Ilma ainsagi sõnata. Rosie Walsh

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juurde jääda, kui soovid kokku saada. Oleks hea rääkida. Sarah

      Ei mingit uhkust ega häbi. Olin sellest kuidagimoodi üle saanud. Koputasin iga paari sekundi järel telefoniekraani, oodates teadet sõnumi kohaletoimetamisest.

      Saadetud, teatas see krapsakalt.

      Jälgisin ekraani, ootasin jutumulli. See andnuks märku, et ta kirjutab vastu.

      Ei mingit jutumulli.

      Vaatasin uuesti. Ei mingit jutumulli.

      Vaatasin uuesti. Ikka ei midagi. Libistasin telefoni käekotti, silma alt ära. Mind tabas mõte, et nii käitusid tüdrukud, kes olid ikka veel noorukiea valulikus agoonias. Tüdrukud, kes alles õppisid ennast armastama, oodates kerge hüsteeriaga teadet poisilt, keda olid eelmisel reedel mingis rõskes nurgas suudelnud. Nii ei käitunud ometi üks kolmekümne seitsme aastane naine. Naine, kes oli elanud üle tragöödia, reisinud mööda maailma ja juhtis heategevuslikku ettevõtet.

      Taevas selgines. Avatud akna praost tundsin märja asfaldi ja rõske suitsuse maapinna tugevat lõhna. Olen agoonias. Põrnitsesin ainiti põldu, kus ümmargused heinarullid olid tihedalt pressitud läikivasse musta plastikusse justkui töntsakad jalad sukkpükstesse. Peatselt kukun. Kukun ülepeakaela ja otse vabalangemisse, kui ei saa teada, mis juhtus.

      Kontrollisin oma telefoni. Kakskümmend neli tundi oli möödunud hetkest, kui võtsin SIM-kaardi välja ja taaskäivitasin selle. Aeg proovida uuesti.

      • • •

      Pool tundi hiljem olime kaherealisel maanteel, mis suundus Cirencesterisse, ja Rudi päris emalt, miks kõik pilved liiguvad eri suundadesse.

      Asusime vaid mõne kilomeetri kaugusel paigast, kus olin teda kohanud. Sulgesin silmad ja püüdsin meenutada oma jalutuskäiku tol palaval hommikul. Seda lihtsat elu enne Eddiet. Leedriõite hapupiimast magusust. Jah, ja kärsanud muru. Kuumusest uimaste liblikate hõljumist. Olin näinud odrapõldu, selle sulist rohelist vaipa kuuma õhu käes lõõtsutamas ja paisumas. Üksiku ehmunud jänese sööstu. Ja tundnud veidrat ootust, mis tol päeval küla kohal oli hõljunud, pulbitsevat tardumust, laialipillutud saladusi.

      Iseenesest keris mu mälu seda pilti mõne minuti võrra edasi hetkeni, mil tegelikult kohtasin Eddiet – soojade silmade ja siira näoga otsekohest sõbralikku meest, kes pidas vestlust põgenenud lambaga –, ning piin ja segadus vohasid kui umbrohi kõigest üle.

      „Võite mulle öelda, et olen eitavas faasis,“ laususin tummale autole. „Aga see polnud lihtsalt juhusuhe. See oli … see oli kõik. Me mõlemad teadsime seda. Seepärast olen veendunud, et temaga on midagi juhtunud.“

      Selle mõtte tõttu takerdus hingetõmme mu kõrisse.

      „Ütle midagi,“ lausus Jo Tommyle. „Ütle talle midagi.“

      „Ma töötan spordikonsultandina,“ pomises Tommy. Kimbatus puhkes ta kaelal õitsele. „Ma tegelen keha, mitte peaga.“

      „Kes tegeleb peaga?“ küsis Rudi. Ta hoidis endiselt meie vestlusel valvsalt silma peal.

      „Terapeudid tegelevad peaga,“ lausus Jo väsinult. „Terapeudid ja mina.“

      Ferapeudid. Ta hääldas seda kui ferapeudid. Jo sündis ja kasvas Ilfordis ning oli ehtne, korralik kokni. Ja ma armastasin teda; ma jumaldasin tema avameelsust ja muutlikku meeleolu, ma armastasin tema kartmatust (piiride puudumist, võinuks teised öelda) ja üle kõige pidasin kalliks seda määratut tulihingelisust, millega ta oma poega jumaldas. Ma armastasin Jo juures kõike, aga sellegipoolest oleksin eelistanud mitte temaga täna ühes autos viibida.

