Keelatud puudutus. Paula Graves

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kostis häältekakofoonia.

      Valu. Põlvist nõrgaks tegev ning selga väänav valu.

      Iris vajus põlvili, kareda tee torge paljal nahal oli pisut tugevam kui närvisüsteemis ringlev agooniatunne.

      Iris püüdis pead tõsta ning jõudu koguda, kuid miski tema ümber ei paistnud tuttav. Tundus, nagu oleks valu käegakatsutav punane udu tema ümber, varjutades kõik muu tema ümber.

      Selle udu keskelt kostis naise nime hüüdev mehehääl.

      Maddox Heller hoidis distantsi kahvatu kummitusliku naisega, kes oli tema hommikut häirinud, ning püüdis mitte juurelda selle üle, miks ta oli keset hommikut söandanud järgneda turistile, kes suundus hotelli poole. Muidugi oli tegemist kena naisega, kui mitte arvestada seda, et ta kõndis ringi nagu vaim, kuid Mariposa oli kauneid naisi täis, kellest üsnagi mitmed ei viskaks meest pelgalt norskamise pärast voodist välja. Miks ta oli siis nii huvitatud ajavööndivahest kurnatud Irisest ning tolle kurvast lookesest?

      Kurat, Mad Dog, võib-olla on sul lihtsalt igav?

      Mõnele võis kaks aastat paradiisis tunduda taevalikuna, ent seal oli nii palju päikesepaistet ja mereõhku, et inimene vajas mõtete mujale suunamiseks midagi muud.

      Pärast Kaziristani…

      Mees peatus korraks. Ei mingit Kaziristani meenutamist. See oli Maddoxi uue elu reegel number üks. Ta oli pärast Kaziristani raisanud tervelt aasta, püüdes mõelda, mis oleks saanud, kui ta oleks teisiti toiminud. See oli ta peaaegu hulluks ajanud.

      Ees oli tõrge, sest ajavööndivahest kurnatud turist Iris kukkus põlvili. Maddoxi süda hakkas kaks korda kiiremini taguma ning ta jooksis naise poole, pidades silmas nii Irist kui ka naist ümbritsevat rahvahulka. Nagu igas teiseski turistide Mekas, jagus ka Mariposal vargaid ning näppajaid. Üks tõenäoline kahtlusalune hiiliski juba ligi, tegemist oli jalgrattaga sõitva hilises teismeeas poisiga.

      „Iris!” hüüdis Maddox, vähendades nende vahel olevat kaugust.

      Ta nägi, kuidas naine kobas maapinda nagu pime, leidis käekoti, võttis selle üles ning surus kõvasti vastu oma keha, pöörates pead mehe hääle suunas.

      Maddox surus end läbi Irise ümber kogunenud väikese rahvahulga ning kükitas naise kõrvale. „Iris?”

      Naine tõstis järsult pead, tema pilk libises üle mehe, ilmutamata äratundmismärke. Maddox puudutas Irise kätt ning naine võpatas nagu hirmunud loom, tõmmates käe eemale.

      „Ma olen Maddox. Kohvikust, mäletad?” Ta võttis Irise käe, hoides sellest kinni ka siis, kui naine seda ära sikutas. „Sa kukkusid.”

      Irise silmad naelutusid mehe näole, pupillid suurenenud. Naise laubal pärlendasid higipiisad. „Minuga on kõik korras.”

      „Ei ole. Lase ma kutsun kiirabi.”

      Naine vabastas oma käe. „Ma pean vaid hotelli jõudma.”

      Maddox hoidis end tagasi, vahtides nende ümber olevat rahvahulka. „Siis luba mul sind vähemalt aidata.” Ta sirutas naisele uuesti käe.

      Iris vaatas ringi, tema kahvatuile põskedele ilmus õhetus. Ta lubas end püsti aidata, kaldudes mehe vastu. Maddox tundis naise kuumuse ning kuslapuu lõhna, mis viis ta mõtetes tagasi aega ja kohta, mida ta polnud ammu külastanud. Tema peas keerlesid kaotus- ja igatsusvalu.

      Iris ahmis vaikselt õhku, tema kõnnak oli vankuv. Ta võttis oma käe ära ning vaatas mehele otsa. „Seda on liiga palju.”

