Kui Kristus on möödumas. Josemaria Escriva de Balaguer
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kui Kristus on möödumas - Josemaria Escriva de Balaguer страница 7
Название: Kui Kristus on möödumas
Автор: Josemaria Escriva de Balaguer
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Религия: прочее
isbn: 9789949726677
isbn:
Ma ütleksin, et lihahimu ei hõlma ainult meelelist korrastamatust, vaid ka mugavust, vaimustuse puudumist, mis paneb otsima kõige kergemat, kõige meeldivamat, näiliselt kõige lühemat teed, isegi kui me seepärast Jumalale ustavuses järeleandmisi teeme.
Selline käitumine oleks nagu enda tingimusteta patu seaduse võimu alla andmine, mille eest hoiatab püha Paulus: Tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja. Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega … Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust? 28 Kuulake, mida vastab apostel: Tänu olgu Jumalale meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! 29 Me saame ja peame võitlema lihahimu vastu, sest kui oleme alandlikud, siis antakse meile alati Jumala armu.
6
Meie teine vaenlane, nagu kirjutab püha Johannes, on silmahimu, sügavale ulatuv ahnus, mis paneb meid väärtustama ainult seda, mida saab puudutada. Silmad, mis otsekui liimituna ripuvad maiste asjade küljes, ei oska just sellepärast avastada üleloomulikke reaalsusi. Seega võime kasutada Pühakirja väljendit, et rääkida ahnusest materiaalsete hüvede järele ning ka moonutusest, mis näeb kõike meie ümber – teisi, meie elu ja aja olusid – ainult inimliku nägemisega.
Hingesilmad on töntsid, mõistus usub, et võib kõike mõista iseenesest, ilma Jumalata. See on peen kiusatus, mis peitub mõistuse väärikuse taga, mõistuse, mille meie Isa Jumal on inimesele andnud, et see Teda sundimatult tunneks ja armastaks. Sellise kiusatuse kütkes peab inimmõistus end maailma nabaks, ta vaimustub uuesti Jumala-sarnaseks30 saamisest ning enesearmastusest täidetuna keerab selja Jumala armastusele. Sel viisil võib meie eksistents tingimusteta kolmanda vaenlase, elukõrkuse, kätte langeda. Asi pole ainult üürikestes edevusmõtetes või enesearmastuses – see on üldine upsakus. Ärgem petkem end, sest see on pahedest halvim, kõigi eksimõtete juur. Võitlus uhkuse vastu peab olema pidev, sest mitte ilmaasjata ei öelda, et see kirg sureb üks päev pärast inimest. See on variseri uhkus, keda Jumal ei taha õigeks mõista, sest põrkub vastu tema liigse enesekindluse barjääri. See on ülbus, mis viib teiste inimeste põlgamiseni, nende üle valitsemiseni, nende halva kohtlemiseni, sest kui tuleb uhkus, tuleb ka solvamine ja häbi.31
Jumala halastus
7
Täna algab advendiaeg ja on sobiv mõelda hingevaenlaste püünistele – meelte korrastamatusele ja pealiskaudsele kergusele, mõistuse rumalusele, mis vastandub Issandale, kõrkidele oletustele, mis teevad viljatuks Jumala ja teiste inimeste armastamise. Kõik need hingeseisundid on kindlad takistused ja nende võime rahu rikkuda on suur. Sellepärast palume liturgias Jumala halastust: Issand, Sinu poole ma tõstan oma hinge. … ärgu ma jäägu häbisse; ära lase mu vaenlasi rõõmust hõisata minu pärast! 32 Nii palume sissejuhatuses. Ja ofertooriumi antifoonis kordame: Loodan Sinu peale, et ma eksitusse ei satuks!
Nüüd, kui läheneb päästeaeg, on lohutav kuulda püha Pauluse suust: Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis Ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda.33
Kui lehitsete Pühakirja, avastate pidevalt Jumala halastuse ligiolekut: see täidab maa,34 see ulatub kõigi Tema lasteni, see puudutab kogu loodut,35 meid ümbritseb heldus,36 Ta tuleb mulle vastu,37 on leerina nende ümber,38 Tema ustavus kestab igavesti.39 Jumal, kes meie eest hoolitseb nagu armastav Isa, mõtleb meie peale oma heldust mööda40 – Tema heldus on hea,41 armas … nagu vihmapilved põua ajal.42
Jeesus Kristus võtab kokku kogu Jumala halastuse loo: Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.43 Ja teisel puhul: Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! 44 Paljude evangeeliumipiltide hulgas on meile sügavalt mällu sööbinud ka halastamine abielurikkujast naisele, tähendamissõna kadunud pojast, kadunud lambast, andestamine võlgnikule, Naini lesknaise poja ülesäratamine.45 Kui palju õiglasi põhjusi selle suure ime seletamiseks! Surnud on vaese lesknaise ainus poeg, kes andis ta elule mõtte, kes oleks võinud teda vanaduses aidata. Ometi ei tee Kristus imet õigluse pärast, Ta teeb seda kaastundest, sest Teda liigutab inimlik valu.
