Kolmekümne sarga saar. Leblanc Maurice

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Keegi sealt…” vastas lõpuks küsitu, keda oli hüütud proua Honorine’iks.

      „Sealt?…”

      „Jah, keegi minu saarelt.”

      Véronique küsis edasi kerge pelgusega:

      „Kolmekümne Sarga saarelt?”

      „Jah, nii teda kutsutakse… Saare õige nimi on Sarek.”

      Naised vaatasid teineteist mõningase umbusaldusega, millest paistis aga läbi tungiv tarve rääkida ning paljut teada saada. Ühtaegu tundsid mõlemad, et nad pole vaenlased.

      Véronique alustas esimesena:

      „Vabandage mind, kuid vaadake, see ei klapi kuidagi kokku…”

      Bretoonlanna noogutas nõustuvalt ja Véronique jätkas:

      „Ei klapi ja teeb murelikuks… Teate, miks ma siin rannikul viibin? Ma pean sellest teile rääkima. Ainult teie ehk võite mulle seletada… Näete, juhus, pealtnäha tühine juhus – kuid lõpuks koosneb ju kogu elu juhustest – sundis mind esimest korda tulema Bretagne’i ja näitas mulle ühe vana hüljatud hurtsiku uksel maantee veeres minu neiupõlveaegset allkirja, mida ma pole oma neli-viisteist aastat enam kordagi kasutanud. Teed jätkates nägin ma veel mitu korda neid tähti iga kord uue järjekorranumbriga. Viimaks ma sattusin Beg-Meili randa, siiakanti, mis oli – ma ei tea, kelle poolt? – ette nähtud kellegi teekonna lõpp-punktiks.”

      „Ah siis teie allkiri on ka kusagil siinkandis?” küsis Honorine. „Kus?”

      „Sellel kivil seal all, ulualuse sissekäigu ees.”

      „Ma ei näe nii kaugelt. Mis tähed seal on?”

      „V. d’H.”

      Bretoonlanna püüdis tagasi hoida meeleliigutust. Ta kondine nägu reetis sügavat erutust, hambaid kõvasti kokku surudes ütles ta:

      „Véronique… Véronique d’Hergemont.”

      „Oh,” hüüatas noor naine, „te teate mu nime, te teate!”

      Honorine haaras kahe käega noorel naisel kätest ja surus neid. Tema karedat nägu valgustas naeratus. Pisarad tõusid silma, kui ta muudkui kordas:

      „Preili Véronique… Proua Véronique, see olete siis teie, Véronique? Oo Jumal, kas see on võimalik! Ole õnnistatud, Neitsi Maarja!”

      Véronique oli segaduses ja muudkui kordas:

      „Te teate mu nime… te teate, kes ma olen… Tähendab, teie suudate mulle selle mõistatuse ära seletada?”

      Pärast pikka vaikimist vastas Honorine:

      „Ma ei oska teile midagi seletada… Ka mina ei saa aru… Kuid me võime koos seletust otsida. Mis Bretagne’i küla see oli?”

      „Faouët.”

      „Faouët… tuttav küla. Ja kus too hüljatud hurtsik asus?”

      „Kaks kilomeetrit külast.”

      „Kas käisite hurtsikus sees?”

      „Jah. See ongi kõige jubedam. Selles hurtsikus oli…”

      „Edasi? Mis seal oli?”

      „Alguses oli seal mehe surnukeha. Talupojarõivais pikkade valgete juuste ning halli habemega rauga laip… Ah, see surnu… Eales ei suuda ma seda unustada. Nähtavasti oli ta tapetud, mürgitatud… Ma ei tea…”

      Honorine kuulas ahnelt, kuid see mõrtsukatöö ei paistnud talle midagi ütlevat ja ta küsis lihtsalt:

      „Kes see oli? Kas tehti protokoll?”

      „Kui ma koos Faouët’ inimestega tagasi jõudsin, oli laip kadunud.”

      „Kadunud? Kes ta ära viis?”

      „Ma ei tea.”

      „Nii et rohkem ei tea te midagi?”

      „Ei midagi. Kuid esimesel korral leidsin ma hurtsikust joonistuse… joonistuse, mille ma katki rebisin, aga mälestus sellest on minus alles nagu luupainaja, mis pidevalt uuesti ilmub. Ma ei suuda seda minema kihutada… Kuulake… Seal oli rulli keeratud paber, millele oli ilmselt üle kantud mingi vana pildi koopia, ja see kujutas, oh!… midagi hirmsat… jubedat… Nelja naist ristil! Ja üks neist naistest olin mina, koos minu nimega. Ja teistel olid sellised peakatted nagu teil…”

      Honorine surus ootamatult tugevalt Véronique’i käsi.

      „Mis te ütlesite?” karjatas bretoonlanna. „Mis te ütlesite? Neli naist ristil?”

      „Jah, ja seal olid ka sõnad kolmekümnest sargast, tähendab, teie saarest.”

      Bretoonlanna pani käe Véronique’i suule.

      „Vaikige! Jääge vakka! Oh, sellest ei tohi rääkida. Ei, ei, ei tohi… Vaadake, on asju, mis on pärit põrgust… Neist rääkimine on pühaduseteotus… Vaikigem sellest… Eks me näe… järgmisel aastal ehk… Hiljem… hiljem…”

      Naist väristas õudusehoog, nagu äikeseiil raputab puid ja pöörab kogu looduse segamini. Sealsamas vajus ta otsekui kokku murtult kivi peale põlvili ja palvetas, pea käte vahel, nii pikalt ja keskendunult, et Véronique ei tihanud temalt enam midagi küsida.

      Viimaks tõusis naine püsti ja kordas natukese aja pärast:

      „Jah, see on kohutav, kuid ma ei arva, et meie ülesanne oleks muutunud ja et oleks võimalik hetkekski kahelda.”

      Ja tõsisel, madalal häälel ütles ta noorele naisele:

      „Te peate minuga kaasa tulema.”

      „Teie saarele?” küsis Véronique tülgastust varjamata.

      Honorine võttis tal käest kinni ja jätkas ikka pühalikul toonil, milles Véronique’ile aimus salajasi, väljaütlemata mõtteid.

      „Teie nimi on siis ikka tõesti Véronique d’Hergemont?”

      „Jah.”

      „Ja teie isa nimi?”

      „Antoine d’Hergemont.”

      „Te olite abielus kellegi niinimetatud poolakaga, nimega Vorski?”

      „Jah. Alexis Vorskiga.”

      „Abiellusite temaga pärast röövimisafääri, kui kõik suhted isaga olid katkenud.”

      „Jah.”

      „Teil oli temaga laps?”

      „Jah, poeg François.”

      „Keda te õieti ei tundnudki, sest teie isa röövis ta teilt ära?”

      „Jah.”

      „Ja СКАЧАТЬ