Häda mehega triibulises ülikonnas. Kelly Hunter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Too isik oli jätnud asja pooleli ja loobunud.

      Eeskujulikult üles tehtud laia voodi linad olid paberõhukesed, voodikate, mida kaunistasid tikitud kirsiõite motiivid, oli luitunud. Aga antiikne pronkslamp väikesel poolringikujulisel öökapil voodi kõrval oli imetlusväärne ning peegliraami võis pidada renessansiaja valesse kohta sattunud meistriteoseks.

      Vannituba oli tõeliselt judisema panev: käterätid olid hallid, vann nii ebameeldivalt pruunikat tooni, et Mia poleks mitte mingi hinna eest nõus sinna sisse minema.

      Vanni äärel oli paksus kristallvaasis üksik orhidee.

      See ajas naerma. Koha ekstravagantsus ja tohutu potentsiaal. Kui välja jätta asjaolu, et hotelli renoveerimine polnud mõistlik lahendus, vähemalt mitte rahalises mõttes. Selle mõistmiseks polnud tarvis Ethani arve ja kalkulatsioone täis paksu musta mappi. Ent Mia sulges silmad ja lasi end unistustel edasi kanda.

      Sellest saaks tema projekt, see poleks isa poolt soetatud hingetu vara.

      Ainult tema oma.

      Hetke pärast katkestas unistamise järsk koputus uksele. Jumal tänatud, see polnud torumees, keegi oli ukse taga. Mia väljus vannitoast ja sammus läbi naeruväärselt suure ruumi, meenutades kunstitunde, kus räägiti täiuslikest proportsioonidest, perspektiivist ja ruumilisest illusioonist.

      Aga praegu polnud tegu meelepettega. See ruum lihtsalt tekitas mõttelennu, mis ei kadunud, ükskõik kui ratsionaalne Mia ei püüdnud olla. Ta vangutas pead ja avas toa ukse.

      „Härra Ethan ütles, et laseksime teil puhata,” sõnas Rajah, ikka veel turbanis ja tuunikas. „Aga Ayah tahtis küsida, kas te tunnete end mugavalt. Kõige raskem on otsustada, kelle käsule alluda.”

      Mia surus naeratuse tagasi. „Ja mida te otsustasite?”

      „Ma pole härra Ethaniga abielus.”

      „Ahaa,” sõnas Mia ja esitas ühe küsimuse, sest ei suutnud oma uudishimu maha suruda. „Kas härra Ethan on kellegagi abielus?”

      „Ei, preili Mia. Tema truudusetu abikaasa on surnud. Ta suri oma pahelise armukese käte vahel, umbes kahesaja jardi kaugusel sellest kohast.”

      Hea küll, siis on kõik teada.

      „Kahjuks kummitab ta teda ikka veel.”

      „Kujutan ette. Hmm… te vist tahtsite öelda, et mälestus abikaasast painab Ethanit, kas pole? Mitte tõeline kummitus?”

      „Hotellis pole tema kuju kunagi nähtud. Ta on merega seotud.”

      Oh, väga hea. Alice Imedemaal pole selle kohaga kuidagi seotud. „Kas see tähendab, et hotellil on ligipääs rannale?”

      „Muidugi. Meil on oma rand. Kas te seda rõdult ei märganud?”

      „Kas mul on rõdu?” Mia vaatas ringi. Toa ühte seina piirasid kolm puitraamis akent, kust avanes vaade elavale ja askeldavale linnale. Vastasseina taga, kus seisis Rajah, oli koridor. Ruumi kolmandas seinas olev uks viis vannituppa. Neljandat seina katsid puidust seinapaneelid. Aga rõdu…

      „Elutoast,” sõnas mees, astus läbi ruumi ja lükkas kaks puittahvlit kõrvale, siis veel kaks ja veel, kuni kogu sein oli kõrvale lükatud ja Miale avanes päikeseküllane elutuba, mis oli magamistoast isegi suurem. Sealt avanes tõepoolest vaade rõdule, kitsale liivasele rannaribale ja väinale, mille taga oli Butterworth ja selle tagune.

      „Ohoo.”

      „Muidugi,” ütles Rajah. „Hotellil Cornwallis on suurepärane asukoht ja erilised vaated.”