Millist kindlustunnet peab meis tekitama Issanda halastus! Ma kuulen, kui ta mind appi hüüab, sest mina olen halastaja.46 See on kutse, lubadus, mis ei jää täitmata. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!47 Meie pühitsemise vaenlased ei saa midagi teha, sest Jumala halastus kaitseb meid. Ja kui me oma süü läbi nõrkusest kukume, siis tõttab Issand meile appi ja tõstab meid üles. „Sa oled õppinud hooletusest jagu saama, uhkust hülgama, vagaks muutuma, et mitte olla maailma asjade ori, et mitte eelistada kaduvat igavesele. Kuid kuna inimlik nõrkus ei saa maailma libedatel teedel hoida sinu samme kindlana, on hea arst sulle näidanud ka rohtu eksimise vastu ning halastav kohtunik ei ole sulle keelanud andestamise lootust.”48
Inimese vastus
8
Sellises Jumala halastuse õhkkonnas kulgeb kristlase elu. Sellised on tema pingutused, et käituda Isa lapsena. Ja millised on peamised vahendid kutsumuse tugevamaks muutmiseks? Täna juhin su tähelepanu kahele neist, mis on nagu kristliku käitumise elavad teljed: siseelu ja Kiriku õpetus, meie usu sügav tundmine.
Siseelu on esimesel kohal. Kui vähesed seda veel mõistavad! Kui kuuldakse räägitavat siseelust, mõeldakse templihämarusele või mõne käärkambri läppunud õhule. Olen rohkem kui veerand sajandit korranud, et see pole see. Ma kirjeldan siseelu, mis on tavalistel kristlastel, keda võib kohata linnas, vaba õhu käes, ja kes tänaval, tööl, perekonnas ja puhkehetkedel ei kaota päev läbi Jeesust silmist. Kas see pole mitte pidev palveelu? Kas pole tõsi, et oled tundnud vajadust olla palvehing, suhelda Jumalaga, mis sind Jumala-sarnaseks teeb? See on ristiusk ja palvehinged on seda nii alati mõistnud: „See inimene muutub Jumalaks,” kirjutab Clemens Aleksandriast, „kes tahab sedasama, mida tahab Jumal.”49
Alguses nõuab see sinult palju. On vaja pingutust, et pöörduda Issanda poole, tänades Teda meie vastu osutatud isaliku ja erilise kaastunde eest. Vähehaaval jätab Jumala armastus – kuigi see pole tunnete küsimus – meie hinge jälje. See on Kristus, kes meile armastusega järgneb: Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan.50 Kuidas läheb su palveelu? Kas sa vahel päeva jooksul ei tunne, et tahad Temaga rahulikumalt vestelda? Kas sa ei ütle Talle: hiljem ma räägin sulle sellest, hiljem ma vestlen sellest sinuga?
Hetkedel, mille me eriliselt Issandaga vestlemisele pühendame, avardub süda, tugevneb tahe, ning mõistus, mida aitab arm, tungib inimlike sündmuste üleloomulikku reaalsusse. Selle viljaks on alati selged kavatsused ja tegutsemisviisid, et parandada oma käitumist, kohelda peenetundelise armastusega kõiki inimesi ning teha kõik, mis võimalik – sportliku innuga – kristliku armastuse ja rahu võitluses.
Palve muutub pidevaks nagu südamelöögid, nagu pulss. Jumala kohalolekuta ei ole palveelu ja ilma palveeluta on Kristuse jaoks töötamine vähe väärt, sest ehitajad näevad tühja vaeva, kui Jumal maja ei ehita.51
Suretamise sool
9
Enda pühitsemiseks ei ole tavalisel kristlasel – kui ta ei ole munk või nunn ja ei eemaldu maailmast, sest maailm on tema jaoks Kristusega kohtumise koht – СКАЧАТЬ