Mälestuste talletaja tütar. Kim Edwards

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ soovida. Viimaks sai beebi siiski asjale pihta ja seejärel imes Phoebe samamoodi, nagu ta maganud oli: raevukalt, süvenenult, käed lõua juures rusikaks pigistatud. Selleks ajaks kui laps oli kõhu täis saanud ja taas end lõdvaks lasknud, anti valjuhääldajatest teada, et pood suletakse peagi. Caroline kiirustas kassa juurde, kus üksainus kassapidaja teda tüdinult ja kannatamatusega ootas. Ta maksis kiirustades, ühe kaenla alla paberkott asjadega, teise all Phoebe. Tema väljumise järel pandi uks ta selja taga lukku.

      Parkimisplats oli peaaegu tühi, vaid mõned üksikud autod töötasid tühikäigul või suundusid aegamööda tänavale. Caroline toetas toidukaupadega täidetud koti auto kapotile ja sättis Phoebe tagumisele istmele ta kasti. Parkimisplatsil kajasid poe töötajate tasased hääled. Tänavalaternate valgusvihkudes keerlesid üksikud lumehelbed, neid polnud endisega võrreldes ei rohkem ega vähem. Ilmaennustajad panid nii sageli oma ennustustega mööda. Enne Phoebe sündimist – eelmisel ööl, tuletas naine endale meelde, kuigi see tundus ammuse sündmusega – alanud lumesadu polnud keegi isegi ennustada taibanud. Naine torkas käe paberkotti, rebis leivakoti lahti ja võttis endale viilu; ta polnud päev otsa söönud ja tundis hundiisu. Naine näris ust sulgedes leivatükki ja mõtles roidunud igatsusega oma korterile, nii kasina sisustusega ja puhtale, oma valge šenillkattega kaheinimesevoodile, paigale, kus kõik oli korras ja paigas. Ta oli poolel teel ümber auto, kui korraga taipas, et selle tagumiste tulede kuma on nõrk ja hägune.

      Naine jäi poolelt sammult seisma ja vahtis üksisilmi tulesid. Kogu selle aja, mil tema toidupoe vahekäikudes uitas, võõras tualettruumis Phoebet toites istus, olid need tuled lumist parkimisplatsi valgustanud.

      Kui ta süütevõtit keeras, kostis üksnes klõpsatus; aku oli nii tühi, et mootor isegi ei lubanud midagi.

      Naine tuli autost välja ja seisis selle avatud ukse kõrvale. Nüüd oli parkimisplatsile jäänud üksnes tema auto; kõik ülejäänud autod olid lahkunud. Naine puhkes naerma. See ei olnud normaalne naer; isegi Caroline ise mõistis seda: ta hääl oli liiga vali ja meenutas nuukset. „Mul on laps,” ütles naine valju ja üllatunud häälega. „Mul on selles autos laps.” Aga parkimisplats jäi tühjaks ja vaikseks; toidupoe akendest paistev valgus joonistas lobjaka sisse suuri ristkülikuid. „Mul on siin laps,” kordas Caroline ja õhk summutas kiiresti ta hääle. „Laps!” hüüdis naine vaikusesse.

      1 USA toidukaupluste kett.

      III

      Norah avas silmad; taevas oli koidikuks hääbumas, kuid kuu rippus endiselt puude latvades, heites tuppa kahvatut valgust. Naine oli näinud und; ta otsis külmunud maapinnalt midagi, mis oli kaduma läinud. Teravad ja rabedad rohulibled purunesid, jättes ta ihule pisikesi lõikehaavu ta puudutusest. Ärgates tõstis ta hetkelist segadust tundes käed näo ette, kuid need olid terved, küüned korralikult viilitud ja lihvitud.

      Naise kõrval hällis nuttis ta poeg. Üheainsa sujuva liigutusega, järgides pigem instinkti kui eesmärki, tõstis Norah lapse voodile. Linad ta kõrval olid jahedad ja arktiliselt külmad. David oli niisiis läinud, ilmselt oli ta sellal, kui naine magas, kliinikusse kutsutud. Norah tõmbas poja oma sooja kehakumeruse vastu ja tegi öösärgi eest lahti. Lapse väikesed käekesed võbisesid ta paisunud rindade vastas nagu ööliblika tiivad; laps haakis end rinna külge. Järgnes terav valu, mis piima voolama hakates lainena taandus. Naine silitas lapse õhukesi juukseid ja habrast peanahka. Jah, keha oskused on hämmastavad. Lapse käed jäi paigale, toetudes tibatillukeste tähtedena vastu naise rindu.

      Ta sulges silmad ja hõljus une ja ärkveloleku vahel. Ta oli avastanud endas peituva kaevu, selle väed valla päästnud. Piim voolas ja Norah tundis, kuidas ta muutub salapärasel kombel kas jõeks või tuuleks, mis hõlmab kõike, mis teda ümbritseb: kollased nartsissid öökapil ning väljas malbelt ja hääletult kasvav rohi, puudel pakatavaid pungi lahti suruvad noored lehed. Tibatillukesed, helmestena valged ja maa sisse peitunud vastsed, kellest saavad röövikud, vaksikud, mesilased. Lendavad ja kutsehüüdeid kuuldavale toovad linnud. See kõik kuulus talle. Paul pigistas oma tillukesed rusikad lõua all kokku. Ta põsed liikusid imedes rütmiliselt. Nende ümber sumises universum, vaimustav ja nõudlik.

