel kahte ühendavasse käiku – esimene lõi ühendustee keskküttesüsteemi tunnelisse, teine tagasi kanalisatsiooni. Pärast vaevalt tundi aega jõudsid nad linna keskele, möödudes Stockholmi Veevärgi kaardi andmetel, mida Grens vahel taskulambivalguses uuris, umbes St. Clara kiriku alt. Pool tundi hiljem valisid nad suures tunnelite ristumiskohas Östermalmstorgi all koerte abil kirdepoolse tee. Veel pool tundi hiljem möödusid nad asfaldi ja autode all Valhallavägenist ja suundudes edasi Gärdeti poole.

      „Komissar?”

      Suure musta saksa lambakoera juht – sama mees, kes oli enne Grensi pärast liiga kiire tempo pärast muret tundnud – peatud hetkeks ja pidi rihmast tugevasti kinni hoidma, et ka koer aru saaks.

      „Jah?”

      „See võib veel kaua kesta. Koerad tunnevad pidevalt tugevat lõhna.”

      „Nii?”

      „Peaksite ehk puhkama, komissar”

      „Ja sina peaksid ehk oma asjadega tegelema.”

      „Komissar, te …”

      „Võid mind sinatada.”

      „Sa … sa hingad vaevalisemalt ja enam mitte rütmiliselt. See ei kõla sugugi hästi.”

      „Esiteks pole sinu asi, kuidas ma hingan. See on nagu mu enda probleem. Ja teiseks, kui me samas suunas jätkame, kui seda tunnelit peaks veel mõneks ajaks jätkuma, ei ole enam palju jäänud. Kaardi järgi lõpeb see Värtahamnenis. Edasi on meri.”

      Ewert Grens polnud päris kindel – füüsilisi elamusi oli raske eristada, kui ta samal ajal vappus ja üle keha värises ja kogu sisemus tema poole kisendas –, kuid tundus, et hoolimata tema protestidest liikusid nad pärast peatust edasi aeglasemalt. Ja kui ta peagi selles igavikulises pimeduses vastu ühte väljaulatuvat toru komistas ning Mariana ja Sven paistsid võistlevat ta püstiaitamises ning puhkamaõhutamises, kohe praegu, oleks see olnud justkui märguanne veelgi aeglasemalt edasi liikuda.

      Siis jäi kõige esimene koer ühtäkki seisma.

      Seejärel seisatas järgmine koer.

      Ja mõlemad haukusid valjemini kui enne, tirisid ja tõmbasid oma rihmu.

      „Siin.”

      Koerajuht oli asetanud ühe käe ümmargusele metallist varvale, mis oli kruvitud tunneliseina sisse, ning toetus selle vastu. Selle all oli teine samasugune ja tolle all omakorda samasugune, reeglipärane rida kolmekümne sentimeetriste vahedega kuni tunneli põhjani.

      „Koerad ei eksi, komissar. Seda sissepääsu me otsimegi.”

      Ümmargused metallvarvad viisid ka ülespoole. Et nendest kinni hoida ja samm-sammult ülespoole ronida. Ewert Grens teadis, mis seal üleval ootab. Tavaline kanalisatsioonikaev, valatud kaevukaas, mis paikneb ümmarguse plekina täiesti tavalise tänava asfaldis.

      Rohkem ta mõelda ei jõudnud.

      Sest üks käsi haaras tal õlast ning tõukas ta otsustavalt kõrvale.

      „Ma lähen esimesena. Ja sina ootad siin.”

      Mariana hoidis kõvasti mehe pintsakust kinni.

      „Kas sa kuulsid, Ewert? Mina ronin üles. Mina avan kaevukaane ja vaatan, kus me oleme. Alles siis, kui kõik klapib, kui me oleme minu hinnangul õiges kohas ja meil kõigil tuleb üles ronida, ronid sina.”

      „Sina mulle käsklusi ei jaga, Mariana, käsklusi jagan mina sulle.”

      Naine ei lasknud temast lahti, tema haare pintsakust oleks nagu isegi tugevnenud.