      Maddox jäi naist vahtima ega saanud aru.

      Naise nägu võttis neutraalse ilme. Ta ajas selja sirgu ning hakkas kiiremini kõndima.

      Paar sammu kõndinud, komistas ta uuesti. Maddox püüdis ta kinni.

      „Keegi on vigastatud,” sosistas Iris.

      Maddox kortsutas kulmu ning oli veelgi enam segaduses. „Kes on vigastatud?”

      „Aidake! Helistage hädaabinumbril!” Mehe tähelepanu tõmbas naise hääl, kõrge ja meeleheitlik. Siis nägi ta trikoos naist kätega vehkimas ning kohmakalt ranna poole sörkimas.

      Naine märkas Maddoxit ja Irist. „Seal rannal on naine. Ta on vigastatud.” Naine peatus ning tuikus hingeldades.

      Maddox vaatas Irise poole, käekarvad turris. Naise kohvipruunid silmad kohtusid hetkeks mehe omadega, enne kui ta pilgu langetas ning lõug peaaegu rinda puudutas.

      Maddox haaras taskust mobiiltelefoni ning andis operaatorile napisõnalise teate. Nüüd oli naise appikarjele vastanud juba mitu inimest. Nii turistid kui ka kohalikud järgnesid sörkivale naisele. Iris tõstis pead ning hakkas mööda randa edasi kõndima, kavatsedes ilmselgelt järgneda.

      „Kuhu sina enda arvates lähed?” tuli Maddox talle järele. „Sa seisad vaevu püsti.”

      „Ma võin teda aidata…”

      Mees haaras Irist küünarnukist. „Ma kutsusin abiväge. Nad on paari minuti pärast seal. Sina pead päikese käest ära minema ning neid haavu tohterdama.” Ta osutas naise jalgadele.

      Irise pilk peatus seal, kus verenired tema vigastatud põlvedest aegalselt alla jooksid. Ta kortsutas kulmu, justkui poleks tal oma vigastustest aimugi olnud. „Need on vaid kriimustused.”

      „Kriimustusest võib infektsioon tekkida, kui seda ei puhastata.”

      Naise ilme muutus pingeliseks. „Ma tean, mida teen.” Ta tõmbus eemale ning suundus puust trepini, mis viis tänavalt randa, jättes mehele valida, kas järgneda või lahkuda.

      Maddoxi instinktid kisendasid talle, et ta peaks lahkuma.

      Ent jalad otsustasid järgneda.

      Oli see adrenaliinist või puhtast naiselikust kangekaelsusest, kuid Iris näis justkui tuulest kantud, liikudes liivas pikkade, kindlate sammudega edasi. Maddox jõudis talle järele, heites silmanurgast pilgu. Iris nägi ikka veel kahvatu välja, silmade all tumedad varjud, laubal väsimusest tingitud joonekesed, kuid ta ei komistanud kordagi, kuni jõudis veepiiril lamava naise ümber kogunenud pealtvaatajateni.

      „Ma pean temani jõudma,” pomises Iris, vaadates Maddoxile otsa.

      Mees kissitas silmi. „Kas sa oled arst või?”

      „Vii mind tema juurde,” sõnas naine kindlamalt.

      Maddox pressis end läbi rahvahulga, tirides Irist endaga kaasa. Kui Iris naise kõrvale kükitas ning tolle käe võttis, hindas Maddox kiiresti naise vigastusi. Tegemist polnud kohalikuga; naise jume oli kunstlik ning isegi liivast ja mereveest riietele tekkinud koorik ei suutnud varjata fakti, et naise kortsus linane kostüüm oli disaineritöö. Ta oli paljajalu, kummalgi pahkluul punased topeltrandid. Sarnased jäljed olid ka tema peentel rannetel.

      Naise nägu oli päevitusest hoolimata kahvatu, silmade ning huulte ümber oli näha veidi meiki. Ehkki tema silmad olid suletud, tõi ta kuuldavale madalaid oigeid, mis kinnitasid, et ta oli osaliselt teadvusel.

      Naine, kes oli abi kutsunud, istus vigastatu pea juures, lükates tolle tuhme juukseid näolt ära. „Kas keegi kutsus kiirabi?” küsis naine.

      „Nad СКАЧАТЬ