      Kui Mia siia kauemaks jääb, vajab ta kõnekunsti tunde hoolimata sellest, et inglise keel on ta emakeel. Ta astus elutuppa, täis valgust ja avarust, merelõhna ja meretuule puhangut, mis akendest sisse tulvas. „Ütle mulle, Rajah, kui kaua sa oled siin töötanud?”

      „Kuuskümmend kolm suurepärast aastat, preili Mia.”

      „Ja Ayah?”

      „Kuuskümmend üks aastat.”

      „Kui palju inimesi siin üldse töötab?”

      „Kümme, viimasel ajal.”

      Personali tuumik, kui sedagi. „Ja kui palju oli hotelli parimatel päevadel?”

      „Seitsekümmend, sealhulgas elevandipidajad.”

      „Ega meil… oh… ega meil ole praegu ühtegi elevanti?”

      „Ei, preili Mia. Teie kadunud vanaisa, härra Fletcher seenior, saatis nad 1959. aastal loomaaeda.”

      „Oh, väga hea.” Mu jumal. „Ma ei tea, Rajah, kas sa saad mind aidata, aga ma tahaksin saada vanu fotosid hotellist. Kas sa tuleksid koos Ayah’ga umbes poole tunni pärast siia, et pisut vestelda. Ma tahan teada, kuidas seda hotelli juhitakse. Kes mida teeb ja millal. Kes on praegused kliendid. Kes olid varem.” Mia naeratas, nähes, et vana mees paisus uhkusest ja millestki, mis näis lootusena. „Sulle vist meeldiks, kui see koht saaks tagasi oma endise hiilguse, kas pole?”

      Rajah naeratas leebelt. „Kas teie siis ei tahaks?”

      Järgmise päeva hommikupoolikuks teadis Mia kõige halvemat. Hotell oli kuulunud ta isa perekonnale üle saja aasta ja viimased viiskümmend aastat oli toimunud selle aeglane allakäik. Umbes kakskümmend viis aastat tagasi hakkas isa seda ellu äratama, aga Rajah’ sõnul kaotas ta südame. Siis, kui kaotas Lily. Viimaseid sõnu ei öeldud välja, aga Mia mõistis seda.

      Mia sünni järel kinkis isa hotelli Lilyle ja läks elama Austraaliasse, võttes Mia endaga kaasa. Nüüd andis Lily hotelli tütrele, andes selle ka isale tagasi. Võlg oli tasutud. Mitte midagi enamat. Mia jaoks polnud see mitte midagi enamat kui kaja elust, mida ta ei tundnud. Ainult äri. Aga ta jätkas unistamist… kuidas võiks olla siis, kui ta ei sukelduks uuesti Fletcheri korporatsiooni äritegevusse. Mitte ükski mees polnud teda endale võitnud, mitte mingi kirg – muusika, kunst või soov valida mingit teist teed – polnud teda kõrvale kallutanud isa poolt määratud teelt. Talle oli alati meeldinud suure äriga seotud risk.

      Aga see vana hotell… Soov oma emast rohkem teada saada… Need asjad kallutasid ta ohtlikult kõrvale ainsalt teelt, mida tundis.

      Ja soov jääda siia veel veidikeseks.

      Ta isa oleks leidnud sobiva lahenduse. Ta oleks oma rahuliku pehme häälega öelnud ühe muserdavalt lõikava lause, mis justkui nüliks naha maha. Isa ei lubanud endale selliseid sõnu sageli ja inimesed olid nii targad, et ei tõuganud teda tagant, aga kui Mia jääb siia kauemaks… ning ütleb isale, et tahab seda hotelli restaureerida ja ise juhtida… Jah, isa leiaks terava vastulause.

      Võib-olla teab ta rohkem pärast seda, kui on ema testamenti lugenud. Ehk setitab see veidi mõtteid.

      Alati peab lootma.

      Kui Ethan ja juriskonsult keskpäeval Mia sviidi uksele koputasid, oli ta kohtumiseks valmis. Ta oli riietunud hoolikalt, tal oli seljas helesinine puuvillane T-särk, jalas beežid püksid ja sandaalid. Ta ei näinud välja nagu rikka mehe hellitatud tütar. Ka ei näinud ta välja nagu heidutav ärinaine, kes võib hambaid murda, jahtides kasumit ja positiivset bilanssi. Praegu polnud tarvis kumbagi olla. Ta võis olla lihtsalt Mia.

      See СКАЧАТЬ