      Norah’ süda paisus armastusest, tohutust kõikehõlmavast õnnest ja kurbusest.

      Ta polnud eelmisel õhtul nende tütre pärast nutnud, kuigi David oli seda teinud. Sinine imik, oli mees öelnud, pisarad ühepäevasesse habemetüükasse takerdumas. Väike tüdruk, kes polnud teinud ühtki hingetõmmet. Paul lamas naise süles ja Norah uuris teda: tibatilluke näoke, nii häirimatu ja kortsus, pisike triibuline kootud mütsike, nii roosad ja õrnad ja kõverad beebisõrmed. Kõik see, mida David rääkis – Norah ei suutnud seda teadvustada, ei suutnud. Tema mälestused eelmisest õhtust olid alguses teravad ning seejärel hägused ja laialivalguvad: oli lumi ja pikk sõit läbi tühjade tänavate kliinikusse ja David iga valgusfoori taga peatumas, sellal kui tema võitles endas pead tõstva meeletu, vastupandamatu ja tugeva sooviga pressida. Pärast seda mäletas ta üksnes suvalisi detaile, kummalisi asju: kliiniku ebaharilik vaikus, pehme ja kulunud sinine kangas ta põlvedel. Läbivaatuslaua jäine ehmatav külmus palja selja vastas. Caroline Gilli kuldse käekella välgatus iga kord, kui ta gaasi andmiseks Norah’ poole kummardus. Siis ärkas ta üles ja Paul oli tal süles ja David istus nuttes tema kõrval. Ta tõstis pilgu ja jälgis meest mureliku ja huvitatud eraldatustundega. Asi oli rohtudes, sünnituse järelmõjudes, hormonaalses kõrgseisus. Veel üks laps, surnult sündinud – kuidas see sai võimalik olla? Ta mäletas teistkordset soovi pressida ja kärestikuvees varitsevaid kaljusid meenutavat pinget Davidi hääles. Aga laps ta süles oli täiuslik, kaunis, temast oli enam kui küll. Pole midagi, oli ta Davidile öelnud ja mehe käsivart silitanud, pole midagi.

      Alles siis, kui nad kliinikust lahkusid ja ettevaatlikult järgmise pärastlõuna kargesse ja niiskesse õhku astusid, oli kaotus naisele viimaks pärale jõudnud. Väljas kiskus hämaraks, õhk oli tulvil sulalume ja toore mulla lõhna. Taevas oli pilves, sükomooripuude teravate raagus okste taga valge ja teraline. Ta kandis Pauli süles – laps oli kerge nagu kassipoeg – ja mõtles, kui veider on viia nende koju täiesti uus inimene. Ta oli tuba suure hoolega remontinud, valinud kauni vahtrapuust voodi ja öökapi, karudega kaunistatud tapeeti seinale liiminud, kardinaid õmmelnud, käsitsi lapitekki valmistanud. Kõik oli korras, kõik oli valmis, poeg oli tal süles. Ja sellele vaatamata jäi naine hoone sissepääsu kahe koonilise betoonsamba vahele seisma, suutmata sammugi edasi liikuda.

      „David,” ütles naine. Mees pöördus tema poole, kahvatu ja tumedajuukseline, meenutades taeva taustale joonistuva puu siluetti.

      „Mis on?” küsis mees. „Mis lahti on?”

      „Ma tahan teda näha,” ütles naine. Norah rääkis sosinal, kuid sellele vaatamata kõlas ta hääl vaiksel parkimisplatsil valjuna. „Ainult ühe korra. Enne kui me minema hakkame. Ma pean teda nägema.”

      David surus käed taskusse ja põrnitses kõnniteed. Jääpurikad oli kogu päeva katustelt alla pudenenud; need vedelesid purustatuna trepi kõrval.

      „Oh, Norah,” ütles mees leebelt. „Palun, lähme ära koju. Meil on imeilus poeg.”

      „Ma tean,” ütles naine, kuna oli 1964. aasta ja mees oli tema abikaasa ja naine oli talle alati kõiges järele andnud. Kuid sellele vaatamata ei suutnud ta edasi liikuda, tundes, et on ühe väga olulise osa endast maha jätnud. „Oh! Ainult korraks, David. Miks mitte?”

      Nende pilgud kohtusid ja mehe silmis nähtud piin tõi naise silmadesse pisarad.

      „Teda ei ole seal.” Davidi hääl oli valu täis. „Sellepärast. Ta on Bentley peretalu surnuaial. Woodfordi krahvkonnas. Mina palusin ta sinna viia. Me võime kevadel hiljem sinna minna. Oh, Norah, palun. СКАЧАТЬ