      Rudi küsis minult, kas oleme juba varsti kohal. Vastasin talle jaatavalt. „Kas see on teie kool?“ küsis ta, osutades tööstusalale.

      „Ei, kuigi sellel on mõned arhitektuurilised sarnasused.“

      „Kas see on teie kool?“

      „Ei. See on Waitrose’i supermarket.“

      „Kui kaua meil veel läheb?“

      „Mitte kaua.“

      „Kui mitu minutit?“

      „Umbes kakskümmend?“

      Kohmetu ahastusega vajus Rudi järsult oma istmele tagasi. „See on terve igavik,“ pomises ta. „Ema, mul on uusi mänge vaja. Kas ma võiks mõned uued mängud saada?“

      Jo ütles, et ei või, ja Rudi asus sellest hoolimata neid ostma. Jälgisin aukartusega, kuidas ta asjalikult Jo Apple’i ID ja parooli sisse trükkis.

      „Ee, no kuule,“ sosistasin. Ta pööras pilgu mulle. Tema väike blond käharpea mõjus uskumatu pühapaistena ning mandlikujulistes silmades viskas üleannetus hundiratast. Ta tõmbas piltlikult luku üle suu kinni ja osutas seejärel hoiatavalt sõrmega minu suunas. Ja kuna armastasin seda last tunduvalt rohkem, kui soovisin, tegin nii, nagu mul kästi.

      Tema ema tähelepanu oli suunatud teisele lapsele tagaistmel. „Kuule, tead,“ lausus ta, asetades pontsaka käe mu jalale. Tema küüned olid tänaseks lakitud tooniga Killustik. „Ma arvan, et sa pead tõsiasjale silma vaatama. Sa kohtasid üht kutti, veetsid temaga nädala, seejärel sõitis ta puhkusele ega helistanud sulle enam iial.“

      Tõsiasjad olid hetkel liiga valusad; ma eelistasin teooriaid.

      „Sarah, tal on olnud viisteist päeva aega, et ühendust võtta. Sa oled saatnud talle sõnumeid, helistanud, teinud igasugu muid asju, mida ma päris ausalt öeldes poleks iial kelleltki sinusuguselt oodanud … ja ometi – ei mingit vastust. Kullake, olen sellises olukorras olnud ja see teeb haiget. Aga valu ei lähe ära enne, kui sa tunnistad tõde ja liigud edasi.“

      „Ma liiguksin edasi, kui teaksin päriselt, et ta pole lihtsalt huvitatud. Aga ma ju ei tea.“

      Jo ohkas. „Tommy. Palun aita mind hädast välja.“

      Tekkis pikk vaikus. Mõtisklesin, kas üks alandus saab olla veel suurem kui see? Selline vestlus peaaegu kuramuse neljakümneselt? Kolm nädalat tagasi samal ajal olin ma olnud töökorras täiskasvanu. Olin juhatanud nõukogu koosolekut. Olin kirjutanud raporti lastehaiglale, millega pidime peatselt heategevuse osas koostööd alustama. Olin tol päeval süüa valmistanud ja ennast korda sättinud, naljatlenud, kõnedele ja meilidele vastanud. Ja siin ma nüüd siis olin, valitsemas oma emotsioone kehvemini kui mu kõrval istuv seitsmeaastane.

      Kontrollisin tahavaatepeeglist Tommy kulme, et näha, kas ta võiks midagi lisada. Tema kulmud olid hakanud oma elu elama, kui ta kahekümnendate alguses juuksed kaotas. Nüüd võis nende järgi hinnata tema mõtteid kindlamalt kui suu järgi.

      Tommy kulmud olid kokku volditud. „Asi on selles, et …“ lausus ta. Ta peatus taas ja ma tunnetasin, kui palju nõudis temalt pingutust enda probleemidest eemaldumine. „Jo, asi on selles, et sinu eelduste kohaselt nõustun ma sinuga Sarah’ suhtes. Aga ma pole selles üldse kindel.“ Tema hääl oli pehme ja ettevaatlik justkui ohtu vältiv kass.

      „Mida?“

      „Ma ennustan mässu,“ sosistas Rudi.

      Tommy kulmud koostasid tema järgmist lauset. „Olen kindel, et enamik mehi ei helista seepärast, et nad pole lihtsalt huvitatud, aga mulle tundub, et selle loo taga võib peituda midagi enamat. Ma pean silmas, et СКАЧАТЬ