      „Ewert – ma ütlen sinu moodi: mida mina teen, pole sinu asi. Sest kas sa tead, kuidas sa välja näed? Kas sa tead, mis häält sa teed? Sina jääd siia. Ja tuled järele alles juhul, kui ma selleks märku annan.”

      Siis ta läks. Metallvarbade poole, metallvarbadele, üks samm korraga.

      Ja kui ta oleks ümber pööranud, oleks ta näinud, kuidas ta ülemus aimamisi naeratas, uhkusest.

      Esimene, mida naine märkas, oli õhk ning kuidas niiskus selles iga meetri järel vähenes ja hingamine kergemaks läks. Järk-järgult muutus ka hais, millega ta oli juba harjuma hakanud, vähem hallitust ja väljaheiteid ning rohkem heitgaase. Avaus, mida mööda ta aeglaselt ülespoole ronis, oli ringikujuline ja just nii suur, et küünarnukid ja põlved vastu seina hõõrusid, kui ta ühelt metallvarvalt teisele liikus.

      Ta loendas. Nelikümmend viis tükki. Kuna vahemaa libedate varbade vahel oli ühesugune, pidi ta olema roninud neliteist, võib-olla viisteist meetrit. Ta peatus hetkeks ja suunas pilgu ülespoole. Õrn valgusviirg muidu täielikus mustavas pimeduses. Ta oli lähedal. Ja pidi tõesti tänavale sattuma – sedasi särasid vaid tänavalaternad keset ööd.

      Veel mõni samm teha, lõi ta pea millegi vastu ära. Kilekott. See rippus nööri külge kinnitatult tema ees. Ta katsus seda, pigistas, mõistes alles siis, kui tal oli õnnestunud kehale kinnitatud taskulamp nappide liigutuste abil välja urgitseda, millega tegu. Rotimürk. Sõlmitud võre külge, mis paigaldati alati kaevukaane alla. Ta tõukas koti rotimürgiga kõrvale ja otsis külmadelt raudlattidelt tugevat tabalukku, mis pidanuks sinna kinnitatud olema.

      See oli ära võetud.

      Sissepääs, mida võis kasutada, millal tahes.

      Nad olid õiges kohas.

      Ta lasi võre vastu seina kukkuda ja kindlustas, et see ripub turvaliselt oma rauast hingedel, ronis veel kaks sammu ülespoole, kuulatas, pealagi õrnalt vastu kaevukaant.

      Auto lähenes, möödus tema kohal, kadus. Ta hingas sisse, välja.

      Malmist kaevukaaned on rasked, seda ta teadis, ent polnud kunagi adunud kui rasked. Hoolimata sellest, et ta sai selga vastu seina surudes tasakaalu hoida ja mõlemad käed pea kohale tõsta, hoolimata sellest, et jalad toetusid tugevasti kinnikruvitud metallredelile, hoolimata sellest, et ta surus täiest jõust, jaksas ta kaant nihutada vaid mõne sentimeetri jagu.

      Ta surus veel.

      Ja veel.

      Ja veel.

      Laiendades iga korraga avaust.

      Ja kui kaevukaas kattis vaid vaevu poole kanalisatsiooniaugust, õnnestus tal pea, ülakeha ja alakeha sealt läbi pressida ning pääses värskesse õhku ja teistmoodi pimedusse.

      EWERT GRENS LAMAS kaua väljasirutatult kõnniteel, kõigest paari sammu kaugusel Tegeluddsvägeni ja Öregrundsgatani ristmikust. Mariana oli tal käest kinni võtnud, kui mees teisena ühest maailmast teise üles ronis, aidanud ta üle kaevuserva ja keeldunud lahti laskmast. Mehe hingeldamine oli muutunud hoogudeks ja ebareeglipäraseks, näojume oli vaheldumisi leekivpunane ja kriitvalge ning ta oli suhtlemise sootuks lõpetanud. Aeglaselt, sedamööda, kuidas Sven, pommitehnikud ja mõlemad koerajuhid – kes olid oma koerad köie abil üles vedanud – ükshaaval liitusid, oli ta kübekese oma jumest tagasi saanud ning ilmutanud märke teadvusel olekust.

      „Siis jätkame.”

      Kui ta ühtäkki püsti tõusis, vaarus СКАЧАТЬ